Osa Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmeist seltsi 21. aastapäeva ajal 1932. aastal.
FOTO: Eesti Naisüliõpilaste Seltsi arhiiv

Miks naisüliõpilased organiseeruvad?

Ajalugu

Eesti Naisüliõpilaste Selts – 103, Filiae Patriae – 94, Amicitia – 90, Indla – 90, Lembela – 90... Nende liikmed – igavesti noored.

Naisüliõpilaste ühendused on siiski hulga nooremad meesüliõpilaste omadest. Kui EÜS asutati juba 1870, siis esimene Eesti naisüliõpilasi ühendav organisatsioon alles 1911. (Esimese Eesti tudengiorganisatsioonina võeti Peterburis naisliikmeid 20. sajandi esimesel kümnendil segaseltsi EÜS Põhjala).

ENÜS-i juhataja Pille-Riin Riis ütleb, et tollal oli naisüliõpilane ühiskonnas uus nähtus. «Meestudengid seletasid, et naisüliõpilane ei ole võimeline teaduslikuks tööks, või kui ta seda on, siis ei kõlba ta naiseks ja emaks, sest ta jätab ülikoolipingile oma «naiselikkuse».»

Esimese naisüliõpilasseltsi asutamise ajal ei olnud naised Tartus täieõiguslikud üliõpilased. Veel 1905. aastal arutati Postimehes naesterahwa üle nõndaviisi: «/.../ naesterahwa vaimlised jõuawaldused on pisemad kui meesterahwa omad, pääaju raskus on kergem /.../ ja pääaju ehitus selle juures lihtsam.»

Naiste esiletõus

Ajaloolane Sirje Tamul on kirjutanud, et kui enamikus Euroopa riikides oli naiste hariduse küsimus sajandivahetuseks lahenenud, siis Vene impeeriumis (v.a Soome) ei saanud nad veel 1905. aastal ülikoolis õppida. TÜ nõukogu sätestas küll 1905. aastal, et naissoost isikuid võib võtta vabakuulajaiks, kuid see oli pigem sümboolne, sest revolutsiooni tõttu tegelikku õppetööd ei toimunud. Esimesed naised said õppetöös osaleda alles järgmisel aastal.

1908. aastal teatas haridusminister naistudengite õppima võtmise keelust, lubades jätkata vaid juba õppivatel. Professorid võivat tegelda nendega vabal ajal ja meesüliõpilastest eraldi. Õnneks asutas professor Mihhail Rostovtsev 1908. aastal eraülikooli loodus- ja arstiteaduse segakursustega ning professor Anton Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse kõrgemad naiskursused. Kuulajad olid paljudest Venemaa paikadest ning õhustik venepärane. Vähesed eestlased hoidsid kokku.

19. sajandil alanud ärkamisaeg oli ka eesti tütarlapsi mõjutanud ning kõrgharidust taheti omandada ja tegutseda aladel, kus seni valitsesid vaid mehed. Oli tarvis end kehtestada ühiskonnas, sealhulgas meestekeskses ülikoolis.

Eesti naisüliõpilaste seltsi asutamise mõtte algatajaiks peetakse Jassinski kursuste üliõpilasi, kes kontakteerusid Rostovtsevi eraülikoolis õppiva Lucie Martna ja ülikooli vabakuulajatega. Rahvuslikul alusel seltsi luua tahtvail naistudengeil ei õnnestunud kohe oma põhikirja kinnitada.

Õpperingkonna kuraator kohtles delegatsiooni irooniliselt ning kahtlustas neid Eesti poliitika ajamises. Esialgu ei suutnud ka osa professoreid leppida naisüliõpilaste ilmumisega. Näiteks kuulus anatoomiaprofessor August Rauber lugenud loenguid ja juhendanud naisvabakuulajaid meestest eraldi. Ladina keele dotsent Arthur Brock arvanud, et ladina keel ei jää naistele nagunii meelde ning palunud pöörata katseeksamil sõna amo (armastama), sest see olevatki neile ainus kohane tegevus.

Ärksaid eesti tütarlapsi oli juba läinud haridust saama nii Venemaale, Soome kui ka Lääne-Euroopasse, kellest mõnedki liitusid hiljem esimese naisseltsiga. Naiste nn pealetungi soodustas omamoodi ka ajakirjandus, kus arutleti sageli selle üle, mis naisele sobib, mis mitte. Kuid esialgu hiilisid naisüliõpilasseltsi liikmed ühe vilistlase meenutuse järgi, protokolliraamat kaenlas, mööda õhtusi Tartu tänavaid. «Selline põrandaalune elu oli omajagu põnev, seltsi tegevusele ning arengule polnud see muidugi soodus.»

Kuigi meestudengid ei tahtnud algul naisseltsi tunnustada, õnnestus neil osa võtta üliõpilaslehe väljaandmisest, Eesti Rahva Muuseumi pidude korraldamisest jpm. Oma «hingelise ja füüsilise arengu» eest hoolitsemiseks peeti ettekandeid, muusika- ja draamaõhtuid, korraldati tantsutunde, ekskursioone, emakeelekursusi.

