Reaktsioonid kellegi teise uskumustele ja soovidele, nende heakskiit või halvakspanu, on sotsiaalses tunnetuses asendamatult tähtsad, leiab vaimufilosoofias doktoritööd kaitsnud Uku Tooming.

Sinu doktoritöö keskmes on kellelegi uskumuste ja soovide omistamise kommunikatiivne tähtsus nn rahvapsühholoogias, tavamõistuslikult. Mida see õigupoolest tähendab ja eeldab? Kas vahetut sõnalist suhtlust kindlat tüüpi olukordades?

Teise inimese keelelise käitumise põhjal on see kõige loomulikum: omistame talle mingi uskumuse või soovi, kui ta ise ütleb, et arvab või tahab midagi.

Aga uskumuste ehk arvamuste omistamise kommunikatiivse tähtsuse mõte on selles, et kui ka inimene ise ei ole midagi konkreetset väitnud, saan ma kohelda teda nii, nagu ta oleks. Talle uskumust omistades ma põhimõtteliselt ka väidan tema eest.

Näiteks, meil on isik, kes ei ütle kunagi midagi rassistlikku. Räägib, et kõik rassid on võrdsed, ma väldin rassiste, aga samas käitub ikkagi selgelt rasse diskrimineerival viisil. Sel juhul võin põhimõtteliselt ikkagi kohelda teda inimesena, kes on väitnud, et rassid ei ole võrdsed.

Uskumuste või soovide omistamine läheb selles mõttes verbaalsusest kaugemale. On fundamentaalne tegevus, mida ma ei pruugigi tähele panna.

Kas võiks öelda, et kaudselt toimub see kõigis suhtlussituatsioonides?

Mitte tingimata. See on suhtluses väga läbiv element, aga samas on uskumused ja soovid siiski proportsioonilised hoiakud, mingis mõttes kõrgema tasandi vaimuseisundid.

Baastasandil on meie suhtlusviisid mittekeelelised: žestikuleerimine, näoväljendused. Arvatakse ka, et näiteks lapsed ei olegi enne neljandat eluaastat võimelised uskumusi omistama. See on üsna keerukas võime: sisaldab hoiakukomponenti. Aga hoiakul on sisu, mida laps ei suuda hästi eristada.

Samas, arengupsühholoogias nähakse ka uskumuse omistamist tihti n-ö teadvusevälise protsessina, kus lihtsalt töötab mingi automaatne kognitiivne mehhanism. Et näiteks tänaval käies omistab aju kogu aeg teistele hoiakuid.

Mina nõustuks selle nägemuse kriitikutega, kes arvavad, et seal, kus polegi nagu vaja uskumusi ja soove omistada, saame hakkama lihtsalt sotsiaalsete rutiinidega.

Kas need on situatsioonid, kus me n-ö ei mõtle?

Mingis mõttes jah. Esitad poes tellimuse ja annad raha. Vahel võib-olla küsib müüja ka midagi, aga pigem saab asja aetud teise siseellu süüvimata.

Aga juba introspektiivselt tundub mulle siiski, et uskumuste ja soovide omistamine ei ole üldse nii perifeerne osa meie praktikast. Kui me tegutseme teadlikult, on see, mida inimene arvab ja tahab, üks fundamentaalsemaid küsimusi, mis esile kerkib. Isegi kui see on väga lihtsalt vastatav.

Viitad töös, et praegune rahvapsühholoogiline käsitlus uskumuste ja soovide omistamisest on mõnes mõttes puudulik.

See ei ole minu enda uudne argument, aga väidan, et rahvapsühholoogiat puudutavas kirjanduses on n-ö üle vaadatud reaktsioonidest, mis tulenevad hoiakute omistamisest. Näiteks nõustumine uskumusega, mille ma kellelegi omistasin, või soovi halvakspanek.

Aga see on peamisi asju, mida uskumuste ja soovide omistamine meil teha võimaldab: ise mingil viisil teisele reageerida. Ilma hoiaku omistamiseta see reageerimine võimalik ei ole. See esmane reaktsioon on ka kõigi edasiste reaktsioonide võimalikkuse tingimuseks.

