Eestis kiputakse vanu mõisaparke hooldades keskenduma vanadele puudele. Ent tähelepanu all võiks olla kogu elurikkuse säilitamine, räägib taimeökoloog Kertu Lõhmus.

Paljud 17.–19. sajandil Eesti maapiirkondadesse rajatud mõisapargid jäid riigi iseseisvudes ja ka hilisema nõukogude aja vältel hooleta. Puhuti tähendas see parkide, iseäranis nende kaugemate osade metsistumist – teisalt aga said pargid seeläbi areneda looduslähedaseks elupaigaks, kirjutab taimeökoloog Kertu Lõhmus hiljuti ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonnas kaitstud doktoritöös.

Lõhmus ütleb, et praegu on parkide taastamine Eestis üsna populaarne. Aga ennekõike tähendab see tähelepanu suurtele ja ilusatele vanadele puudele. «Park on ikkagi kultuuripärand. Aga rohkem võiks näha parki kui tervikut. Majandada mõistlikult, et säiliks võimalikult mitmekesine elurikkus,» räägib ta.

Muutlik kunst

Vanemteadur Jaan Liira juhendatud doktoritöös uuris Lõhmus enam kui 70 erineva hooldusastmega mõisaparki Kesk- ja Lõuna-Eestis, võrreldes nende taimestikku ja puistu struktuuri lähedal asuvate metsadega. Eesmärk oli hinnata mõisaparkide (just nende kaugemate, reeglina vähem hooldatud osade) mõju metsade elurikkusele, aga ka metsaliikide kohanemist mõisaparkides kui mudelelupaigas.

Eesti mõisaparke on rajatud nii põllumaadele kui ka võimalusel kujundatud lähedal asuvast metsast. Põllumajandusmaastikus paiknemine isoleerib pargi muust loodusest. Lähedal asuv mets toimib liikide allikelupaigana, parke piiravad alleed aga on liikidele head n-ö levikukoridorid. Oluline tegur on ka parkide ajalooline minevik ja vanus. «Suurepärane süsteem, kus liikide levikut uurida,» rääkis Lõhmus.

Pargikujundus on muutlik kunst ja ajalooliselt on see tähendanud paljude parkide korduvat ümberkujundamist. Esteetiline vajadus «loodust kontrollida» on asendunud sooviga «loodust jäljendada», jätkab Lõhmus.

Parki hõlmava ala ajaloolise kasutuse kindlakstegemiseks võttis Lõhmus appi digiteeritud kaardid 17.–19. sajandist. Sedasi sai praeguse pargi paigutada väga täpselt ka vanale kaardile ning näha, kas tegemist oli kunagise põllu või metsaga.

Struktuurilt olid pargi- ja metsapuistud sarnased, ehkki parkides kasvas rohkem suuri laialehelisi puid, nagu vahtrad või pärnad, metsades aga esines rohkem kõdupuitu. Ka põllumaadele istutatud parkide rohurindest leidis Lõhmus suure hulga Eestis tavalisi metsataimi (ülane, sinilill, harilik ussilakk, harilik kopsusamblik jt), mis on tüüpilised vana metsa indikaatorliigid ka näiteks Kesk-Euroopas. Kokku oli parkides esindatud umbes pool maastiku metsaliikide liigifondist, kirjutab ta doktoritöös.

Mets saab täiskasvanuks umbes sajandiga, aga liikide kohanemisel on ajast olulisemgi see, kui kaua sama ala n-ö häirimatult metsa all on olnud. Vanade metsade vähesus on Euroopas murekoht: intensiivne põllumajandus on paljuski muutnud mulla keemilise koostise selliseks, mis kõigile metsaliikidele ei sobi. Nii ootab vastust küsimus, kui täisväärtuslikeks elukeskkondadeks kujunevad viimastel kümnenditel istutatud uued metsad, räägib Lõhmus.

Eesti pindalast hõlmab metsamaa peaaegu poole. Ent valdavalt on see n-ö majandusmets, lehtpuumetsa on vaid mõni protsent. Lõhmuse töö aga näitas, et tervikuna on parkides lehtpuumetsale iseloomulikke liike ja tunnuseid puhuti rohkemgi kui tavametsas. «Selles mõttes on huvitav, et kuigi Eestis on palju metsa, on pargid ikkagi ka looduskaitseliselt olulised,» räägib ta.


Palju «halli kirjandust»

Vanades parkides toimetades võiksid inimesed selgemalt mõelda oma eesmärgile, arvab Lõhmus.

«Hakatakse suure hooga tegema, lõigatakse ära alusvõsa, aga siis saab raha otsa või huvi kaob. Peale kasvab suur hulk noori puid, mis varjutavad liigselt alustaimestikku ja see sureb,» räägib ta. «Või lükatakse vanade puude alla laiali koorem mulda ja külvatakse muru. Seda tuleks igal juhul vältida,» räägib ta. «Tuleks säilitada ka rohurindes olev liigirikkus.»

Lõhmus ise jätaks mõisaparki hooldades elurikkusele selle kaugema osa (mis ongi tüüpiline). Paras puutihedus tekitaks seal piisava (aga mitte liiga suure) varju, põõsad looks varju mosaiiksuse. Vältida tuleks liigset niitmist, aga samas ka seda, et näiteks vahtrate või teiste tiheda võraga puude üleküllus madalama taimestiku summutaks. Säilitada tasuks ka surnud puid kõdupuidu liikidele, räägib ta.

«Parkide kohta on päris palju n-ö halli kirjandust, käsiraamatuid. Aga teaduslikku lähenemist on üsna vähe,» jätkab Lõhmus. Samas, mingite ühesemate normide kehtestamine vanade mõisaparkide hooldamisele oleks tema hinnangul samuti keeruline. «Pargid on kõik nii erinevad. Ja ilmselt piiraks see jälle kunstilist väljendust. Infot tuleks inimesteni paremini viia, aga ma ei usu, et kellelgi väga käsi peaks väänama.»

Väärtuste ühendamine

Doktoritöös pakkus Lõhmus välja ka parkide elurikkuse hindamise indeksi: hinnata pargi struktuuri, lagupuidu esinemist ning ka indikaatorliike: samblikke, samblaid, samuti putukate ja lindude tegevusjälgi. «Põhimõtteliselt saaks ühe numbrilise väärtuse ühe pargi kohta. Samas oleksin ma ühenumbriliste indikaatoritega ka ise ettevaatlik, ja see eeldaks ka väga palju tööd. Ma ei tea, kui praktiline see oleks.»

Küll aga võiks eksperimendi käigus inimestele anda kaamerad ja paluda pildistada nende jaoks ilusaid kohti pargis, jätkab ta. «Väga huvitav oleks näha, mida nad hindavad.»

Mujal tehtud sarnased katsed on näidanud, et kui ka inimene ütleb end eelistavat lehtmetsa, võib ta pilti vaadates ikkagi meeldivamaks (või ka näiteks turvalisemaks) hinnata okasmetsa. Samamoodi on näiteks linnaaedade puhul leitud, et kõige sagedamini meeldivad inimestele keskkonnad, mis ei ole ülemäära hooldatud-kontrollitud ning sisaldavad ka looduslikke liike.

«Parkide puhul ongi kõige huvitavam see, kuidas kõige paremini ühendada kultuuripärandi, kunstilise väärtuse ja looduskaitselise väärtuse säilitamine,» ütleb Lõhmus.