«Puhas rafineerimata spaiss».
Maalis Tanel Tolsting

Maalikunsti lõpetajate hulgas staare ei ole

Arvustus

5. juunil kaitsesid TÜ maalikunsti eriala bakalaureuse- ja magistritudengid Tartu kunstimuuseumis oma lõputöid.

Neid oli võimalik vaadata Tartu kunstimuuseumis, Tartu kunstimajas, kunstimaja galeriis ja monumentaalgaleriis, Vanemuise kontserdimaja fuajees ning Y-galeriis kuni 30. juunini.

Ainsa tänavuse maalikunsti magistritöö autor on Tanel Tolsting. Tema «Rännakud» on mõnevõrra kummaline sari, mille vaevu hoomatavat narratiivsust ja sotsiokriitilist mõtet on nauditav vaadata siis, kui ei hakka tööde kohta liigselt palju küsimusi esitama. Hetkel, mil vaataja peas tekib küsimus, mida paljudele maalidele kirjutatud «spaiss» või krüptiline «kummik on punnik» tähendab, kaob pool näitusekomplekti võlust. Nii kaua, kui küsimusi ei teki, on kogemus suurepäraselt zen ja maalid kõnelevad vaatajaga mõistetavas salakeeles.

Veidi selgema ja küsimustele vastuvõtlikuma narratiiviga on Diana Lõhmuse bakalaureusetöö «Karakuduk» Y-galeriis. Aluseks olev Turkmeenia muinasjutt ning maalide suhteline dekoratiivsus viib mõtted automaatselt «Saja rahva lugude» sarja illustratsioonidele, mis on olnud ilmselt paljudele lapsepõlvevisuaal. Lõhmuse valitud veidi naivistlik maalilaad kõlksub alustekstiks oleva kultuuriantropoloogilise mõistumuinasjutuga ideaalselt kokku, kuid erineb tugevasti TÜ maalikunsti osakonna üldisest suundumusest, mis võib olla ka põhjuseks, miks komplekti hindamisel just väga kõrgelt ei tunnustatud.

Psühholoogiliselt sügavama lähenemisviisi on oma bakalaureusetöö tõukepunktiks valinud Indrek Aavik, kelle «Insomnia» Tartu kunstimuuseumi tumedate seintega kammergaleriis mõjub tõesti nii, nagu komplekti tutvustavas tekstis lubatud, viirastuslikult ja pisut õudusfilmilikultki. Autor mängib vaatajate sügavamate psühholoogiliste salatunnetega, tekitades kammergaleriis viibides ühekorraga nii ülevust kui ka hirmu. Külastaja juhatab teemasse sisse ja uuesti välja maal kummituslikuna mõjuvast heledast uksest, mis on teostatud hiilgava meisterlikkusega.

Pisut sarnase alatooniga on Elo-Mai Mikelsaare «Must stsenaarium», mis kahjuks erinevalt Aaviku tööst on paigutatud Tartu kunstimaja väikesesse valgusküllasesse ja sõbralikku galeriisse. Mikelsaar on panustanud vaatajate meelte intensiivsele lõhustamisele, mis on antud juhul ka väga hästi õnnestunud. Ainsaks mureks ongi galerii valik, sest aknast paistev päike sillerdab rõõmsalt süsimustadel pindadel, vähendades nõnda maalide psühholoogilist sügavust.

Liikudes edasi abstraktsionistlikke tööde juurde, peatun esmalt Reigo Ringo bakalaureusetööl /nimeta/, mis üllatas selle aasta kõige mahukama väljapanekuga Nooruse galeriis. Hiiglaslikud raamita lõuendid, mis on kaetud õhukese värvikihiga, mõjuvad kummastavalt esoteeriliselt. Valitud tehnika tekitab mulje justkui oleks lõuendi asemel kasutatud alusena gaasiriiet. Lisaks oli välja pandud ka hulgaliselt A4-le visandatud töökavandeid. Hoolimata mahukusest jäi näitusekomplekt pelgalt ilulevaks ning sisuline pool nõrgaks. Muide, autori nime teadmata võiks naisšovinistlikult pea anda, et tegu on naiskunstniku loominguga.

