Belize on omamoodi maa, kuhu reaalsuse eest põgeneda.
FOTO: erakogu

Miks ma armusin Belize'i

Reisikiri

Astusin lennukisse USA-st Kansasest, kus möödunud aastal õppisin, et võtta suund Belize’i riigi poole. Paljud ilmselt küsivad, kus see Belize on. Belize [hääldatakse: beliis] on üks pisikene, poole Eesti suurune riik Mehhikost lõuna pool, mis lisaks ühisele piirile Mehhikoga puutub kokku ka Guatemalaga.

Minu ja mu õe eesmärk oli leida omapärane ja -näoline sihtkoht, kus ei oleks suuri rannahotelle ega palju turiste: nii näeb ehedamat elu. Lisaks sain head nõu välismaalastest sõpradelt, kes soovitasid samuti Belize'i minna.

Reisi jaoks eeltööd tehes sain selgeks, et Belize’is, kus inglise keel on üks neljast ametlikust riigikeelest ning maksta saab ka USA dollaritega, pole reisimine eriti lihtne ega lõbus. Kõigele lisaks tahame meie, kaks blondi tüdrukut, sinna omapäi seiklema minna! Ametlike raportite järgi on Belize mõrvade arvult elanike kohta maailmas kuuendal kohal ning pealinna ei soovitata oma jalga tõsta. Ütleme nii, et oma emaga ei tasu seda infot enne reisile minekut jagada!

Otsustasime olla väga ettevaatlikud. Viskasin matkakotti pistetud seelikud kohe välja ja asendasin need vähem tähelepanu tõmbavate pükstega. Ega seal väga vahet olegi, sest tegelikult on üks heleda pea või siniste silmadega naisolend kohalike jaoks kaunilt eksootiline niikuinii. Pealegi on õnnelikud inimesed ilusad.

Juba teekond Belize’i oli parajalt põnev. Kuna Mehhikos asuvasse Cancuni on lennata kõvasti soodsam kui otse Belize’i, siis otsustasimegi liikuda Cancunist sihtkohta bussiga. Chetumali linna piirile jõudes pidime läbima Mehhiko piirikontrolli, mis tähendas tunde ootamist, kuni narkokoerad ja piiritöötajad meie läbiotsimisega tegelesid.

Rastad ja rumm

Selleks et Belize’i salapära ja ehedust võimalikult tõeselt kogeda, soovisime külastada kohti, kuhu tüüpiline kruiisilaevaga maabuv (Ameerika) turist tavaliselt ei satu. Seega oli reisiplaan järgmine: kõigepealt Caye Caulkeri saar ning seejärel sisemaa, kus asume maiade jälgi otsima.

Jõudsime õhtupimeduses kiirpaadiga Caye Caulkerile. Tänavavalgustus juba põles ja rastamehed tatsusid reggae-rütmis. Piklikul saarel, millel laiust vaid 200 meetrit, ei ole aga tänini ühtegi asfalteeritud tänavat ega näe seal ka ühtki autot. Osalt seetõttu hakkas see saar meile kohe meeldima.

Kuigi saarel elab umbes 1300 inimest – ehk nagu Mustvees või Antsla linnas – on saare ainsateks tehisliikuriteks paar golfikäru, mida kohalikud kasutavad raskete asjade transportimiseks. Kusjuures söögi ja muu vajaliku saarele toimetamisega on alatasa tükk tegemist. Sellepärast andsime ka meie andeks, kui kohalik «supermarket» müüs aegunud sojapiima ja valuvaigisteid. See aegunud sojapiim ei maitsenud tegelikult sugugi hullusti, pealegi jõid kohalikud ju sama. Tegelikult oleks toidu üle sel saarel üldse patt nuriseda, sest siinsed kalamehed tõmbavad iga päev kodustest vetest välja värsket kala. Imestasime isegi, kuivõrd tühjaks selle peale kõht läks!

No shirt – no problem! No shoes – no problem!

Ei ole vahet, mis kell või päev on, sest aeg kulgeb rahulikus ennastunustavas rütmis. Oled sooja päikese all koos rõõmsate rastapatsidega meestega, kes veedavad tänaval istudes aega, taustaks lainete kohin. Mitte kusagil varem pole ma näinud ega kogenud nii muretut ja lihtsat elustiili kui sel väikesel Caye Caulkeri saarekesel. Tõe huvides tunnistan, et Jamaikal pole ma veel käinud ja selle riigiga mul võrdlus puudub.

Lõbusad rastavanakesed jutustasid möödujatega, nad ei üritanud midagi müüa ega olnud pealetükkivad, nagu näiteks mõnes teises riigis. Nad lihtsalt nautisid seda päeva, hetke ja elu üleüldse, olles selle imelise Caye Caulkeri saarega niivõrd hästi kokku kasvanud.