Seda arvesse võttes saame hoiakute omistamist mõista nn kommunikatiivse kontseptsiooni kaudu: kellelegi uskumust omistades kohtleme teda nii, nagu ta oleks midagi väitnud. Soovi omistades aga nii, nagu ta oleks midagi käskinud. Seejuures saame ka ise omistatud väite või käsuga nõustuda või mitte nõustuda. Näiteks võtta ise omaks inimese hoiaku, kuna ta on sotsiaalselt autoriteetsemal positsioonil kui meie.

Kuidas haakub sellega kellelegi omatahtsi identiteedi omistamine või n-ö sildistamine? Kui tänaval karjub veidra välimusega võõras mees, leiad, et tegemist on n-ö hulluga. Aga sellega omistad talle kohe ka mingi oletusliku komplekti hoiakuid.

Pigem võin ära fikseerida, et hullud käituvad teatud viisil. Aga täiesti jabura käitumise puhul olen ikkagi üsna pimeduses selle suhtes, mida see mees täpselt tahab. Sel juhul ei pruugi olla ka hoiakute omistamist ja nendega nõustumist-mittenõustumist.

Donald Davidson (analüütilise filosoofia suurkuju – toim) arvas, et hoiakute omistamise tingimuseks on see, et inimese käitumise eesmärk oleks ratsionaalne. Mina lisan, et omistamisele peab olema ka võimalus kohe reageerida.

Kas juhuslikkust, teadvustamatust või mitteratsionaalsust sa hoiakute omistamisel seega väga suurel määral ei näe?

Oli suur vaidlus, mis ei lahenenud, aga millest räägitakse praegu vähe: et kui tähtis on ratsionaalsus rahvapsühholoogias. Minule on kõige sümpaatsem Christopher Chreniak (Ühendriikide Marylandi ülikooli kunagine filosoofiaprofessor – toim), kes räägib minimaalsest ratsionaalsusest. Davidson ootas inimestelt peaaegu ratsionaalse valiku teooria alusel toimimist. Cherniakil on uskumustes lihtsalt minimaalne kooskõla. See tundub kuidagi mõistlik.

Oma töö ratsionaalsusprintsiibiga seostamisega võiks tulevikus tegeleda. Nõustumine-mittenõustumine või heakskiit-halvakspanu eeldavad ilmselgelt teatavat sorti ratsionaalsust.

Kuidas sinu loodud ideestikku argiellu üle saaks kanda? Näiteks avaliku arutelu kultuuri.

Filosoofias on väga mõnus olla vaatleja positsioonil. Aga tore oleks, kui teised leiaks minu tööst inspiratsiooni. Üks tuttav arvas küll, et suhtekorralduses oleks sellest kasu.

Mida sa selle teemaga nüüd edasi teed?

Tahaks edasi uurida enesekohast teadmist. Kuidas ma tean, mida mina arvan või usun. Psühholoogide töö näitab ka, et võib-olla me ei teagi seda väga hästi. Doktoritöös argumenteerisin, et meie teadmine enda uskumustest-soovidest ei pruugi olla sugugi palju parem kui teadmine teiste uskumustest-soovidest, kuna nende omistus toimub käitumuslike kalduvuste põhjal.

Kas igasuguse enesetunnetuse uurimisel ei paista n-ö jäme ots olevat ajuteadlaste käes?

Ajuteadus ja psühholoogia on filosoofiaga niikuinii pingelises ja huvitavas suhtes.

Uskumused või arvamused ja soovid on mõisted, mida tavaelus kasutatakse väga palju. Ka filosoofia tegeleb mingis mõttes tavakeelest pärit mõistetega. Aga kui vaadata, mida neuroteadlased päriselt teevad, on nende mõistestik tihti palju peenekoelisem kui filosoofidel. Neil on huvitavaid ja ka justkui imelikke eristusi: eristatakse tahtmist ja meeldimist ja samas öeldakse, et need ei ole tavamõistuslikud mõisted, vaid midagi muud. Alused, mille põhjal nad oma konstruktsioone moodustavad, on ka teistsugused kui meie tavamõistete alused.