Aastail 1905–1915 oli venekeelsesse ülikooli kokku immatrikuleeritud juba üle 200 naisvabakuulaja, eestlannasid sealhulgas 18. Kui 1915. aastal tekkis täieõiguslikuks üliõpilaseks immatrikuleerimise võimalus, tegi selle sammu ka suurem osa eraülikooli ja kõrgemate naiskursuste kuulajaid.

Uus hingamine

Naisüliõpilastele sai pöördepunktiks 1918. aastal emakeelse ülikooli avamine. 14. novembril 1919 kinnitas seltsi põhikirja ülikooli valitsus. Kui seni oli Eesti ainsa naisorganisatsiooni üks eesmärke võitlus ümberrahvustumise vastu, siis nüüd muutus peamiseks sihiks oma liikmete kasvatamine teadlikeks riigikodanikeks ja ühiskonnale kasulikeks liikmeteks.

Edenes ülikool, edenes seltsielu, loodi sidemed teiste korporatsioonide ja seltside ning välismaaga, asutati vilistlaskogu jne. Koostöö toimis ka 1920. aastal seltsist eraldunud liikmete moodustatud ENÜS Ilmatari ja samal aastal asutatud korp! Filiae Patriae (isamaa tütred) ning teistega.

Naiskorporatsioonide asutamine oli uus nähtus nii Eestis kui ka Euroopas. Korp! Filiae Patriae järel loodi 1924. aastal Indla, Lembela ja Amicitia. Korp! Filiae Patriae esimene esinaine Marta Rosenberg-Jürgenstein on meenutanud, kuidas neil tuli mitu korda päevas selgitada, miks tahetakse luua just naiskorporatsioon.

Asutajaliikmeile tundunud kahe olemasoleva naisseltsi tegevus liiga vabameelsena, kahes segaseltsis (Veljesto, Ühendus) aga rõhutatud naise ja mehe vahelist äärmuslikku seltsimehelikkust. Korporatsiooni asutades toodi esiplaanile sissepoole suunatus, liikmete tihe side ja sõprus ning vastastikku kasvatamine. Samuti peeti oluliseks rahvustunde ning naise eneseteadvuse süvendamist.

Kuigi korp! Filiae Patriae oli algusest peale ametlikult tunnustatud organisatsioon, ei olnud nendegi algus kerge. Mehed ei suutnud leppida naiskorporatsiooni olemasoluga ning püüdsid neid igati naeruvääristada. Ajalehtedes ilmus karikatuure ja joonealuseid, lavastati naeruväärseid stseene. Meeskorporatsioonid võitlesid agaralt nende edustuse valimistel kandideerimise vastu. Näiteks korp! Vironia saanud «avantüristide kamba» suhtes vastavaid instruktsioone koguni vilistlaskogult. Lõpuks võeti siiski naiste kandideerimist edustusse nende tunnustamisena.

Korporatsioonile Filiae Patriae järgnes 1924. aastal veel kolme korporatsiooni ja ENÜS Ahava asutamine. 7. märtsil kinnitas TÜ valitsus korp! Indla, 24. oktoobril korp! Lembela ja ning 21. novembril korp! Amicitia põhikirja. Korp! Indla asutajaiks oli sõpruskond, kes pidas kergeks valitsema kippuvat salongitsemist ja seltskondliku käitumise paljulubavust ning hindas püsivamaid väärtusi. Nende põhimõtted peegeldusid juba nimes, mis võeti Johannes Aaviku tuletatud uudissõnast ind. Eesmärgiks seati oma maale ja rahvale kõlblike noorte kasvatamine, tähtis nõue oli ka näiteks täiskarskus.

11-liikmelise sõpruskonna asutatud korp! Lembela sõnastas oma põhimõteteks isamaalisuse, töö, aususe, kõlbluse jt taolised õilsad eesmärgid. 1990. aastal Tallinnas taastatud ning seal tegutsevatel lembelensadel on esiplaanil haridus ja haritus.

Korp! Amicitia (sõprus) asutamist valmistasid ette mitme Tallinna gümnaasiumi vilistlased, kes õppisid põhiliselt õigus-majandusteaduskonnas. Nemadki püüdsid end tõestada akadeemiliste naistena ning saavutada ühiskondlikku tunnustust organisatsiooni ja noore naisena. Tunnustust oskasid eesti naised pälvida nii oma õpingute, käitumise kui ka ühiskonna probleemides kaasarääkimise ja tegutsemisega.

Kuigi igas organisatsioonis olid omad tõusud ja mõõnad, suutsid üliõpilasseltsid ja korporatsioonid esimesse Eesti Vabariiki anda suure panuse. Näiteks korp! Indla aktiivne liige Erika Viirsalu (Nivanka) toimetas Üliõpilaslehte ja oli 1932. aastal ülikooli 300. juubeli toimkonna liige. Tema sütitavat kauni hääle ja hea diktsiooniga kõnet Toomemäel kuulsid raadiomehed ning ta kutsuti esimeseks Riigi Ringhäälingu naisdiktoriks. Enne abiellumist Soome juhatas ta veel Riikliku Propaganda Talituse kultuuriosakonda ning tegutses paljudes ühendustes.

