FOTO: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Keemia diskreetne võlu

Arvustus

Novembris esitles TÜ keemia eriala vilistlane Igor Maasik (endine Maksimov – toim) ehk muusik ja diskor Onu Bella oma uut raamatut «Keemia diskreetne võlu». Raamatut, kus autor lisab teaduse tähtsusest ja keemia olulisusest rääkides vahepaladena ahvatlevaid ja lugema haaravaid huumorikilde, arvustab keemiamagistrant Ain Rada.

Mõni aasta tagasi, teel üliõpilasseltsi Veljesto kassetidiskole, astusin läbi viinapoest, taskus Onu Bella kassett «Ma võtsin viina». Juhuse tahtel, ei, pigem ikka ettemääratuse vääramatul sunnil, oli poesabas minu ette asetunud härra Bella isiklikult. Lahkusin poest veinipudeli ja pühendusega autogrammi võrra rikkamana.

Eesti kuulsaim keemiaõpetaja ja tuntuim Tartu ülikooli keemiaosakonna kasvandik on kirjutanud uue lahelugemis-keemiaraamatu «Keemia diskreetne võlu». Täiesti ootuspäraselt meenutab raamatukaanel ilutsev kolb peenist, samas, võib-olla on siiski poolenisti tegu ka alateadliku eelhäälestuse vingerpussiga, sest mida sa Onu Bellalt muud ikka ootad.

Peale selle võib rikutud meel esile manada veel muudki: kolvil on tuli all ning vastuvõtunõusse erituvad kahtlased tilgad. Sugugi mitte nii ootuspäraselt avaneb aga järgnevatel lehtedel tõepoolest...keemia. Tõesti, ehk on raamat pisuke pettumus Onu Bella elukunstitalendi austajatele, pikantseid autobiograafilisi seiku siin palju ei leidu, kuigi raamatu viimased leheküljed on siiski pühendatud üliõpilasaja sekeldustele.

Mida siit leiab, on valik keemia põhitõdesid, nipet-näpet rubriigist «huvitavat ja põnevat keemia vallast» ning mõned pikemad ülevaatepeatükid keemiast meie igapäevaelus. Pürotehnika, värvid, toidurasvad ning loomulikult puskar, millele on pühendatud eriti rasvane arv lehekülgi. Bella puistab olulisi ja vähemolulisi detaile varrukast dotseeriva mõnuga. Tõsi, puskariajamine on päris õpetlik protsess, kus koolis omandatud keemiateadmistega on nii mõndagi peale hakata ning Gorbatšovi poolkuiva seaduse tingimustes oli Bella-sugune meistrimees kindlasti väga hinnatud.

Onu Bella isik ja tema fenomeni väärtus laiemas Eesti kultuurikontekstis on pannud mind alati kukalt kratsima. Küllap Jaanus Nõgisto nõustuks, et Bella lauljatalent läheneb nullile. Tema totaalne ja rõhutatud viisipidamatus on mulle aga lapsest saadik vastik olnud. Tema huumoriga on samuti kahtlased lood, pannes esteet-väikekodanlase minus rahutult nihelema.

Oma kirjelduses haaran viimases hädas sõna camp järele, ent tajun momentaanselt ka selle täielikku ebaadekvaatsust. Kehitaksin vaid selle veidruse peale õlgu ja ei vaevaks ennast, ent samas on salamisi näriv tunne, et... on cool laikida onu Bellat. Ta ju puha kultusvärk.

Siiski-siiski, võin väita kindlalt otse ja avalikult, et Bella lood kuuluvad muusikaviktoriini kullavaramusse. Teadmise eest, et «Onu Bella paradiis» on originaalis Edelweissi «Planet Edelweiss», jagatakse neljapäeva õhtul kell kaheksa kultuurilokaalis Naiiv punkte. Tegelikkuses oleks Onu Bella muusikaviktoriinil oodatud külaline ja ihaldatud liige igas tiimis, sest eeldatavasti on tuntud retrodiskorina tema teadmised 80ndate europopist ja 70ndate progerokist laiad.

Keemia reputatsioon ei ole tänapäeva ühiskonnas sugugi laitmatu. Seda sõna kasutatakse ikka ja alati vähemalt kerge negatiivse konnotatsiooniga: keemia on halb, keemia on mürgine ning rikub tervist ja reostab keskkonda. Ometigi ei saa keemiat ja loodust kuidagi käsitada üksteisest lahus.

Samuti vajutavad umbusalduslülitit kõikvõimalikud võõrad ja vähemvõõrad kemikaalide nimetused. Näiteid, kuidas inimeste keemia-umbusuga ühte või teistpidi manipuleeritakse, on uskumatult palju. Hiljuti jooksis mu mõistus kokku, kui reklaamiti «kofeiinivaba» energiajooki Super-Manki, mis ei sisalda kofeiini, aga sisaldab selle asemel mate-ekstrakti.

Siin on mängus kas mingi väga äraspidine loogika või on tegu otse näkku valetamisega, sest mate ekstrakt sisaldab juba ise kofeiini.

Ma ei ole küll kindel, kui palju on onu Bella raamatust kasu üldise keemiaalase teadlikkuse parandamisel – usun, et stimuleeritud saab pigem kellegi huvi koduse puskariajamise vastu –, kuid siiski jagan sedasama rõõmu, mida tuntud kultusfiguur kunagi on keemiast tundnud, ja loodan, et see mingil määral jõuab ka teisteni.

Täienduseks raamatu viimasele peatükile, mis hõlmab endas jutukatkeid üliõpilase Maksimovi tudengielust, uurisin ka keemiahoone pealt, milliseid legende Onu Bellast seal räägitakse. Raamatu 44. leheküljel väidab autor, et pürotehniliste segude valmistamine ei olnud tema jaoks prioriteetne huvi, aga ei saa ju olla nii, et ta kunagi kuskil midagi suurejooneliselt pole õhku lasknud!

Kuulsin anorgaanilise keemia assistendi Jaak Aroldi käest järgmise loo. Kui üliõpilane Maksimov oli veel kooliõpilane Maksimov, käinud ta vanas TÜ keemiahoones keemiaringis. Tekkinud selline hetk, kus tehti midagi huvitavat ja kõigi tähelepanu oli hõivatud. Õpilane Maksimov jäi omapäi nahistama ja lappis kokku korraliku pisikese pudeli kaaliumkloraati ja punast fosforit. Tegemist on väga plahvatusohtliku seguga, mis võib detoneeruda kas või pisikese müksatuse peale. Nii ka juhtus.

Õpilane Maksimov õnneks väga palju kannatada ei saanud, aga ilmakärakas oli olnud tõsine – laua klaasalus tolmustus ringikujuliselt. Väidetavalt oli sellega ka kogu keemiaringi tegevus lõpetatud. Küllap oli aga juhtum õpetlik, sest kirja on ta pannud järgmised sõnad: «Printsiip «paneme, mis juhtub, kui kaks ainet kokku panna» on laboratooriumis igas võtmes välistatud.»

Keemia on igal juhul see päris võlukunst. Keemia on teadus muutusest. Elektronide energiad muutuvad. Keemilised sidemed molekulides muutuvad. Elemendid liituvad ja moodustavad uusi ühendeid.

Ain Rada

keemia 1. aasta magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

kirjandus