Aasta tuntuima lõpetaja, maailmas juba ilma teinud Liis Kogeri abstraktsed valgusmängud sarjas «Valgusemängija» ei lisa just palju kunstniku senisesse loomepagasisse. Ehkki paar maali küll kiirgavad ja helendavad tänu värvivalikule ning Kogerile omastele äärmiselt laiadele pintslilöökidele vastavalt, siis üldmulje komplektist pole terviklik. Puudu jääb mingi väga oluline teoseid ühendav lüli.

Terviklikumaks võib pidada Kälina Kõva abstraktsionistlik-ekspressionistlikku sarja «Tärkamine» Vanemuise kontserdimaja fuajees. Nagu ütleb näitust tutvustav tekst, on tegu ekspressiivse maalisarjaga, mille peategelastena näeme sinist, valget, musta, kollast ja punast. Kuid sellele lisaks tuleb autorit kiita hea kompositsioonioskuse eest. Maalidel pole midagi üle ega liiga vähe. Kõva ennast peegeldab ilmselt paremini siiski koloriit, mis oma julguses tõstab ta abstraktsionistide seas väärikale positsioonile.

Koloriit dikteerib ka Maarja Nõmmiku geomeetrilisi kompositsioone nimetusega «Ruum ruudus», mis täidavad kunstimaja monumentaalgalerii. Nõmmik on võtnud riski, kasutades küllalt pirtsakaid värve: hele- ja taevasinist. Nende puhul on alati oluline, et vorm mängiks värvi üle, vastasel juhul on suur oht jääda mannetult ilulevaks. Sel korral on aga kunstnik värvist õnnestunult üle olnud. Suured, neljast pannoost koosnevad maalid mõjuvad võimsalt, geomeetrilisust rõhutavad valgeks jäetud pinnad, mis sulanduvad kokku seinaga, tekitades lausa 3D-efekti. Igal juhul tasub autori uusi katsetusi põnevusega ootama jääda.

Küsimusi tekitavam on Sandra Lääne uusgeomeetriline värviuuring «ArNePo», mis tundus vaid kirjeldustega tuttav olles vägagi intrigeeriv: maalisari on loodud koostöös arvutiga ja abstraktsete kompositsioonide aluseks on luulegeneraatori väljavalitud luuletused. Lõpptulem jäi kahjuks peenikesele protsessile alla ning saavutatu, kaunilt lõuendile paigutatud eri värvitoonides ruudukesed, meenutab ehk kõige rohkem kohvikumaale.

Abstraktse ja figuraalse maali äärealasid kompavad Edgar Juhkov sarjaga «58.3 26.7» ning Kadri Kõiv maalikomplektiga «Eesti talv». Kusjuures mõlemad kunstnikud on ammutanud inspiratsiooni getoromantikast, uuslahedast Annelinnast. Juhkov esindab lõpetajatest kõige eredamalt n-ö Tartu noort kunsti, millest on tugevalt läbipõimunud mitmesugused tänavakunstielemendid. Tema tugevuseks on omanäoline maalikäekiri, mida ilmestavad hakitud, poolikuks jäetud figuurid. Samas tuleb tõdeda, et inimesed, keda kunstnik kujutab, mõjuvad pigem suur- kui annelinlikult.

Siinkirjutajal oli põlise kodulinnaosa äratundmisega probleeme ka Kõivu askeetlike loodusvaadete puhul, mida autor on kirjeldanud kui urbanistlikke. Kaunilt ja visandlikult maalitud puutüvede taha ilmus mõtetes vägisi mõni armas talumaja, mitte magalarajooni paneelhoone. Täppi on läinud aga valitud värviskaala: hallikassinised toonid toonitavad peamist, mida kunstnik on soovinud edastada, eestlaste lõputut talveängi.

Tänavuste lõpetajate tase on meeldivalt ühtlane, kuid näitusekülastajale jääb ilmselt igatsus staari järele, keda kahjuks või õnneks esile ei kerkinud. Sama on märkinud ka Sirbis lõputöid arvustanud Peeter Talvistu. Võib-olla ongi parem, kui staari pole, sest sellest hoolimata jääb alles suur hulk lootust: kõik lõpetajad on tõestanud end tõsiseltvõetavate kunstnikena, kelle arengut ja uusi mõtteid Tartu ning kogu Eesti kunstipublik tulevikus kindlasti ootab.

Liisi Aibel

kirjanduse ja kultuuriteaduste 3. aasta bakalaureusetudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

maalikunst