Väidetavalt on pildil ülikooli evakueerimine Voronežisse I maailmasõja ajal.
FOTO: TÜ muuseum

Ülikooli käekäigust esimeses ilmasõjas

Ajalugu

Kas I maailmasõja (1914–1918) hakul Tartu ülikooli astunud üliõpilane jõudis selle sõja lõpuks lõpetada, kas ta mobiliseeriti, langes rindel või jätkas eesti ülikoolis?

Ajaloolane ja poliitik Hans Kruus (1891–1976, rektor 1940–1941, 1944) on meenutanud, et kui ta Tartusse sisse astuma sõitis, ei osatud aimatagi, kuidas Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mahalaskmine kujuneb rahvusvahelise tulekahju valla päästnud sädemeks. Kruus kirjutab mälestustes, et Tartus oli mobilisatsioon täies hoos: mehi värvati polkudesse, õppused toimusid kiirendatud korras. Linnas liikus palju sõjaväeametnikke ja uhiuutes mundrites noori ohvitsere. Esialgu värvati tagavarasõjaväelasi, ülikoolist kahe viimase kursuse meedikuid, kuid oli ka vabatahtlikke.

Ka kirjanik, rohuteadust õppiv Oskar Luts (1887–1953) mobiliseeriti tagavaraväelasena. Ta on meenutanud, kuidas muretses värvatuile antud pataka raha eest vormiriided, võttis osa meeleavaldusrongkäigust, kuidas sõjaväele hobuseid osteti. Luts sai käsu sõita Peterburi sõjaringkonna sanitaarvalitsuse käsutusse. Ta pandi välihospidali apteegi juhatajaks Pihkvas.

Ajaloolaste hinnangul sattus Eestist sõtta ligi 100 000 meest, kellest langes või suri haigustesse umbes 10 000. Kui palju nende seas üliõpilasi oli, pole täit selgust.

Kahurimürin kaugel

Hans Kruus oli üks esimesi eestlasi, kes asus omandama professionaalse ajaloolase elukutset. Ta valis endale 36 loengutundi nädalas ja kuulas hoolsalt õppejõude, kelle loenguis käima hakata. Balti kubermangudes oli välja kuulutatud sõjaseisukord ning Tartus pandi kehtima mitmed karmid seadused, eriti pärast suuri kaotusi Ida-Preisimaal, kuhu jäi ka tuhandeid eestlasi. Ülikool koos linnaga oli kohustatud toetama Põhjarinde tagalat, eriti meditsiiniteenistust. Arstiteaduskonnas kiirendati õpet – vähendati loengute ja praktikumide arvu.

Ajaloolase Sirje Tamuli Eesti Ajalooarhiivi Toimetistes ilmunud uurimusest saab teada ilmasõjaaegse ülikooli lugu. Ülikoolist saadeti Peterburisse keisririigi toetustelegramm ning nõustuti laatsarettide asutamisega. Sõja algul oldi üldiselt patriootlikult meelestatud ja loodeti sakslaste üle kiiret võitu. Saksa ja Austria kodakondsusega õppejõududel soovitati võtta Vene kodakondsus või nad lahti lasta. Keeruline oli baltisakslaste olukord, nad olid andnud lipuvande ning pidasid oma kohuseks kaitsta keisririiki, kuigi osa oli südames sakslaste poolel. Sagenes ka sakslaste spiooniks pidamine. Ülikooli töötajail tuli loovutada palgast kolm protsenti rinde ja laatsarettide heaks. Raha sihipäraseks kasutamiseks asutati haavatute ja haigete abistamise komitee. Professorite abikaasad sisustasid aasta lõpuks naistekliinikus laatsareti.

