Eksperimentaalpsühholoog Andero Uusberg kinnitas emotsionaalse tähelepanu kahefaasilisust ja avas selle mõõtmismeetodi EEG uusi külgi.

Tähelepanu tähendab mingi stiimuli võimendamist ajus millegi muu arvelt. Seda fenomeni seletab praegune psühholoogiateadus ennekõike kahe mehhanismi kaudu: tahtmatu, ebatüüpilist avastav «alt üles» tähelepanu ja eesmärgistatud, tahtlik «ülalt alla» tähelepanu.

Ka inimese emotsionaalsed reageeringud tuginevad osalt nendele mehhanismidele, kaasates samas ka evolutsiooniliselt vanemad ajukoorealused piirkonnad, näiteks amügdala ehk mandelkeha. See ajuvõrgustik võib teavitada «ülalt alla» süsteemi, aga ka ise emotsionaalseid stiimuleid kõige muu suhtes kiirelt esile tõsta.

Eksperimentaalpsühholoogia teaduri Andero Uusbergi doktoritöö käsitles emotsionaalse tähelepanu n-ö kahefaasilisust. Et teha kindlaks, kas emotsionaalne reaktsioon oli tahtmatu või tahtlik, näidati inimesele fotoseeriat ning paluti hinnata esiteks iga pildi meeldivust-ebameeldivust ja teiseks heledust-tumedust ning objektide hulka. Katseisiku reaktsioone mõõdeti elektroentsefalograafilise signaali (EEG) kaudu.

Kui emotsionaalne tähelepanu oleks üheselt tahtmatu, peaks foto meeldivus-ebameeldivus meie jaoks võimenduma igal juhul, ka samal ajal teisele ülesandele keskendudes.

Kahe tingimise EEG signaale võrreldes leidis Uusberg, et emotsiooni võimendumine toimub tõepoolest ka tähelepanu mujale suunates – ent ennekõike esimese 150 ja 350 millisekundi jooksul. Pärast seda näis aju olevat ühtmoodi tundlik nii piltide emotsionaalse tähenduse kui ka inimesele antud ülesande suhtes.

Teisisõnu, eesmärgistatud ehk «ülalt alla» mehhanismi mõju jõuab kohale hiljem. See kinnitab, et emotsionaalse tähelepanu ehitamisel ajus võib tõepoolest rääkida kahest faasist.

Ühtlasi uuris Uusberg mõnevõrra komplitseeritud EEG meetodit, näidates muuhulgas, et selle sageduskomponentide abil saab eristada ka tähelepanu võimendumise kaht liiki: tähelepandu tugevdamist ja tähelepanuvälise pidurdamist.

«Aga see loogikakäik on teadusliku meetodi seisukohalt ikkagi spekulatiivne,» ütleb ta. «Eelduste ahel läheb seal hästi pikaks.»

Kas sobib mõelda, et evolutsiooniliselt on emotsioonid vägagi otseselt ehitatud alalhoiuinstinktile?

Nii võib öelda küll. Emotsioon on justkui väga lihtne, samas kiire ja tõhus keskkonnas orienteerumise süsteem, mis aitab reageerida ohtudele ja võimalustele. Seejuures ei anna emotsioon ainult signaali, et «kuule, see asi on sulle ilmselt kahjulik», vaid käivitab ka ettevalmistused tegutsemiseks, seab ka keha selleks valmis. Mingis mõttes teeb emotsioon sinu eest otsuse ära.

Ameerika psühholoog Daniel Kahneman räägib n-ö kiirest ja aeglasest mõtlemise süsteemist. Varane ja hiline tähelepanu on mõistetena sisuliselt sellega paralleelsed?

Põhimõtteliselt jah, kuigi ma ei saa väita, et need oleks midagi sama terviklikku.

Kahneman kirjutab muuhulgas sellest, kuidas aju konstrueerib inimesele ka valefaktidest väga kiirelt n-ö tähendusliku, sidusa pildi. Kuidas esialgne, kiirem tähelepanutasand inimese emotsionaalsete mälestustega seoseid looma hakkab?

Aju üks funktsioonidest on küll pidevalt ette ennustada seda, mis järgmisel hetkel juhtuma hakkab. Palli püüdmiseks konstrueerime lennust mudeli ja juhime käe sinna, kuhu pall mudeli alusel saabuma peaks.

