Kuidas toetada erivajadusega üliõpilaste õppimist?

Aktuaalne

Septembris algab Tartu ülikoolis seminarisari erivajadusega tudengite õpetamisest.

90 minutit kestvad koolitused on praktilise suunitlusega ning pööravad tähelepanu sellele, kuidas õppejõud saaksid erivajadusega üliõpilast toetada ning millega tuleks õpetamisel arvestada.

Seminarisari «Kuidas toetada erivajadusega üliõpilaste õppimist?»

  • 18. september – avaseminar;
  • 2. oktoober – füüsilised erivajadused;
  • 17. oktoober – psüühikahäired;
  • 30. oktoober – nägemispuue;
  • 13. november – autismispektrihäire;
  • 27. november – kuulmispuue;
  • 11. detsember – kroonilised haigused ja eri terviserikked.

Lisainfo ja registreerumine: https://siseveeb.ut.ee/koolitus.

Personalitöö peaspetsialist Raivo Valk täpsustas, et iga teemat käsitletakse eraldi moodulis ja mooduleid on võimalik valida vastavalt. «Oleme püüdnud leida parimad asjatundjad, kes teeksid sissejuhatava miniloengu, aga kindlasti tahame avada ka erivajadusega õppija ning teemaga kokkupuutunud õppejõu perspektiive,» rääkis Valk ja lisas, et iga seminar lõpeb rühmatööga, kus arutatakse, mis võiks eri juhtudel olla soovituslik hea tava, kuidas ühe või teise erivajaduse puhul käituda.

18. septembril toimub sarja sissejuhatav avaseminar, järgnevatel kordadel tuleb juttu füüsilistest erivajadustest, psüühikahäiretest, nägemispuudest, autismispektrihäiretest, kuulmispuudest, kroonilistest haigustest ning teistest terviseriketest. Teemad valiti, arvestades eri laadi teadaolevate erivajadustega üliõpilaste hulka Tartu ülikoolis. Kõik seminarid toimuvad ülikooli peahoones ruumis 140, kuhu pääseb nüüd ka ratastooliga.

TÜ õppeosakonna juhataja Siret Rutiku meenutas, et sarnane koolitus korraldati ka kaks aastat tagasi, kuid siis oli see intensiivne kahepäevane üritus ning õppejõudude huvi oli pigem tagasihoidlik. «Nüüd tuli initsiatiiv just õppejõudude poolt, kes hakkasid sellise koolituse vastu huvi tundma. Õppisime eelmisest korrast ning jagasime koolituse nüüd osadeks, et oleks aega eri teemadega süvitsi minna ning osalejatel oma küsimusi küsida ja kogemusi jagada,» ütles Rutiku.

Seminarisari on plaanis teha järjepidevaks, kuna igal aastal tuleb ülikooli hulgaliselt uusi inimesi ning korraldajad soovivad ka koolituse materjalid kõigile huvilistele veebis kättesaadavaks teha. Mis vormis materjalid tulevad, on aga veel lahtine, sest ideaalis saaksid seda infot kasutada ka erivajadustega õppijad ja õpetajad.

Eelmise õppeaasta seisuga on Tartu ülikoolile endast teada andnud 121 erivajadusega üliõpilast, kuid neid võib olla ka palju rohkem. Infot teatakse reeglina vaid nende tudengite kohta, kes taotlevad erivajadusega õppija stipendiumi või tunnevad sisseastumisel huvi, mis võimalusi TÜ erivajadusega õppuri jaoks pakub. Üldist infot ülikool seni eraldi kogunud ei ole, kuna isikuandmed on delikaatne info, mida inimesed ei pruugi soovida avaldada.

«Mõned kardavad, et neid hakatakse liigselt nunnutama, teised, et hakatakse hoopis halvemini kohtlema,» arvas Rutiku. Muidugi võib olla palju ka neid üliõpilasi, kelle krooniline haigus või puue igapäevast koolitööd ei sega ning eriabi neil vaja polegi.

Rutiku lisas, et ülikool soovib siiski, et need, kes õppimisel mõningast abi vajavad, endast ka teada annaks, sest siis saaks tugimeetmeid paremini kavandada.

Sageli ei tea ka õppejõud, mis võimalused erivajadustega õppijate jaoks ülikoolis on ja kui palju neile õppetööd planeerides vastu tulla. Üliõpilasnõustaja Liana Martin tõi näiteks, et kuigi õppekava läbimise tingimused on kõigile tudengitele samad, võib erivajadusega üliõpilasel olla võimalus kohandada see oma vajadustele: leppida kokku eraldi eksamiaeg või saada pikem aeg mõne kontrolltöö või koduse ülesande tegemiseks.

«Seni on üliõpilased saanud ise probleemolukorrad õppejõududega lahendatud. Kui tudeng näeb õppekava vaadates, et ettenähtud moel ei ole võimalik mõnda ainet läbida, tuleks õppejõuga ühendust võtta, olukorda kirjeldada ning ühiselt probleemile lahendus leida,» rääkis Martin.