Laatsarettide linn

Detsembris sada aastat tagasi valmis üks ülikooli akadeemilise pärandi nooblimaid maju, moodsa sisseseadega õppehoone Aia tänaval (Vanemuise 46). Zooloogia-geoloogiainstituudi hoone tuli kohe anda Punase Risti kasutusse ja seda asuti ümber ehitama laatsaretiks. Ülikooli arhitekt Pavel Nikitin, kes oli maja ehitustöid korraldanud, jälgis ümberehitamist, et seda liigselt ei lõhutaks. Laatsareti varustus koguti annetuste ja korjandustega, mida organiseerisid peamiselt õppejõudude naised ja naisühingud.

1912–1914 ehitati Nikitini projekti järgi Maarjamõisa väljale kaks moodsat haiglahoonet, kuhu paigutati kohe sõjaväe hospidalid. Arstiteaduskonda kohustati tegelema ka haavatute rehabilitatsiooni ja ümberõppega, koolitama nõustuti vaid massööre. Haiglatest said laatsaretid. Näiteks psühhiaatriakliiniku juurde moodustati sõjaväelaatsareti psühhiaatriaosakond. Ajutised laatsaretid kohaldati ka üliõpilasseltside ja korporatsioonide ruumidesse ning mujale.

Üliõpilasorganisatsioonidel tuli endale leida uusi kooskäimise paiku. Näiteks EÜS-i ajutised ruumid paiknesid Vanemuise kolmandal korrusel, kus hakkas käima ka EÜS-i vastne liige Hans Kruus. Teda olid huvitama hakanud rahvusküsimused ja ta kirjutas artikleid ajakirjas Vaba Sõna jm. Sidemed nooreestlastega viisid Kruusi 1915–1916 Vaba Sõna tegevtoimetajaks. Oskar Luts saadeti aga Pihkvast Vilno (Vilniuse) välihospidali apteeki, sealt Varsavisse ning 1915. aasta suvel Vitebski väliapteegi juhatajaks.

1915. aasta sügisest hakati ka naisi üliõpilaseks võtma, algul vabakuulajatena. Seegi oli osalt seotud sõjaga, sest vajati meditsiinilise ettevalmistusega inimesi. Paljud Rostovtsevi eraülikooli ja ülikooli naisüliõpilased olid Punase Risti teenistuses laatsarettides või läksid rindele. Näiteks ülikooli lõpetanud ja kliinikus töötanud Klavdia Bežanitskaja oli Punase Risti arstina Kaukaasia rindel.

Sõjasegane aeg

1915. aasta mais kohustati ülikooli vastu võtma Riiast evakueeritud ameti- ja haridusasutusi. Aula kõrval asuvatesse ruumidesse paigutati Riia õpperingkonna kantselei, hiljem hõivati aulagi. Ka suuremad auditooriumid läksid ametiasutustele. Suurenenud lätlaste voolu tõttu trükiti Tartus näiteks ametlikud teated vene, eesti ja läti keeles, saksa keel oli keelatud.

Punases Ristis töötanud baltisakslane Camilla von Stackelberg on kirjeldanud tollast Tartut kihava sipelgapesana, kus tekkinud isegi suursugune seltskondlik elu. Kuid tagalalinna saabus Lätist ka palju lihtrahvast, samuti sõjapõgenikke Venemaalt, kelle abistamiseks asutasid õppejõud vabatahtliku abistamise ühenduse. Kesk tänaval avati vene sõjapõgenike keskus, kus lastele seati sisse kool, lasteaed jt asutused.

1916 mobiliseeriti 1895., 1896. ja 1897. aasta ning varasemate aastakäikude noormehed. Ülikool üritas neid päästa lõpetamise ettekäändega. Mobiliseeritute hulgas oli ka ajalootudeng Hans Kruus, eesti tudengid saadeti Odessa jalaväe lipnikekooli.

Üliõpilaste arvu vähenedes vähenes õppemaksude laekumata jäämise tõttu ka ülikooli sissetulek ja töötajad jäid sageli palgata. Sõda pitsitas kõvasti kõiki – nappis toitu, üürikortereid, kütet jm. Ruumipuuduse tõttu oli häiritud nii õppe- kui ka teadustöö.

