Ajakirjandustudengid Ivo Rull, Jüri Luik, Tiit Pruuli ja Ülo Veldre võitlesid fosforiidi kaevandamise vastu.
FOTO: erakogu

Aja kirjutamise õpetamisest

Ajalugu

Missugune oleks olnud Eesti ajakirjandus, kui Juhan Peegel (1919–2007) poleks 60 aastat tagasi alustanud ajakirjanike õpetamist?

Küsime veel. Miks lootis Nõukogude poolel sõjas käinud mees, kes üheaegselt eesti filoloogia õpingutega oli töötanud Edasis ja sealt ära tulnud, et suudetakse leida mingit ühisosa ennesõjaaegse ajakirjandusega? Teda oli väsitanud kaksikmoraal, pealesunnitud võitlus kodanlike iganditega, kultuuriväärtuste vulgaarne ümberhindamine. «Olin väga, väga väsinud,» on ta meenutanud Maarja Lõhmusele raamatus «Otsides».

Ometi suutis väliskirjanduse õppejõud Villem Alttoa viia eesti filoloogia aspirandi Juhan Peegli niikaugele, et 1953. aastal pani ta lauale ajakirjanduse õppeplaani projekti. Kõrgharidusministeerium oli nõustunud eesti filoloogia osakonnas žurnalistika eriharu avamisega. Peegel on maininud, et ülalpool olnud ka vastuseisu. Aga kümmekond noort alustas 1954. aastal kolmandal kursusel ajakirjandusõpinguid. Peegel ise kaitses lisaks tööle uue erialaga sama aasta novembris kandidaadiväitekirja eesti regivärsilise rahvalaulu keele morfoloogiast.

Algus

Peegel oli peale nõukogudeaegse Edasi töötanud enne sõda Saaremaa ajalehes Meie Maa. Ta oli näinud, kuidas ajakirjandust tehakse ja kuidas ei tohiks teha ning kuidas paarisaja aasta vanune eesti ajakirjandus rahvast kaugeneb. Ülikoolis oli veel autoriteetseid õppejõude, oli säilinud mingi akadeemiline ühtsus. See võis aidata üldsõnalisest propagandast tulvil ajakirjandust haritud inimeste abil muuta.

Ajakirjandust sai õppida eeskätt Moskvas ja Leningradis. Peegel lootis üleliiduliste programmide kohandamisega õpetada rahvuslikumat sisu, eesti kultuuri järjepidevust. «Kuidas olla aus, kaitsta ja juhtida lugejat, võidelda kõige halva vastu, aga seejuures ülalt avaldatavale survele mitte vahele jääda?» on ta meenutanud ahistavat ummikut.

Peegel suunas oma tudengeid vanu ajalehti uurima, ÜTÜ žurnalistikaringis ettekandeid pidama. Ajakirjandust vaadeldi tollal kui puhtpoliitilist valdkonda ning erifondis olevate eestiaegsete lehtede uurimiseks oli vaja luba. Vähe sellest. Näiteks Ene Veiperi Jannsenist ja Perno Postimehest kirjutatud diplomitöö retsensent leidis, et töö on ideoloogiliselt küündimatu ja väär. Kaitstud see aga sai, sest Peegel koostas tudengile päästva kaitsekõne.

Raske oli esimestel lendudel ka tööle asudes. Seda olulisem on tähele panna nende jälgi. Näiteks Harri Lehistest sai Peegli poolt väga hinnatud žanri – huumori – ja satiiri edendaja, hilisem ajakirja Pikker peatoimetaja. Voldemar Lindström on andnud suure panuse televisioonile, kultuuriajakirjanikeks kujunesid August Luur jt.

Nasta Pino teisest lennust, kes maandus 1958. aastal Elva rajoonilehe Uus Tee toimetuse kirjanduslikuks kaastööliseks, räägib, et ülikooli diplom ei lugenud esialgu suurt midagi. «Oli sõjaveteranide kuldaeg ja nende käest haridust ei nõutud, parteiline hoiak ja elukogemus olid olulisemad. Kui kuus klassi koolis käinud sõjaveteran tahtis ajalehe toimetajaks, siis pidi ta selleks ka saama.» Ta lisab aga, et parimad aastad oli võtnud sõda. «Sünniaastat ei saa valida.»

