Mis paneb käima sisemise kella?
Impulsiivsete inimeste sisemine kell näikse käivat kiiremini kui teistel, kinnitas eksperimentaalpsühholoog Maria Tamm. Kella olemuses eneses aga on praeguse teaduse jaoks palju mõistatusi.
On leitud, et impulsiivsemad inimesed teevad teistmoodi otsuseid – näiteks eelistavad võtta mingi summa raha vastu praegu, mitte aga kauges tulevikus.
Võimalik, et üks mehhanisme selle taga on n-ö kiirem sisemine kell: impulsiivse inimese silmis on ajal justkui teine perspektiiv, mistõttu tulevikus pakutav tasu tundub talle kaugemal ja seega ka kasinama väärtusega kui vähem impulsiivse inimese jaoks.
«Kui sul on väga kiire sisemine kell, siis kõik, mis sinust väljaspool on, justkui venib,» räägib TÜ eksperimentaalpsühholoogia teadur Maria Tamm, kes kaitses hiljuti psühholoogia instituudis Kairi Kreegipuu ja Jüri Alliku juhendamisel doktoritöö ajataju teemal.
Ühes töö aluseks olnud artiklitest järeldas Tamm koos kolleegidega, et impulsiivsete inimeste raskused reaktsioonide pidurdamisel ja omaenese impulsiivse käitumise hindamisel näikse viitavat kiiremale kognitiivsele tempole. Samas on teised uurijad viidanud, et impulsiivsemal inimesel võib olla ka lihtsalt intensiivsem emotsionaalne kogemus ja seeläbi häiritud infotöötlus ning tähelepanuprotsessid.
Peale selle vaatles Tamm oma töös ajataju muutumist rasketes keskkonnatingimustes ja emotsionaalsete ärritajate töötlemisel. Ent tema peamiseks sihiks oli ajataju mehhanismi laiem kirjeldamine sisemise kella mudeli abil.
Kogu teemakäsitlus kasvas välja kõrvalprobleemina kaitseväele tehtud uurimisprojektist, kus vaadeldi kehalist ja vaimset töövõimet kuumas kliimas. Tamm pakkus, et ehk saaks töömälu ja muude protsesside häirumist kuumas kliimas seletada keerukamate seoste kõrval ka ajataju moonutuste kaudu.
Sisemine kell
Karl Ernst von Baer pakkus juba 1860. aastal, et eri liikidel on eri pikkusega «tajumomendid» ja sestap voolab ka nende subjektiivne aeg erinevalt.
Esimene terviklikum käsitlus sisemise kella mehhanismist avaldati 1960. aastate algul. «Keemilist kella» – ajataju muutumist vastusena keha temperatuurimuutustele – uuriti süsteemselt aga juba kolm kümnendit varem. Siiski on sisemine kell praeguseni jäänud inimese ajataju uurimisel enim kasutatud mudeliks.
«See on hea metafoor,» leiab Tamm. «Sinna on väga hea tulemusi sisse sättida.»
Mudeli üheks tugevuseks on nii keha aktivatsioonitaseme kui ka tähelepanu suunamise kaasamine. Seega, kui aktivatsioonitase üksi nähtust ei seleta, saab mängu tuua ka tähelepanu.
Ajataju mõõtmiseks palus Tamm koos kolleegidega katseisikutel produtseerida nii intervalle (märkida nupuvajutusega, millal algab ja lõppeb näiteks 5 sekundit) kui ka hinnata tagantjärele möödunud vahemiku kestust. Mõlema katse aluseks on idee, et subjektiivne mulje mingist ajaperioodist hõlmab mingit teatud arvu impulsse. «Justkui oleks mingi koguja või akumulaator, kuhu need impulsid siis jõuavad,» räägib Tamm.
Teistpidi tuleb siingi kohe sisse tähelepanu: akumulaatorisse jõuavad impulsid vaid siis, kui inimese aju peab neid sel hetkel oluliseks. «Kui tähelepanu ajalt mujale pöörata, siis impulsid ei jõua enam kogujasse ja lähevad justkui kaotsi,» räägib Tamm.
Tähelepanu puhul on siin omakorda aluseks nn afektiivse tähelepanu ideestik: tähelepanu kui ressursi pärast käib ajus võitlus, teisisõnu aju valib ja prioritiseerib alati, millele lähtuvalt olukorrast tähelepanu pöörata ja millele mitte. Ohusignaale, näiteks emotsionaalseid ärritajaid, töödeldakse esmajärjekorras ja kiiremini.
Sestap tundub, et ohusignaali töödeldes pöörab aju ajale vähem tähelepanu, räägib Tamm. Negatiivne emotsioon kiirendab ajaühiku pikkust määravat taktiseadjat, mis seeläbi saadab sündmuse kestuse ajal rohkem impulsse kogujasse. Seetõttu paneme tähele rohkem detaile ja tajume negatiivsete sündmuste kestust pikemana kui tegelikkuses.
Aeg ja aju
Ajataju olemust on otsitud ka närvirakkude ostsillatsiooni sünkroniseeritusest otsmikusagaras, seni aga siiski mitte piisava veenvusega, et pakkuda nn sisemisele kellale välja samaväärne alternatiiv. Samuti pole seni leitud kindlat ajupiirkonda, mis ajataju eest ühesemalt vastutaks.
«Kui kõik meeled on n-ö muust maailmast ära lõigatud, tunneme ikkagi, et aeg liigub,» räägib Tamm. «Kui moonutatult, on iseküsimus. Aga tunne aja kulgemisest kui sellisest jääb ikka.»