Sõda puudutas ka seni edukalt tegutsenud teadusseltse. Ajaloolase Kersti Taali sõnul arvati kohe pärast sõja puhkemist seltside liikmeskonnast välja kõik vaenulike riikide liikmed. Saksavastase kampaania ajal saksa seltsid suleti. Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES) oli juba varem eestlaste ja sakslaste vahel toimunud skandaalseid koosolekuid ning eestlaste tegevus kandus üle rohkem Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS). ÕES-i tegevus sõja ajal tegelikult soikus. Kuigi EKS-i tööd segas meeste sõtta värbamine, liikmeskond isegi kasvas. Kersti Taal märkis, et ainsa seltsina peeti koosolekuid EKS-is, ilmumist jätkasid aastaraamat ja ajakiri Eesti Kirjandus.

Hoolimata pidevatest ja vastukäivatest evakueerimiskäskudest õnnestus õppejõududel isegi väitekirju kaitsta ja töid avaldada. Näiteks professor Grigori Iljinski alustas uue uurimisvaldkonnana slaavi algkeele grammatika uurimist, professor Vassili Regel jõudis välja anda bütsantsoloogiaajakirja. Professor Mihhail Rostovtsev, kes oli sõjas arst ja konsultant-kirurg, avaldas välikirurgiaalaseid töid.

Ülikool Venemaale

Esimese evakueerimiskäskkirja sai ülikool 1914. aasta juulis. Sirje Tamuli uurimusest nähtub, et ülikooli uue võimaliku asukohana käisid läbi Moskva, Nižni Novgorodi, Permi, Jekaterinburgi, Jaroslavli, Ufaa, Voroneži jt nimed. Mitme linna vahel algas jõuproov, sest ülikooli paiknemisest loodeti kasu tõusvat. Ülikoolis oli nii Tartust varade ärasaatmise ja kogu ülikooli lahkumise pooldajaid kui ka vastuseisjaid. Hoolimata kõigest algas ülikoolis väljaviidavate varade nimekirjade koostamine ja kastidesse pakkimine.

Esimene 13 vaguniga rong läks Tartust Nižni Novgorodi 1915. aasta sügisel. Selles oli raamatukogu käsikirju, haruldasi raamatuid, kunstiteoseid, meditsiinitehnikat, herbaariume jm. Evakueerimist püüdsid takistada oma Peterburi suhteid ära kasutades Tartu mõjukad isikud, nagu Põhja-Balti Komitee esimees Jaan Tõnisson, riigiduuma saadik Jaan Ramot jt .

1916. aastal läks Tartust Permi teele juba 40 vagunit ja järgmisel aastal 6 vagunit Voronežisse. 1917. aasta suveks oli ülikool teadusliku ja kunstilise väärtusega varadest tühi. Eestimaa Rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen on mälestustes kirjeldanud koguni võimude poolt usuteaduskonna sulgemise katset.

Sõda kestis, rinne lähenes, segadus suurenes, evakueerimiskäsud sagenesid. Evakueerimise vastu tõstsid sageli pead ka rahvuslikud üliõpilasorganisatsioonid. Märtsis 1917 Tartus toimunud esimesel eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongressil idanes juba oma eesti ülikooli idee. Aprillis uues anatoomikumis toimunud kõnekoosolekul astus varade äraviimise vastu üles ka kirjanik Gustav Suits. Ülikooli Tartusse jätmise poolt olid ajakirjandus, linnavalitsus, seltsid jt. Ülikooli nõukogu otsustas, et ülikool jääb Tartusse isegi siis, kui Saksa väed linna okupeerivad. Eesti üliõpilaste asemike kogu kuulutas oma resolutsioonis, et Tartu ülikool on eesti rahva pärisosa ja seepärast peab kindlalt Tartusse jääma.