Tundlikuks põllumajandusajakirjanikuks kujunenud Pino meenutab, et igas lehenumbris oli TASS-i ja ETA ülevaade tähtsamatest parteilistest otsustest, millele toimetus pidi positiivseid vastukajasid organiseerima. Eesrindliku lüpsja arvamuse kirjutas tavaliselt ajakirjanik. Kuid Pino meelest parteid nii väga ei kardetudki. «Sotsialistlikust võistlusest ja tööeesrindlastest saime küllaga kirjutamisväärseid eesrindlasi. Elu käis ja kees. Ilma naljata.»

Ta selgitab, et peagi hakkas kolhooside ja sovhooside viletsusaeg mööda saama, põllumajandus kosus, Stalini aeg sai läbi. «Ei saa öelda, et see poleks igapäevast elu positiivses suunas mõjutanud. Uskuge, ei olnud tookord kogu meie elu ja töö sugugi naeruväärne ja kehv. Olime noored ja noorus on jõud. Ka vastuhakkamise jõud.» Nasta Pino jätkas kirjutamist Edasi toimetuses, kus oli tema sõnul hästi loominguline kollektiiv ja riskijulged toimetajad.

Ülikooli ja Edasi toimetuse sidemed olid konkreetsed ja viljastavad. Mõned mehed tulid toimetusest päriselt ülikooli nagu Peegel ja Peegli «lapsed» omakorda toimetusse. Üks mees, kes kahe maja ühendavat lüli on hoidnud, Edasis töötanud ja ka ülikooli üle tulnud, on 1959. aastal diplomi saanud Sulev Uus. Tema oli see mees, kes 1966. aasta Eesti NSV Ajakirjanike Liidu III kongressil rääkis oma sõnavõtus, kuidas ajakirjanikku muude elukutsete sarnaselt elukutseks ei peeta.

Ühtsoodu korrutati, et ajakirjandustöö on parteitöö osa ja ajakirjanikud ideoloogiatöötajad. Paljudel elualadel jagati teenelise tiitleid, ajakirjanikele anti aga kultuuritegelase nimetus. Ajakirjanike autoriteedi tõstmiseks ja töö hõlbustamiseks oli vaja Uusi sõnul levitada arusaama, et ajakirjanik on professionaalseid teadmisi ja oskusi nõudev omaette elukutse. Kui ta oli esimesel koosolekupäeval öelnud, et silmapaistvate ajakirjanike esiletõstmiseks võiks neile anda teenelise kultuuritegelase asemel teenelise ajakirjaniku tiitli, siis teisel päeval teatatigi, et kongressi ettepanekul seatakse sisse teenelise ajakirjaniku nimetus. Aga oli ka juba 1960. aastate teine pool.

Keskpaik

Hruštšovi sula oli toonud pisut hingamisruumi ka ajakirjanduse õpetamisele. 1964 hakkas ilmuma teadustööde kogumik «Fakt, sõna, pilt», 1966 «Eesti ajakirjanduse ajaloost». 1966 tähistati konverentsiga eesti ajakirjanduse 200. aastat ja ilmus Juhan Peegli raamat algusaegadest. Kaasaegse rahvusvahelise ajakirjanduse õpetamiseks koostas Peegel 1965. aastal ülevaateraamatu «Rotatsioonimasinad mürisevad». Ta on meenutanud, et ülikooli raamatukogu kaudu Moskvast tellitud võõrkeelsed raamatud olid lahti lõikamata. «Kindlasti oli mul au olla mitme sellise raamatu esimene lugeja Nõukogude Liidus». Õppekavasse tuli teema viia küll nimetusega «Kodanliku ajakirjanduse kriitika».