Neurofarmakoloogiliste toimeainetega on ajataju küll suudetud mõningal määral muuta, aga oluline on ka see, millisel skaalal, viitab Tamm. Tajuliselt tähenduslikud võivad olla juba paarisajamillisekundilised intervallid. «Sekundid, mida mina uurisin, on ajataju mõttes pikk aeg,» lisab ta.
Mõnevõrra rohkem selgust on samas aju motoorika osas. Näiteks seotakse teatud liigutused üsna veendunult kindlate ajupiirkondadega. Ajataju puhul tuleb motoorika mängu näiteks selle kõnelisel raporteerimisel või mõõtmiskatse käigus nuppu vajutades.
«Kellamehhanismi» kõrval on aja tajumisse kaasatud aga ka pikaajaline ja töömälu, kus toimub võrdlus: tajutud hetke kõrvutamine meie õpitud arusaamaga näiteks ühest sekundist või minutist. Ning lõpuks toimub ajahinnangu andmisel ka otsustusprotsess.
«Ajataju ei ole ainult sisemine kell, vaid terve hulk protsesse kuni vastuse andmiseni,» räägib Tamm. «Ja impulsiivsus või muud individuaalsed omadused võivad ka ükskõik millisel tasandil mängu tulla,» lisab ta. «Inimesel võib olla kiirem kognitiivne tempo. Või toimivad mäluprotsessid, näiteks õppimine, teisiti. Või on tendents võtta otsuseid vastu kindlal viisil.»
Ujuv aeg
Katseloomadel on dopamiinisüsteemiga manipuleerides sisemine kell väga kiireks keeratud. Dopamiinisüsteemi seotakse aga ka liikumise ja motivatsiooniga.» «Siit tulevad seega kohe mängu ka emotsioonid,» räägib Tamm. «Raske on neid mehhanisme eristada.»
Dopamiinisüsteem häirub ka mitmete haiguste, näiteks Parkinsoni tõve puhul. Hõlpsalt mõõdetav ajataju moondumine võiks sestap olla abiks haiguste diagnoosimisel, leiab Tamm.
Tagasisidet saades suudavad inimesed oma ajahinnangut üldiselt väga hästi korrigeerida. «Kui nad teaksid, et nende subjektiivne aeg «ujub» rohkem, siis pööraksid sellele võib-olla rohkem tähelepanu,» mõtiskleb Tamm. «Nad oskaksid arvestada, et ka nende olulised otsused võivad hinnangutest ajale häiritud olla.»
Samas, inimene suudab ära õppida keerulisi motoorseid järjestusi. Ja ka õppida millelegi tähelepanu pöörama. Aga see, mille järgi täpselt toimub ajamulje kohandamine, on praegu väga lahtine, jätkab Tamm.
Ta räägib kogemusest hiljutisel teadlaste ööl. Sekundeid loendanud tüdrukule öeldi, et sinu sekund jäi kellaga võrreldes veidi lühikeseks. Laps korrigeeris oma «ajaloendurit» kohe ja põhjendas muutust: noh, kõigepealt ma lugesin üheksa sekundi ajal üheksani, nüüd lugesin kuueteistkümneni.
«Tema tõenäoliselt arvutas seal midagi,» naerab Tamm. «Tähendab, me näeme, et tagasiside toimib, inimene suudab oma hinnanguid muuta. Aga mis mehhanismiga – see küsimus on väga keeruline.»
Kui inimestel palutakse mingit muud ülesannet täites ka aega hinnata, näikse ajatajule keskendumine häirivat pigem selliseid ülesandeid, mis nõuavad rohkem töömälu ja keerulisemaid mõtlemisprotsesse, jätkab Tamm. «Aga ajataju ennast häirivad tegelikult kõik lisaülesanded. See on väga huvitav fenomen.»
Piltlikult öeldes häirib ajataju seejuures ilmselt ka vananemine: Tamme doktoritöö oponent, Ühendkuningriigi Keele'i ülikooli professor John H. Wearden viitas Tartus peetud avalikul loengul, kuidas eakamad inimesed hindavad ajaintervalli pikemaks kui nooremad. Samas ei pruugi see olla otsene vanuseline efekt, vaid on mõjutatud vananeva aju võimekuse vähenemisest ja teistest tunnetusprotsessidest. Vanad inimesed võivad küll aja kestust hinnata ebatäpsemalt, aga samas nad ka loendavad aeglasemalt kui noored. Seega ei pruugi olla tegu aeglasema taktiseadjaga.
Suures plaanis on ajataju olemuse mõistmisel rohkem ebaselgust kui selgust. Samas lisab kindlust ja põnevust see, et eksperimentidel saab kasutada väga paljude teiste psühholoogiadistsipliinide traditsioonilisi meetodeid, viitab Tamm.
«Arvan, et küsime väga õigeid küsimusi, aga nuputamist ongi sellega, mis meetodiga vastuseid kätte saada ja kuidas neid ajataju uurimiseks kohandada,» räägib ta.
«Me näeme, et inimesed suudavad väga täpselt aega hinnata, isegi kui neil ei ole mingit n-ö välist ajamarkerit. Nad suudavad millisekunditega oma reaktsioone ajastada ja mõttes ajas edasi-tagasi liikuda. Aga millel põhineb näiteks seesama Endel Tulvingu mental time travel’i idee ehk millist rolli mängib ajamulje kujunemisel mälu? On see miski, mis arvestab lihtsalt kõiki tajukogemusi või mingit välist konteksti? Ja mis toimub samal ajal ajus?
Puhas tajuline protsess ajataju justkui ei ole. Aga kui see on konstrueeritud psühholoogiline kogemus, siis milles see täpselt seisneb? Ilmselt tuleb protsess kuidagi tükkideks võtta, need tükid eraldi üle vaadata ja siis hakata puslet kokku panema.»
Mart Zirnask
UT toimetaja 2013–2015
Lisa kommentaar