Kuid mitte alati ei ole Caye Caulkeril elu niivõrd muretu olnud. 1961. aastal räsis Belize’i, ja sealhulgas ka seda väikest ja armsat saart, suur orkaan, mille tulemusena uhus vesi saare keskelt pooleks. Nüüd on ühe pika paradiisisaare asemel kaks väiksemat saart, mida eraldab teineteisest 30-meetrine veeala. Kohalikud on saare uue näoga hästi kohanenud: praegu ei pea nad oma paatidega tüütut ringi ümber saare tegema ning saavad keskelt otse läbi sõita.

Muidugi meelitab turiste ka saare uude tippu ehitatud baar, kus saab rummikokteiliga aega veeta. Kusjuures rumm on sel kariibilikul saarel odavam kui Fanta või Sprite.

Kuid ka paradiisisaarel ei ole kõik alati nii ilus ja muretu. Paras ehmatus oli teel Belize’i lugeda Lonely Planeti reisiraamatut, mis hoiatas saare lääneküljel elavate krokodillide eest, kes võivad vales kohas ujuma minejaid nahka pista. Eriti ettevaatlik soovitati olla öösel, sest siis olevat krokodillid näljasemad. Võta nüüd kinni, oli see turistide kulul tehtav nali või mitte. Riskida ka ei tahtnud ja vähemalt saavad saare krokodillipoolsel küljel elavad inimesed turistivabalt ujuda.

Lisaks orkaanidele ja krokodillidele oli selle tillukese, ent erilise saare üks suurimaid pärleid sealne selge ja kaunilt läbipaistev merevesi koos haide, kilpkonnade ja muude tegelastega. Me ei kahetse karvavõrdki seda päeva, mille veetsime vabas looduses merel koos haide ja astelraidega ujudes. Neid oli väga palju ja nad tulid nii lähedale, et neid sai isegi katsuda. Võimas, mis tunne vee all tekkis! Kuigi alguses oli päris kõhe hai uime nähes vette hüpata, harjusime ka sellega ära, sest meile lubati, et need haid olevat ainult sõbralikku laadi ega söö inimesi. On kuidas on, aga meil läks õnneks.

Tagasi maa peale

Kuna reis ei saanud kahjuks kesta igavesti, jõudis kätte aeg astuda sellelt paradiisisaarelt watertaxi’le ehk veetaksole ning asuda teele maismaa sügavate džunglite suunas. Uueks sihtkohaks sai San Ignacio, mis on seljakotiränduritele heaks peatuspaigaks oma asukoha tõttu: džunglisse, maiade varemete juurde, on sealt hea ja lihtne ligi pääseda – see säästab omakorda kõvasti aega.

Tee peale jäi aga kurikuulus Belize City. See linn, kusjuures Belize'i endine pealinn, mainitakse ära pea kõigis riiki tutvustavates blogides või raamatutes. Sinna ei soovitata turistil oma jalga tõsta: linnas lokkab kuritegevus, vargused ja kallaletungid on igapäevased. Kuid meil ei olnud teist varianti – selleks, et saarelt maiade varemete ja meelispaikade juurde pääseda, tuli teha vahepeatus Belize Citys. Tuleb tõdeda, et kõikidel nendel hoiatavatel reisikirjadel oli õigus, sest see linn oli tõesti hirmuäratav. Ei mina ega mu reisikaaslane ole tavaliselt liiga ettevaatlikud, naljalt me ei karda, kuid see hall ja räpane linn koos meeleheitlike pilkudega inimestega tekitasid isegi meis kõheda tunde. Praegu on naljakas tagasi mõelda, kuid tol hetkel ei julgenud me isegi bussijaamast üle väikese oja ja autotee asuvasse hiina toidukohta minna, kuigi kõhud karjusid söögi järele. Kui saime kaaslasteks veel paar turisti, siis lõpuks ikkagi läksime ja jäime ellu, kuid nauding see just ei olnud.

Belize pakub tegelikult veel palju rohkem kui selle imelise saare, Caye Caulkeri loosse mahtus. Guatemala piiri ääres Belize'i maismaal viibides käisime iidses maiade linnakus, matkasime džunglites ja sügavates koobastes ning kujutasime ette, kuidas paar tuhat aastat tagasi kõndisid nendel samadel radadel maiad. Mulle väga meeldib, kuivõrd belize’lased väärtustavad ja hoiavad oma loodust ja maiade kultuuripärandit. Kaitse all olevad džunglid, piiratud suurusega turistide grupid (maksimaalselt kaheksa inimest) ning omaalgatuslikud loomakaitseprojektid aitavad Belize’il püsida erilisena ka tulevaste põlvede jaoks. Ja mis on eriti ilus: belize’lased räägivad oma riigi loodusest ja ajaloost siira uhkusega.

Kaisa-Triin Karu

Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. aasta tudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

belize