Üha rohkem kriitikat pälvis aga kodumaine ajakirjandus, selle taga olid esimesed sotsiaalteadlaste lugejaküsitlused. 1965–1966 korraldatud Edasi ja ülikooli sotsioloogide ankeetküsitlus «Teie arvamus?» oli liidus esimene taoline. Teadustulemused kinnitasid arvamust, et juhtkirju, partei- ja komsomoliartikleid rahvas ei loe. Tänu uurimustele oli võimalik ajalehtede sisu loetavamaks muuta – kirjutada perekonnast, tervisest, elulaadist, moraalist jmt. Lipulaevaks kujunes Edasi, kus peeti mõttevahetusi iibest, majandusprobleemidest ja muust huvitavast.

Uued tuuled puhusid teisteski toimetustes. Töötas ju Peegli kooli lõpetajaid igal pool. Ei tohiks ka alahinnata ajakirjanikke, kes olid mõnda muud eriala õppinud või tõttasid end Tartusse täiendama. Rajoonilehtedes töötasid lahtiste silmadega kogenud ja looduse poolt kirjutamisanniga inimesed. Päevalehtedel olid mitmel pool omad võimekad korrespondendid.

Kuuekümnendail ei muutunud mitte ainult väljaannete sisu, vaid ka vorm, kujundus. Tekstidesse tekkisid vahepeakirjad, lugusid illustreeriti rohkem piltide ja joonistustega.

Peegli ütelust, et pealkiri on pool honorari, tõestas ilmekalt tollal ülikoolilehes töötanud hilisem Edasi kultuuriajakirjanik Ene Ojandi (Puusemp) diplomitöö «Pealkiri ajalehes», mille kokkuvõte ilmus 1966. aastal õhukese raamatuna. Tema ja 1969. aastal lõpetanud Asta Põldmäe tõid väikesesse ülikoolilehte uusi kujunduselemente, rääkimata sisukast sisust.

Mitmed tudengid said populaarseks kujunenud sotsioloogiat õppida eriprogrammi alusel, kirjutati sotsioloogilise suunaga kursuse- ja diplomitöid. Siit sai alguse ka massikommunikatsiooniteooria õpetamine. Juhan Peegel koostas 1965. aastal Peeter Vihalemmale massikommunikatsiooni sotsioloogia eriprogrammi.

Vihalemm on meenutanud, et pliiatsiga joonistuspaberile kirjutatud 7–8-leheküljelise kirjanduse nimekiri sisaldas 70 teost kuues keeles. «Ma ei tea, kuidas ta seda koostas, ilmselt ülikooli raamatukogusse toodud kirjanduse kataloogide põhjal.» Peagi hakkas Vihalemm ajakirjandushakatistele massikommunikatsiooniteooriat lugema.

Sotsioloogialabori asutajat ja juhti Ülo Vooglaidi ning kogu sotsioloogiat tabas aga seitsmekümnendate keskel tagasilangus – labor likvideeriti. Võimudele oli muutunud ühiskonda rahutust külvavate uurimistulemustega tegelev labor, kes korraldas ka kuulsaid üleliidulisi Kääriku konverentse, ohtlikuks. Süveneval stagnaajal oli isemõtlemine parteiorganitele vastuvõtmatu.

Stagnatsioon küll immitses ümberringi, kuid ajakirjandust ei saanud siiski enam endistesse rööbastesse suunata. Ühiskonnas oli liiga palju oma peaga mõtlevaid isiksusi, rääkimata madala valulävega ajakirjanikest.

Linda Järve sõnul oli Peegli õpetuse mõju väga tuntav ka Noorte Hääles, kuhu ta 1971 tööle läks. Toimetaja asetäitja Jüri Paalma, osakonnajuhatajad Valve Raudnask, Elle Anupõld jt olid enamasti väga head kirjutajad ning kaasakiskuvad isiksused. Järve meenutab, et väga palju ilmus inimesekeskset olukirjeldust: «Rõhuasetusega, et lugeja peab probleemist põhjaliku ülevaate saama, aga ajakirjanik ei või oma looga kedagi kahjustada.» Intervjuud olid muutunud elavamaks, väljaannetes levisid kirjutised ajakirjanik-vahetab-elukutset.