Vaja on mingit tõlkeprotsessi. Ja see on suur vaidlus: kuidas meie tavaelu mõisted kaardistuvad ajuprotsessidele. Näiteks minu juhendaja (TÜ vaimufilosoofia vanemteadur Bruno Mölder – toim) kaitseb interpretivismi: ajus ei ole ranges mõttes uskumusi või soove, vaid aktivatsioonimustrid. Seetõttu ei saa teha ka vahetuid tõlkeid.

Mina olen kusagil kahevahel, kuigi mu nägemus neuroteaduste ja filosoofia vahekorrast on pigem mittereduktsionistlik. Uskumusi ja soove olen ma mõistnud käitumuslike kalduvuste kaudu. Reduktsionist võiks need ajuprotsessidele taandada – et mis siin ikka, fikseerime mingi ajupiirkonna ja see ongi uskumus –, aga mulle tundub, et vahetult taandada ei saa. See on dispositsioonide metafüüsika küsimus, mis on väga kompleksne.

Samas, soove olen mõisteliselt hakanud seostama aga just naudingu või mõnutundega, positiivse afektiga. Kummaline tunduks idee soovidest, mille rahuldusega kaasneks vastumeelsus.

Käitumine on pooleldi midagi välimist, afekt aga midagi sisemist, võib-olla intuitsiooniga mängimine. Tundub, et afekti taandamine pelgalt ajuaktivatsioonile võib olla uskumustest lihtsam. Mind ongi hakanud huvitama oma soovikäsitluse seostamine nn afektiivse neuroteadusega, näiteks Jaak Panksepa (Tartus sündinud Ameerika psühhobioloog ja neuroteadlane – toim) töödega. Tegin ka ühe järeldoktorantuuri projekti Oslosse neuroteaduslike mõistete võrdlusest filosoofilise afekti ja soovi mõistetega.

Aga võimalik, et pean oma vaateid ka ümber hindama, kui näiteks psühholoogidelt tuleb head tõendusmaterjali. Näiteks ka filosoofiline kaart reaktsioonidest meile omistatud hoiakute suhtes on empiiriliste uurimuste poolt väga haavatav.

Samas on mul raske näha, kuidas neuroteadlane saaks vaidlustada minu järeldust, et hoiakute omistamise tingimuseks on teatud reaktsioonide võimalikkus nende suhtes.

Mulle on meelde jäänud Robert Pepperelli, Briti kunstniku ja posthumanismi teoreetiku, manifestatsioon, et filosoofia suudabki nüüdisajal tegeleda ainult keelega. Kuidas sina seda olukorda näed?

Analüütiline filosoofia oli ka algul mõnes mõttes ainult keelefilosoofia. Wittgenstein, üks mu lemmikfilosoofe, väitis, et filosoofia peabki tegelema keelega.

Minu jaoks on see peaaegu kiitus. Tugev refleksiivne moment keele suhtes on mulle tervitatav.

Aga praegune trend analüütilises filosoofias on tagasiminek metafüüsikasse: tihe kontakt psühholoogidega ja selle rõhutamine, et filosoofia ei tegele ainult keelega, vaid maailmaga. Üks autoreid, keda mina loen, kutsub end eksplitsiitselt teoreetiliseks psühholoogiks. Võtab kõikvõimalikke psühholoogiateaduse andmeid ja sünteesib seda laiemaks teooriaks. See on pigem nagu sünteetiline, mitte analüütiline filosoofia.

Milleni sa filosoofiaga tegeledes püüad jõuda? Töös kirjutad, et tahad mõjutada seda, kuidas inimesed ennast näevad.

Võib-olla see kõlab bravuurikalt, aga ma näen esmase ülesandena selgitada, mida ma täpselt teen, kui räägin uskumustest või soovidest. Alles seda teades saab aimu ka sellest, mis uskumused ja soovid ise on.

Tundub, et tihti inimesed ei mõtlegi, mida silmas peavad, kui mõisteid kasutavad. Surfatakse kasutusmustril, mis on ette antud.

Minu meelest ei tohiks filosoofia olla väga pretensioonikas. Pigem nagu esmane selgitustöö, sokraatiline alguspunkt, milles ma näen ka ajaloolist järjepidevust. Palju edasist ja võib-olla olulisemat jääb psühholoogide ja teiste eriteadlaste teha.