Robert Wilson (fotol esiplaanil) on maailma üks tunnustatumaid lavastajaid, kes on lisaks teatrile lavastanud ka näiteks poptähe Lady Gaga kontserte ja videoid.
FOTO: Erik Prozes / Postimees / Scanpix

Robert Wilson toob lavale abstraktse materjali

Aktuaalne

Septembri esimesel nädalal pidas TÜ kiriku saalis draamafestivali raames loengu maailmakuulus lavastaja Robert Wilson, keda võib pidada teatrimaailma Arvo Pärdiks.

Järgmise aasta maikuus etendub Tallinnas Wilsoni suurlavastus «Aadama passioon», mis põhinebki mulluse TÜ vabade kunstide professori Arvo Pärdi muusikal.

TÜ teatriteaduse lektor Madli Pesti arvates sobibki Wilsoni ilmeksimatult äratuntav käekiri paremini abstraktsetele materjalidele, nagu on seda ka Pärdi muusika. Näiteks kasutab lavastaja näitlejaid kui nukke ja venitab aja tuntavalt pikemaks. Ka valgusrežiis on tal oma kindlad reeglid.

«Wilsoni erilisus seisneb kindlasti eri kunstiliikide sulatamises: koreograafia, muusika, valguskunst, performance-kunst, installatsioonikunst ja muu,» rääkis Pesti ja lisas, et Wilson eksperimenteerib ka nende kunstiliikide ja eri väljendusvahendite lahususe ja ebasünkroonsusega.

Näiteks ei pea muusika tingimata teksti illustreerima, koreograafia ei pea toimuma sünkroonis valguskujundusega. Muusikat ja teksti võivad eri loojad luua täiesti eraldiseisvalt ning lavastaja on kui struktuuride kokkupanija.

Tartus pidas Robert Wilson enam kui kolme tunni pikkuse loengu, kus ta tutvustas oma loomingut ja tööstiili, aga ka põhjuseid, miks ta üldse teatrit tegema hakkas.

Kõige algus on liikumine

Texase väikelinnas sündinud ja kasvanud Wilson on hariduselt tegelikult arhitekt, teatrikoolis õppinud pole ta kunagi. Tudengipõlves Broadway muusikale ja ooperilavastusi vaatamas käies ei meeldinud teater talle sugugi. Seda hetkeni, mil ta nägi New Yorgi linnaballetis koreograaf George Balanchine’i lavastust John Cage’i muusikale.

«Mulle meeldis viis, kuidas tantsijad laval käitusid – nad tantsisid kõigepealt endale ja alles siis mõtlesid publikule. Kõik liigutused olid väga põhjalikult läbi mõeldud. Laval oli palju ruumi ja aega mõelda,» kirjeldas Wilson.

Samu asju pani ta tähele ka teise koreograafi, Merce Cunninghami lavastustes. Hiljem sai Wilson teada, et tantsijad kuulsid John Cage’i muusikat alles esietendusel. Sellest ka liigutuste täpsus ja keskendumine. Sama tehnikat – liigutused enne muusikat – kasutab Wilson ka ise.

Robert Wilsoni lavastajakäekirja on paljus mõjutanud ka erivajadusega inimesed. 1967. aastal adopteeris ta tumma mustanahalise poisi, Raymond Andrewsi, kes oleks vastasel juhul hooldekodusse pandud. Just kasupoja käitumist ja reaktsioone jälgides otsustas Wilson ise teatritegemisega algust teha.

«Raymond ei kuulnud, kuidas teised räägivad või linnud laulavad. Aga ta vaatas, kuidas inimesed räägivad, oma huuli ja keha liigutavad. Ma hakkasin aru saama, et tegelikult jääb mul nii palju nägemata, kuna pööran kuulamisele liiga palju tähelepanu. Lõpuks otsustasin sellest lavastuse teha,» meenutas Wilson.

Tema esimese lavastuse ettevalmistamine võttis aega ligi neli aastat. Näitlejatena kasutas Wilson tavalisi inimesi, keda ta oli tänaval kohanud, ka Raymond mängis seal. Tulemus oli ilma tekstita, seitsme tunni pikkune lavastus. Isegi kui ta lühendas selle vähem kui kahe tunnini, oli Ameerika ajakirjandus negatiivne.

Üks ülikooli professor, kes Wilsoni tööd aga nägema juhtus, oli sellest paelutud. Ta palus lavastust mängida täispikkuses ühel festivalil ning sealt kutsuti see edasi juba Pariisi. Seitsme tunni pikkust sõnatut lavatükki mängiti seal menukalt ligemale pool aastat, iga kord istus saalis enam kui 2000 vaatajat. Ning siis hakkasid tulema kutsed teistesse teatritesse.

Seoste loomiseks vabad käed

Wilsoni revolutsioonilisus etenduskunstide maailmas jääb 1970.–1980. aastatesse, kuigi tema tööd on mõjutanud nüüdisteatri arengut juba 1960. aastate lõpust. Rahvusvahelise teatriareeni tipus on lavastaja püsinud alates muusikateatri ajalukku läinud ooperiprojektist, monumentaalsest lavastusest Philip Glassi ooperile «Einstein on the Beach» aastal 1976.

See ooper on üks mitmest lavastusest, kus Wilson tegi koostööd ka ajukahjustusega poisi Christopher Knowlesiga. Christopher elas enne lavastajaga kohtumist hooldekodus, kus poisi täiskasvanute jaoks segased kirjatükid ja lindistused ära võeti ja teda alaarenenuks peeti.

«Kõik, mida Christopher tegi, oli mõistlik. Lihtsalt mitte selles mõttes, millega inimesed harjunud olid,» rääkis Wilson, keda innustas noore autistiga kohtumine oma lavastustes teksti kasutama. Näiteks ooperit «Einstein on the Beach» ette valmistades küsis ta Christopherilt lihtsalt, kes Einstein oli ning noormees trükkis talle masinal sellest enda nägemuse.

Praeguseks on Christopher Knowles vähemalt Ameerikas üsna tuntud kunstnik, kelle tekste, joonistusi, helisalvestusi ja skulptuure hinnatakse just nende siiruse, vaimukuse, ilu ja reeglivabaduse tõttu.

Modernistlikud teatrikriitikud peavad Wilsonit tema ebatavalise lavastusmaterjali pärast tavaliselt postdramaatiliseks, mitte postmodernseks lavastajaks ja ütlevad, et lavastaja seab oma tööga kõik teatrit puudutavad arusaamad kahtluse alla. Ise eelistab mees end pigem formalistiks kutsuda.

Elemendid räägivad enda eest

«Ma ei anna tähendusi sellele, mida ma teen. Nii saab igaüks vabalt omamoodi seoseid luua. Kui ma hakkaksin tõlgendama, võtaksin teiste mõtete tekkimise võimaluse ära. Ma eelistan otsad lahti jätta,» kirjeldas Wilson kuulamist, vaatamist ja seoste loomist teatris.

Professionaalseid näitlejaid eelistab lavastaja oma töödes mitte kasutada, kuna tavaliselt on neile teatrikoolidest külge jäänud komme tõlgendada teksti, mitte aga keskenduda oma kehale. Wilsoni sõnul ei mõista sellised inimesed liikumise olulisust, hea näitleja suudab publikut mõjutada ka ühe sõrmeliigutusega.

Sõna ei ole Wilsoni jaoks nii oluline, kui seda on liikumine või valgus. Ta pooldab improvisatsiooni, spontaansust, teatriruumiga mängimist ja püüab oma lavastustes iga elementi rõhutada, et need räägiksid ise enda eest.

«Tekst annab liiga palju vastuseid ja on etteaimatav. Teatris tuleb teada, kuidas ja millal publiku jalge alt vaip ära tõmmata, neid šokeerida. See paneb inimesed kuulama, mõtlema. Vastuste otsimine on nende töö,» seletas Wilson.

Eestis on Robert Wilson ette valmistamas koostöös Arvo Pärdiga muusikateatrilavastust «Aadama passioon», mis esietendub 2015. aasta maikuus Noblessneri valukojas. Suurlavastusega tähistatakse Arvo Pärdi 80. sünnipäeva ning muusika-aastat Eestis.

Robert Wilsoni loominguga tutvumine kuulub Tartu ülikooli teatriteaduse magistriõppe programmi. Lavastaja elust ja ka loomingust saab väga hea ülevaate filmist «Absolut Wilson», mis võib nüüdiskultuuri huvilistele huvi pakkuda ka laiemalt.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

teater