1987 lõpetanud praegusel ühiskonnateaduste instituudi juhatajal, ajakirjanduse professoril Halliki Harro-Loidil on Noorte Hääle praktikapäevist meeles, kuidas ta sai toimetajalt Toivo Aarelt kiita ühe «Laupäevase kohtumise» loo eest. «Olin artikli kirjutanud nii, et ühestki sõnast ei saanud keegi kinni hakata, aga tervikuna oli see süsteemikriitiline.» Tema arvates väärtustati toimetustes süsteemile vastupanu ja ridade vahele kirjutamise oskust.

Omaaegses stuudiumis oli Harro-Loidi sõnul tarvis väga tunnetada võimalusi ja valikuid, õppida kriitikataluvust, sest tudengite artiklite kohta oli ka kriitilisi arvamusi. Ühe suure praktilise väärtusena mainibki ta tollaste tudengite nn ridade vahele kirjutamise oskust. Neid oskusi omandanuid oli juba suur hulk. 1976 võeti vastavatud ajakirjanduse osakonna esimesele kursusele 25 tudengit. Kolme aasta pärast loodi kateeder. 1982–1993 õpetati Jaapanist pärit idee järgi kaugõppes ajakirjandust kõrgharidusega inimestele.

1980ndate teisel poolel mõjutasid ajakirjandust ametlikud uutmistuuled ja aina suurenevad iseseisvumispüüdlused. Enam polnud tarvis mõtteid ridade vahele peita. Ajalehtede-ajakirjade, raadio- ja televisiooniajakirjanikel, kellest paljud olid Peegli õpilased, oli Eesti riigi taasiseseisvumisel suur roll. Väga aktiivsed oli ka ajakirjandustudengid, kellest said koguni uue riigi ministrid või poliitikud, nagu näiteks Jüri Luik, Tiit Pruuli, Indrek Kannik jt.

Iga lennu lõpetajaist võiks eraldi artikli kirjutada, igaüks püüdis oma ametis midagi ülikoolis omandatust edasi viia. Kuulajale-vaatajale paistis see eriti silma artiklis käsitlemata jäänud raadio- ja televisiooniajakirjanike puhul.

Lähiaeg

Las lähimad aastad jääda seedida kaugematesse tagantjärele-vaadetesse, mil taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduses toimusid ju järsud pöörded. Väljaannete erastamine, müümine, uute meediakanalite loomine, ajakirjanike koondamine, kollase ajakirjanduse vallandumine, meedia hariva funktsiooni vähenemine – neis olid ja on tegevad samuti ülikoolist ajakirjandushariduse saanud. Aeg näitab, millistel väljaannetel, milliste ajakirjanike loomingul on püsiväärtus.

Juhan Peegel on öelnud 2006. aastal intervjuus Maarja Lõhmusele, et kasumiga töötav ajaleht peaks olema kasulik ka rahvale, arvestama ja kaitsma tema huve. Soliidses ja asjalikus stiilis, mitte labaselt.

«Loodame, et ajakirjanduse edasine areng ühtib lugeja ootustega ja seda toetab soliidne akadeemiline ettevalmistus.»

Ja küsigem ikkagi, missugune oleks võinud olla Eesti ajakirjandus, kui poleks olnud üht tarka ja ausat Juhan Peeglit.


Kasutatud kirjandus

  • «Academia Journalistica. 40 aastat akadeemilist ajakirjandusharidust Eestis». Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts 1994.
  • «Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist». Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts 2012.
  • «Kuidas vaatad, nõnda näed“. Eesti ajakirjanike elulood III». TÜ Kirjastus 2009.
  • «Meie jäljed jäävad. Eesti ajakirjanike elulood I.» TÜ Kirjastus 2004.
  • «Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt». Tänapäev 2006.
  • «Teelised helisillal. Ringhäälingurahva lood». TÜ Kirjastus 2006.
  • «Verbum Creat Omnia». TÜ Kirjastus 2004.
  • Ene Ojand «Pealkiri ajalehes». Tartu 1966.
  • Ülo Vooglaid «Sotsioloogialabor (1965–1975)» – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXX. TÜ Kirjandus 1998.

Varje Sootak

Jaga artiklit

Märksõnad

ajakirjandus