Selliseks ennustamiseks tuleb võimalikult kiiresti omistada stiimulitele tähendusi. Amügdala-põhine emotsionaalse tähelepanu süsteem toetub emotsionaalse tähenduse kiirele äratundmisele. Ja seejärel hoolitseb, et panustaksime piiratud teadliku tähelepanu ressursi sellele, mis võib olla ohtlik või vajalik.

Siin on prioriteet üldiselt kiirus, mitte täpsus, ja aimamine toimub väga vähese info põhjal. Sageli on rõhutatud selliste automaatsete ja kiirete reaktsioonide ekslikkust. Näiteks Kahnemanile, Amos Tverskyle ja Dan Arielyle on meeldinud näidata, kuidas see kiirem süsteem on ekslik.

Samas ei oleks läbini kahjulikud funktsioonid evolutsioonis ilmselt säilinud. Küllap need süsteemid teevad koostööd, kuigi teatud kiire aja-akna jooksul võib kiirematel süsteemidel olla vabam voli, enne kui teadlik mõtlemine domineerima asub. Näiteks kuuldes kuskilt pidurikriginat, tõmmatakse sellele tähelepanu ja käivitatakse emotsionaalne reaktsioon veel enne, kui tekib arusaamine, et oht ei puuduta mind.

Selles mõttes saab emotsionaalse tähelepanu uurimisest teha mõningaid järeldusi ka emotsioonide reguleerimise kohta. Tähelepanu liikumine võib paljastada, milline on süsteemis parasjagu tasakaal automaatsete ja kontrollitumate emotsionaalsete tõlgenduste ja reaktsioonide vahel.

Mõõtsite emotsioone psühholoogiateaduses laialt kasutatud fotokomplektiga.

Jah, on selline standardiseeritud stimulite komplekt, mida avalikult pigem näidata ei tohi. Posu värvifotosid, mis töötati välja 90ndatel ja on seetõttu ka natuke naljakas.

Kas fotot hindava katseisiku eelnev seisund kui parameeter jääb sellisest analüüsimudelist täielikult välja?

Mõnes mõttes me tegelikult ei lähtunud katseisiku vastustest. Ta võis küll öelda, et näiteks erootiline pilt ei liigutanud teda rohkem kui naeratav nägu, aga analüüsisime neid ikkagi eraldi kategooriates. Enamasti seal oli vahe sees.

Katseisiku eelnev seisund on muidugi oluline teema, aga seda me tõesti ei kontrollinud. Emotsioonidega majandamine laboris on selles mõttes üsna tüütu, ja kui tahad seal tekitada väga usaldusväärselt tugevaid emotsioone, siis võib neist tõesti väheks jääda, kuna need pildid ei pruugi igaühe jaoks olla eriline sündmus.

On pakutud, et usaldusväärsemaid emotsioone saaks filmimeediaga.  Üks tõhus meetod on ka paluda inimesel detailselt meenutada oma elust mingit sündmust, kus ta oli väga kurb.

Samuti saab metodoloogiliselt minna veel n-ö teise otsa, näiteks vaadata näoväljendusi. On leitud, et inimestel on kuus-seitse emotsiooni, mille tunneme ära sõltumata oma kultuurilisest või hariduslikust taustast. Nendega on selles mõttes lihtne töötada, et seal ei saa olla väga isikuspetsiifilisi assotsiatsioone: oled nii palju näinud rõõmsaid-vihaseid nägusid, et sul ei saa olla ühtainukest trauumatilist mälestust näiteks kellegi naeratava näo osas. paistab, et see on nii automaatselt töödeldav signaal. samas on selle emotsionaalne intensiivsus tegelikult nõrk.

Need pildid pole kaugeltki ideaalne lahendus, aga siiski päris hea punkt, kus olla.

Praegu räägitakse ka inimese tähelepanuulatuse (attention span) lühenemisest, keskendumisraskustest. Kas neist mehhanismidest jääb emotsionaalne tähelepanu täielikult kõrvale?

Ei jää, kuigi seos on kaugem. Ulatus seostub minu jaoks tähelepanu piiratud mahuga, mis on iseloomulik ülalt-alla tähelepanule. Alt-üles tähelepanu suudab sageli töödelda väga palju infot ühekorraga . Aga tahtlikku, ülalt-alla süsteemi mahub korraga vaid kolm-neli stiimulit.

Tänapäeval peavad inimesed selle bioloogilise mahuga hakkama saama väga stiimulirikkas keskkonnas. Meile tundub, et jagame tähelepanu mitme ülesande vahel. Tegelikkuses aga pigem vahetame väga kiiresti tähelepanu fookusi: nagu žonglöör hoiab vaid kahe käega ringluses suuremat hulka objekte.

Emotsionaalne tähelepanu on üks mehhanism, mida infokonkurentsis kasutatakse tähelepanu püüdmiseks. Näiteks kui Postimehe spordiuudiste portaali satuvad lood mitte kangelase sooritustest, vaid nende tüdruksõprade välimusest. Ahvatlused, aga ka ootamatused või lihtsalt soojus ja lähedus on kõik emotsionaalset tähelepanu köitvad nähtused.

Mina uurin küll murdosasekundi jooksul toimuvaid reaktsioone visuaalsetele stiimulitele, aga tundub, et sarnased mehhanismid võivad seletada ka kestvamat infotöötlust. Näiteks ajakirjanduses õpetatakse uudiskriteeriume: loo omadusi, mis inimesi lugema meelitavad, nagu uudsus, erakordus või konflikt. Need on mõned mõttes samad kvaliteedid, millele on häälestatud emotsionaalse tähelepanusüsteemid.

Tegutsed ka ise konsultandina avaliku kommunikatsiooni alal. Mingeid filosoofilisi nihkeid selles, kuidas üldse reklaami või PR-i teha, on eksperimentaalpsühholoogi taust sinus küllap ikka tekitanud?

Esimene küsimus on muidugi see, kas psühholoogiateadusest saaks praktikasse mingeid nippe tuletada. Minu kogemuse põhjal on siin aga praktikud sageli teadusest ees – töö käigus on toimivad lahendused juba tuvastatud. Näiteks reklaaminduses ja disainis on ilmselt välja peilitud väga palju inimeste tähelepanu ja psüühika toimimise mehhanisme, ilma neid kunagi sõnastamata. Nii et praktika perspektiivist tasub alati küsida, kas kaasaegne neuro- ja psühholoogiateadus ikka annab midagi uut või on ta lihtsalt uuesti pakendatud vana.

Filosoofilisemalt olen viimasel ajal mõtlema hakanud reklaamieetika peale. Näiteks tarbijakaitseamet palus minult hiljuti ekspertiisi kiirlaenude ja finantstoodete osas, olen kokku puutunud ka alkoholireklaamiga (Uusberg on sarnasel moel seotud ka liikumisega «Joome poole vähem» – MZ).

Ühe põhimõtte saab tuletada ideest, et inimene võib mõjutamisele suunatud kommunikatsiooni vastu võtta kahel moel: kaalutlevalt, infot tahtlikult töödeldes või siis vaistlikult, kus mõju sünnib sageli märkamatult. Selle teadmisega varustatult võiks minu meelest täpsustada demokraatlikku printsiipi, et inimene tuleks teda ennast puudutavates otsustustes vabaks jätta, kuna ta ise on kõige targem neid otsuseid tegema. See kehtib tänase psühholoogia valguses ilmtingimata vaid siis, kui inimene kasutab kaalutlevat otsustamise süsteemi.

Ühiskonnas on valdkondi, kus me võiks mõelda, kuidas maksimeerida kaalutletud otsustamist. Kui me näiteks tahame, et inimene teeks läbimõeldud otsuseid, võiks olla põhjendatud piirata tema mõjutamise võimalusi selliselt, et domineerima jääks loogiline argumentatsioon ja mitte vaistule suunatud mõjutamine.

Millise teadusliku idee või intuitsiooni kallal sa praegu kõige rohkem pusid?

Praegu on huvitav ajajärk selles mõttes, et neuroteaduses domineerib ajukuvamine, mis on mõneti varju jätnud perifeersemate biosignaalide nagu südamerütm, higistamine, näoilmed, silmade liikumine jms mõõtmise. Teiselt on aga just perifeersemad sensorid minemas järjest pisemaks, mugavamaks ja odavamaks.

See loob võimaluse analüüsida paljusid signaale korraga, mida perifeersete signaalide kuldajastul oli raskem teha. Mind huvitabki, mida uut selline lähenemine annaks. Kuidas saaks neist massiivsetest andmehulkadest olulisi signaale välja lugeda? Selle kaudu tahaks edasi minna ennekõike emotsioonide reguleerimise uurimisega, ja see ongi seotud ühe konkreetse järeldoktorantuuri-ideega.