Selliseid näiteid võib tuua igast naisorganisatsioonist. Akadeemiliste organisatsioonide erinevused polnud väga suured. Nad pakkusid sageli teist kodu, sõpruskonda, mitmekülgset eneseharimist, kasvatust, hoolitsust, silmaringi avardamist. Kõige selle juures olid ka naistudengid noore rahvusriigi ülesehitajad ning suures osas esimese põlve intelligentsi kujundajad.

Peale eespool mainitud naisorganisatsioonide tegutses ülikoolis veel neli vähemusrahvuste väikest ühendust: Saksa Naisüliõpilasühing, Balti-Saksa Naisüliõpilaste Ühing, Juudi Naisüliõpilaste Ühing Hacfiro, vene naiskorporatsioon Sororitas Oriens ja mitu segaorganisatsiooni. Oli võimalik astuda ka maakondlikesse seltsidesse ja teadusseltsidesse.

Korporatsioonide ja seltside tegevuse katkestas 1940. aastal nõukogude okupatsioon. Kuna paljud organisatsioonide liikmed põgenesid sõja lõpus välismaale, siis tekkisid mitmes riigis väliskoondised. Eestis koguneti salaja mõne vilistlase kodusse, avalik tegevus oli keelatud.

Taaselu

Eesti iseseisvumise poole liikudes haarasid tudengid ja vilistlased kodu- ning välismaal kinni seltside ja korporatsioonide taastamise ideest. Esimesed taastamiskoosolekud peeti 1988. aasta sügisel. Tegeldi põhikirjade, vanade üliõpilaslaulude õppimise, sõpruslepingutega jpm. Esimesena kinnitati 1988. aasta novembris ENÜS, millele järgnesid peagi teised naisorganisatsioonid.

Kuigi 21. sajandil pole naistudengil enam tarvis võidelda oma eksistentsi ega organiatsiooni loomise eest, peetakse jätkuvalt oluliseks eneseharimist ja ühistegevust. Naisüliõpilaste Seltsi juhataja Pille-Riin Riisi sõnul on tähtis oma liikmete vaimne ja seltskondlik harimine ning akadeemilise ühtekuuluvuse tugevdamine.

Korp! Filiae Patriae esimees Mari Aia peab peale haridusliku poole ja traditsioonide oluliseks ka akadeemilisse organisatsiooni kuuludes suuremat suhtlusvõimalust teiste erialade inimestega. «Näiteks ühinetakse ka selleks, et olla aktiivne ja samas naiselik naine tänases maailmas, kus rõhutatakse võrdõiguslikkust, karjääri jne. Organiseerutakse soovist väärtustada traditsioone, näidata, et perekonda ja head haridust on võimalik ühendada,» märgib korp! Indla rebasvanem Janne Vellak.

Organisatsioonide tegevus sarnaneb suures osas sõjaeelsele. Korp! Indla esinaine Kulla-Karin Laurend räägib, et kuna ühiskond on pidevas muutuses, muutub mõnel määral ka korporatsioon ja selle tegevus. «Tänapäeval pööratakse ehk korporatsioonides varasemast enam tähelepanu ka väljapoole suunatud tegevusele ja korraldatakse avatud ettekandeõhtuid ja muid üritusi.» Ta toob alkoholinäite, et kui algusaegadel oli tegemist karske organisatsiooniga, kus ka liköörikommi söömine oli tabu, siis nüüd väärtustatakse mõõdukust ja kainet mõtlemist.

Jätkuvalt tegelevad naisorganisatsioonid ka ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimisega, mida käsitletakse konverentsidel, artiklites, raamatutes. «Naised said õiguse ülikoolis õppida peaaegu 100 aastat tagasi ja see annab meile võimaluse keskenduda teistele meid ja tervet ühiskonda puudutavatele probleemidele,» märgib Pille-Riin Riis ENÜS-ist. Küllap on praeguseks ka rebased leidnud külalisõhtutel endale sobiva sõpruskonna. Võib-olla peale juba mainitud naisorganisatsioonide veel 2011 asutatud korporatsioonis Sororitas Estoniae, segaseltsis EÜS Põhjala vm.


Kasutatud kirjandus:

  • «Universitas Tartuensis 1632–2007». Toimetajad Toomas Hiio ja prof Helmut Piirimäe. TÜ Kirjastus 2007.
  • «Kuue samba kutse. Naisena ülikoolis». Korp! Filiae Patriae. Tartu-Narva 2005.
  • «Vivat Academia. Üliõpilasseltsid ja korporatsioonid Eestis». EÜS Kirjastus 2007.
  • «Vita Academica.Vita Femina». TÜ Kirjastus 1999.
  • «Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911–2011». Tartu 2011.
  • «Korp!Indla 1924–1999». Korp! Indla 1999.
  • «Korp! Filiae Patriae 1920–1995». Tartu 1995.
  • «Üliõpilaskonna roll ühiskonnas 1919–1940». Korp! Filiae Patriae. Tartu 2010.
  • «Postimees» nr 52, 1905.

Varje Sootak

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

naised