Seda võiks teha aga võimalikult vara, et õppejõud saaks vajaduse korral õppemetoodika ümber korraldada või kursuse jaoks uue ruumi leida, et tingimused oleksid kõigile tudengitele ausad ja võrdsed.

Mõned aastad tagasi alustati TÜ-s ka tugitudengite leidmise ja koolitamisega. Oluline on, et erivajadusega tudengil oleks tuttav inimene, kelle poole abi vajamise korral pöörduda. Algaval õppeaastal on tugitudengeid Tartu ülikoolis kokku vaid kümmekond, kuid oma panuse kaastudengite aitamisse saavad anda kõik üliõpilased.

Pime infotehnoloogiatudeng Gerth Jaanimäe tõi välja, et näiteks tema eelistabki ülikoolis toime tulla ilma tugitudengi abita. «Minu puhul toimib kõige paremini ise tegemine, konkreetse abilisega võib temast kergest sõltuvaks jääda ja see ei ole kummalegi poolele hea,» ütles ta. Samas tunnistas Jaanimäe, et inimesed on erinevad ja isegi sama puudekategooria sees võivad samad lahendused eri tudengite jaoks erinevalt töötada.

Jaanimäe koostöö õppejõududega on aastate jooksul ülikoolis hästi sujunud, kokkuleppel saadetakse ülesanded ja olulisem info, mis loengus tahvlile kirjutatakse, talle e-postiga. Lihtsamad asjad saab alati kaastudengitelt üle küsida ning rühmatöö ülesanded lasta ette lugeda.

Küll on asju, millele võiks ka üldises õpikeskkonnas tähelepanu pöörata, mis teeks kõigi elu lihtsamaks. Jaanimäe tõi näiteks auditooriumide uksenumbrid, mis võiks olla igas hoones kindlas kohas ning samas stiilis eenduva reljeefiga. «Näiteks Jakobi 2 majas on need väga head, Lossi tänaval on numbrid sügavamaks uuristatud ja neid on pimedatel oluliselt raskem lugeda. Ja mõelda tuleks sellele, et ka mõni lühemat sorti üliõpilane peaks numbriteni ulatuma.»

Samuti meenub peahoone trepile pandud käsipuu, mis teeb liikumise aulasse ja selle rõdule lihtsamaks nii nägemis- ja liikumispuudega inimestele kui ka näiteks lastele ja kõrgetel kontsadel naistele, kellel on lihtsalt trepil kindlustunnet vaja. Selliseid väikesi ja üldist heaolu taotlevaid asju tuleks silmas pidada ka uusi õppehooneid ehitades või renoveerides.

Viimastel aastatel on paljudesse hoonetesse lisatud lift või tõstetool, mis võimaldab suurema liikumisvabaduse nii puudega inimestele kui ka teistele, nagu lastega pered, vanurid, ajutise või pikaaegse toimetulekutakistusega inimesed.

Selliseid nn universaalse disaini põhimõtteid on seni käsitletud peamiselt füüsilise juurdepääsetavuse kontekstis. Kõrghariduses on samad põhimõtted lisaks hoonete juurdepääsetavusele seotud juurdepääsuga õppe sisule (nt õppemeetodite, -vahendite ja õppekorralduse mitmekesistamine ja kohandamine mitmekesiste vajadustega õppijaid arvestades).


Erivajadustega õppija toetamine

Erivajadusega üliõpilaste puhul on oluline alustada koostööd potentsiaalsete üliõpilastega juba eelmisel haridustasemel. Kaasa aitavad toimivad sidemed erivajadusega inimeste organisatsioonide, üldharidusasutuste ja kõrgkoolide vahel. Eeltegevuse eesmärk on potentsiaalsete üliõpilased üles leida ning julgustada neid kaaluma edasiõppimise  võimalusi, teavitades neid sisseastumistingimustest, erialadest ja õppetöö ajal pakutavatest tugiteenustest. 

Programmi Primus raames on kõigi partnerkoolide üliõpilastel võimalik taotleda stipendiumi järgmiste õppetööga seotud tugiteenuste rahastamiseks:

  • viipekeele tõlgi kasutamine õppetöös;
  • transport (sh sotsiaaltransport, invatakso) raske ja sügava liikumis- või nägemispuude puhul;
  • isikliku abistaja teenus;
  • auditoorses töös abiõpetaja kaasamine;
  • logopeedi teenus;
  • IKT-lahendused (sh e-õpe, õppeteksti helindamine ja/või digitaliseerimine);
  • õppematerjali paljundamine;
  • muud põhjendatud teenused või kulud.

Puuetega inimeste igapäevase toimetuleku toetamiseks pakuvad mitmeid nimetatud teenuseid ka kohalikud omavalitsused. Erivajadusega üliõpilasel on võimalik taotleda stipendiumi, kui ta vajab samu teenuseid seoses õppetöös osalemisega.

Väljavõtted programmi Primus toel ilmunud juhendist «Takistusteta kõrgkooliõpe».

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit