Kuus lõunaeesti kirjandust
Senised katsed mõtestada lõunaeesti kirjandust kui tervikut on jäänud liiga ühe kultuuri keskseteks, leiab kirjandusteadlane Mart Velsker. Ühtlasi tasuks uutes katsetustes tema arvates eelistada narratiivset-jutustavat, mitte entsüklopeedilist laadi.
Äsja kaitstud doktoritöös «Lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimalusi» viitate Marek Tammele, kes on rääkinud ajaloo «monumentaalseks» tõlgendamisest: minevikumälu puhuti kallutatud ehitamisest teatud sündmuste ümber. Kuivõrd sobib seda ideed kirjanduslukku üle kanda?
Marek Tamme töödes kordub see väide, et just teadusliku ajaloo ülesanne ei ole kohalike identiteetide toetamine või poliitilise tellimuse täitmine. Teistpidi räägib ta aga ikkagi ajalookirjutuste paljususest.
Ka kirjandusloolane ei tohi mingis plaanis manipulatsioonidele alluda – aga samas on ikkagi paratamatu ka selline identiteeti toetav ajaloomälu. Täiesti ootuspäraselt on olemas näiteks võru identiteeti toetav ajalooline või kirjanduslooline narratiiv. Aga kui hakkame seda teaduslike mõõdupuudega mõõtma ja hindama, siis võime mitmesse kohta seada küsimärke: et kas ideoloogia ei hakka seda mängu juhtima.
Kirjutate doktoritöös, et narratiivne kirjanduslugu on «stabiilsem lahendus» kui n-ö entsüklopeediline.
Jah, David Perkins (Harvardi ülikooli kirjandusprofessor – MZ.) väidab, et kirjanduslugudel on kaks põhitüüpi: narratiivsed ja entsüklopeedilised. Aga mulle tundub narratiiv ikkagi kuidagi primaarne. Esiteks juba ajaloolises plaanis ja teiseks – postmodernistliku ajastu suurejoonelised mängud näitasid, et killustatud ja fragmenteeritud narratiiviga raamat peakirjaga «Kirjanduslugu» võib tihti lõppeda sellega, et lugejal ei ole huvitav. Aga siis tekib juba küsimus, miks serveerida seda kirjandusloona. Pigem tehagi leksikon – mida inimene samas tavaliselt ei loe esimesest leheküljest viimaseni.
Kui inimesel on soov lugeda algusest lõpuni, siis ilmselt seda toetab narratiiv kõige paremini. Ja toob ka n-ö ajaloolise loogika reljeefsemalt välja.
Internetiajastu muidugi mingis mõttes toetab selliseid mitte väga lineaarseid lahendusi, kus ei liiguta n-ö alguspunktist lõpp-punkti, vaid lingitakse eri suundades. Aga see tähendab juba hoopis teistmoodi lugemisloogikat ja on omaette teema: et kuidas tehniline külg hakkab kaasa mängima, kui kirjanduslugu väljub raamatu raamest.
Sidus lugu ja seega ka ajaloo järjepidevus kaoks ära?
Ma arvan, et ei kao, ja võrdluseks võiks siin olla narratiivne proosa.
Hayden White (mõjukas võrdleva kirjanduse uurija California ja Stanfordi ülikoolist – MZ) ja teisedki tema järel on välja toonud proosakirjanduse, ajaloo ja kirjandusloo seoseid ja ühiseid mängureegleid. 1990ndatel oli väga tugev paatos, et nüüd, kui arvutid levivad, normaalne kirjandus kaob, romaane ei kirjutata enam nii nagu vanasti. Aga läks 20 aastat mööda ja ikka ilmuvad samasugused romaanid.
Lõunaeesti sõnakultuuris tunduvad tänapäeval tooni andvat väikevormid: luuletused, jutud, laulud. Mitte romaan. Peitub siin ka midagi olemuslikumat kui lihtsalt turu väiksus?
Turg mõjutab paratamatult. Kui autor võtab ette mingi pikema töö, siis ta hakkab mõtlema lugejaskonnale. Mõnel tekib isegi tööjaotus: Olavi Ruitlane luuletab eesti ja võru keeles, aga romaanide põhikeel kipub ikkagi olema eesti keel.
Samas näiteks Tartu identiteediga seotud eestikeelseid romaane leidub. Selles mõttes oli hästi põnev teos Meelis Friedentahli «Mesilased», millest minu väitekirjas küll pikemalt juttu pole.
Mainite töös, et teose keele valikut kui majanduslikku otsust tasuks uurida.
Jah, see mõte tuli Perkinsilt, kes loetles võimalikke kirjandusloo tõlgendamise kontekste. Nii majandus kui ka poliitika on siin mängus.
Näiteks on uurijad ühel nõul, et tartukeelne vanem kirjandus hääbus, kuna oli väiksem ja jäi suuremale alla. Eks näiteks kirikukirjanduse väljaandjad lugesid ka raha, ja neile olid kasulikumad suuremad tiraažid.
Aga romaane ja üldse pikki tekste kohalikes keeltes tõepoolest palju ei ole – samas olid Kauksi Ülle «Taarka» ja «Peko» suvelavastustena väga menukad. Kui tekstile antakse selline rahvaliku suurprojekti vorm, pannakse sinna muusika juurde, siis keeleline küsimus ei kao, aga on seal ikkagi üks teiste seas. Inimene ei saa etendusel aru mõnest setukeelsest repliigist, aga sisu mõistab ikkagi.
Aga setukeelne romaan tekitab tõrke, selle paneb ta käest ära. Mõtisklemisainet sel teemal on.
Monumentaalsemate vormidega on Mats Traat lõunaeesti ruumi sisuliselt üksi jäänud?
Kui võtta kirjandust lõunaeesti identiteedi loona, siis on ta ilmselt küll kõige monumentaalsem. Juba mahu poolest: «Minge üles mägedele» on pikem sari kui Tammsaare «Tõde ja õigus». Tartu keelt on seal rohkem kui üheski teises eesti kirjanduse teoses, ja seejuures ka sellist keelelugu või keelepiiride mängumaa ahenemise reflekteerimist.
Minu meelest väga hea võrukeelne romaan on Kauksi Ülle «Paat». Juttu on olnud selle eesti keelde tõlkimisest. Aga see on ikkagi teistsuguste eesmärkidega kui Traadi asjad.
Samas kehastab Kauksi Ülle tõsisemat lõunaeesti kirjandust kuidagi kõige mitmekülgsemalt, on tegelenud nii kirjanduse kui kirjanduse tõlgendamisega. Minu jaoks on ta nii uuritavatest kui taustaautoritest kindlasti kõige olulisem.
Kas teie jaoks on Lõuna-Eesti eri nurkade kirjandustel mingi tugev tonaalne ühisnimetaja? Näiteks Võru-Setu kandi lühivormid on ikka kuidagi «üle võlli», lõbusad.
Ameerika ja ka muude näidete pealt nendivad paljud murdekirjanduse uurijad, et vanemas kirjanduses on murdekeelel tihti kaks eesmärki: tugev realismitaotlus või siis just nali, sest kohalik keel mõjub suure keele kontekstis naljakalt.
Lõunaeesti keelekujudesse ei ole ehk niivõrd see nali sisse kodeeritud, aga suure keele kontekstis tuleb nihe paratamatult välja. Nagu on eesti keel ja nagu ei ole ka. Selle pinnalt hakatakse mängima.
Kauksi Ülle rõhutab, et lõunaeesti ja eriti võru kirjanduse juures on kogu aeg oluline olnud mingisugune suuline komponent, seos folklooriga. Ja Lauri Sommer kirjutab ühes artiklis [1] et lõunaeestlus on «igal pool eksimatult äratuntav, kuid pole kuskil sõnastatav».
Spekuleerida saaks mingi maastikutunnetuse või kohaliku ajalootunnetuse üle – aga arvan, et neid külgi on ikkagi rohkem, eriti minu teema puhul: asi paistab ühtmoodi, kui ma räägin ainult võru kirjandusest, aga hoopis teistmoodi, kui toon mängu Põhja-Liivimaa kirjanduse tervikuna.
Võiks ehk mõelda, et Lõuna-Eesti on kogu aeg olnud kultuuriliselt ärgas ala, aga samas on sellel poliitilise võimuga olnud vähem pistmist kui Tallinna ümbrusel. Lõunas on enamjaolt olnud teatav distantseeritus ametlikust võimust.
Kauksi Ülle nimetas 2004. aastat «seto kiränduse kehtestümise» aastaks [2]. Kuidas sellel kehtestajal praegu tervis on?
Just nüüd, 2013–2014 on «Seto kirävara» projekt (Seto Instituudi kava järgi 13-osaline sari – MZ) ilmutanud ennast väga jõuliselt. Ilmus Merca luulekogu ja ka setu luule väike antoloogia. Eks Kauksi Ülle näidendid ja «Taarka» film on siin kaasa mänginud, aga ka see, et setu kirjandust oli seni vähem kui võru kirjandust või ka vanas tartu kirjakeeles kirjutatud kirjandust.
Aga kogu see teemaring on õrn, ideoloogiliselt ikkagi kuidagi laetud. Seotud lõunaeestluse ja kohaliku identiteedi kasvuga. Tekib küsimus, kui palju kirjandusuurija tohib selle plaaniga kaasa mängida.
Näiteks folklorist Valdo Valper on Kauksi Üllet kritiseerinud, et ta võtab oma määratlustes mängu ka eestikeelseid tekste. Aga väga ranget puhta keele printsiipi siin ilmselt ka taga ajada ei saa.
Viitate töös Tiit Hennoste tähelepanekule, et 20. sajandi alguse Eesti avangardkirjandus oli paljuski Lõuna-Eesti juurtega. On see geograafia ka tänapäeva kandunud, kas või Tartu NAKile mõeldes?
Hennoste räägib 1910. aastate lõpu ja 1920. aastate alguse põhimõttelisest keeleuuendusest, kus lõunaeesti komponent lõi kirjanduses nagu mingi uue aluspõhja [3].
1980. aastate lõpus tuli seesama n-ö tunnuste komplekt uuenenud vormis eesti kirjanduses selgelt uuesti välja. Kauksi Ülle, Aapo Ilvese ja Olavi Ruitlase küsimused on nagu keerulisemad või omaette – aga näiteks Karl Martin Sinijärv, kes on siiski läbi ja lõhki Tallinna autor, hakkas lõunaeesti keelega mängima. Samamoodi on huvitav, kuidas (:)kivisildnik, kes on Pärnust, aga Kauksi Üllega koostööd teinud, ulatus mõjutama kogu seda Lõuna-Eesti mängu.
Aga üks olulisemaid näiteid viimastest kümnenditest on ilmselt Hasso Krull, kelle tekste on võru keelde tõlgitud ja kes on ka ise eriti võru kirjanduse teemadel sõna võtnud. Krull annab lõunaeestilisele avangardile küll mingis mõttes uue näo.
Noor keeleteadlane Kristel Uiboaed leidis hiljuti [4], et verbivormides eristuvad Eesti murded pigem ida-lääne kui põhja-lõuna suunal. Millise kirjandusruumi me saaksime, kui jõujooned ka seal ära vahetada või üldse kaotada?
Eks piiride vedamise võimalusi on palju. Rahvakultuuriliselt Võrumaa justkui sulab päris hästi Põhja-Eestiga, aga Setu- ja Mulgimaa ei sula. Edela-Eesti on üks meie lõunapoolsemaid nurki, kunagine salatsiliivi ala, aga me justkui ei räägi sellest Lõuna-Eestina. Tüüpiline on ka Tartu kujutamine Eesti linnana: räägitakse tähtsatest eestikeelsetest tekstidest Tartuga seoses, aga võib-olla kõige kuulsamad sealkandis elanud literaadid – venekeelsed, saksakeelsed – võivad jääda täiesti mainimata.
Üldiselt torkab silma, et varasemad katsed kohalikust kirjandusloost rääkida kipuvad olema väga ühe keele ja kultuuri kesksed.
Velskri kirjanduslood
· Kirjandusteadlane Mart Velsker on peamiselt uurinud uuemat eesti luulet ja kirjanduskriitikat. Ta on olnud ka Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor.
· Ta on sündinud Tartus, lõunaeesti keeltega puutus kokku juba õpinguaegsetel murdeekspeditsioonidel, ent tema doktoriväitekiri (juhendaja Arne Merilai, oponendid Tiit Hennoste ja Cornelius Hasselblatt) vormus nende ümber pika aja jooksul pärast teema korduvat vahetamist.
· Põhijäreldusena pakub Velsker lõunaeesti kirjandusloo kirjutamiseks välja kuus võimalust: kirjanduse ja luule ajalood, kohaliku ja eesti luule võrdlev ajalugu, võru kirjanduse ajalugu, tartukeelse kirjanduse ajalugu 17. sajandist 20. sajandi alguseni ning tartu kirjanduse ajalugu.
Viidatud allikad:
[1] Lauri Sommer «Otsõ oroq otsõ mäeq – lõunakandi kirjanduse meelsusest» – Sirp 27.09.2002.
[2] Kauksi Ülle «Seto kirändüse kehtestümine 2004» – Vikerkaar nr 7–8/2005.
[3] Tiit Hennoste «Lõunaeesti keel ja eesti kirjanduslik avangard» – Looming 1/2014.
[4] Kristel Uiboaia doktoritööst: http://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/324
Mart Zirnask
UT toimetaja 2013–2015
Lisa kommentaar