1917 Odessa lipnike kooli lõpetanud Hans Kruus määrati Peterburi lähedale tagavarapataljoni nooremohvitseriks. Tal oli võimalik näha pealinnas ühe suurriigi hukku. Veebruarirevolutsiooni järel liitus Kruus rahvusväeosadega ning teenis Eesti polgus Tallinnas ja Rakveres. Ta oli ka hoogsalt poliitikasse lülitunud.

Oskar Luts juhatas sõja lõpuni Vitebski väliapteeki. Sõjamiljööst tekkinud pessimismist ja tervisehäiretest hoolimata jätkas ta kirjutamist. Luts demobiliseeriti 1917. aasta sügisel ning ta asus Tartus tööle apteegis.

Keisrivõimu kukkudes püüdis ülikool jääda apoliitiliseks. 1918. aasta veebruaris kuulutati Tartus välja sõjaseisukord. Saksa okupatsioonivõimud tegutsesid vene ülikooli lõpetamise ja saksa ülikooli loomise nimel. 31. mail lõpetaski vene ülikool oma töö ja suvel lahkusid õppejõud ning üliõpilased. Tartu ülikooli baasil loodi Voroneži ülikool. Lahkunute hulgas oli ka eesti õppejõude, üks neist tulevase eesti ülikooli esimene rektor Henrik Koppel.

Saksa Landesuniversitäti nime kandis ülikool vaid 57 päeva. Nelja aasta eest puhuma hakanud sõjasarved jaotasid Euroopa kaardi ümber. Oma eesti ülikool hakkas tegutsema veel enne vabadussõja lõppu. Hans Kruus lõpetas selle 1923 ajaloomagistrina, kaitses doktoriväitekirja, töötas professorina ja avaldas silmapaistvaid uurimusi.

Tema poliitilised vaated viisid ta 1940. aastal juunikommunistide sekka. Kireva ja vastuolulise saatusega ajalooteadlane tunnistati 1950. aastail kodanlikuks natsionalistiks, pärast vangistust tegeles ta edasi ajalooga.

Oskar Luts töötas mõne aja ülikooli raamatukogus, oli raamatupoepidaja ja alates 1922. aastast kutseline kirjanik. Ilmasõja-aastad on leidnud kajastust ka tema loomingus, ilmunud on tolleaegsed päevikud.

Hans Kruus ja Oskar Luts on ühed vähesed, kelle sõja-aastad on nende tuntuse tõttu jälgitavad. Ajaloo-uurijail on veel palju avastada. Avastamisrõõmu jagus ka ülikooli muuseumi korraldatud akadeemilise pärandi päevadel ja Tartu linna välinäitusel.


Kasutatud kirjandus:

  • Sirje Tamul «Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882–1918) – Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses II». Tartu 2010.
  • «Universitas Tartuensis 1632–2007». Toimetajad Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe. TÜ Kirjastus. Tartu 2007.
  • Ken Kalling «Rektor Henrik Koppel». Aasta Raamat OÜ 2007.
  •  «Tartu Ülikooli Kliinikum 200». Tartu 2004.
  • «Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911–2011». Tartu 2011.
  •  «Vita Academica, vita Feminea». TÜ Kirjastus 1999.
  • Hans Kruus «Ajaratta uutes ringides». Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1979.
  • Oskar Luts «Mälestused». Olion Tallinn 2000.
  • Oskar Luts «Mälestusi VIII. 1911–1914». Noor-Eesti Kirjastus Tartus 1936.
  • Oskar Luts «Mälestused III». Kirjastus Eesti raamat Tallinn 1965.
  • Camilla von Stackelberg «Tuulde lennanud lehed». Olion. Tallinn 2003.
  • Eduard von Dellingshausen «Kodumaa teenistuses». Tallinn Olion 1994.
  • Tamara Miljutina «Inimesed minu elus». Varrak 2007.
  • www.histrodamus.ee

Varje Sootak

Jaga artiklit