Taisi Meriloo avatud solaariumisalong Solsmil on kiiresti kohalike norrakate poolehoiu võitnud.
FOTO: Oddvar Tjomlid

Eesti teadmistega Norra ettevõtjaks

Ettevõtlus

TÜ majandusteaduskonna täiendusõppekursuse lõpetanud Taisi Meriloo avas õpitu toel poolteist kuud tagasi Norras oma solaariumi. Sügisest plaanib ta ettevõttesse lisada ka käsitöötoa ning hakata korraldama kursuseid ja sünnipäevapidusid.

«Ma usaldan Eesti haridust lihtsalt rohkem,» ütleb Taisi, kui uurin, miks juba mõnda aega perega Norras elav eestlanna ka seal ettevõtlusega alustamiseks koolitusi ei otsinud. Kaugkoolituskursus «Projektipõhine rahastamine ja projektitöö» oli tema sõnul väga põhjalik ja hästi koostatud ning õppejõud pädevad ja toetavad.

Materjalid andis õppejõud Taisi tädile, kes selle omakorda tema vanematele toimetas, et nood kõik vajaliku Norra sõites kaasa võtta saaksid. Kaugkoolitus on naise jaoks aga tuttav teema. Kõik keskkooliõpingud läbis Taisi samuti interneti abil, kerge see ei olevat.

«See nõuab tugevat distsipliini ja motivatsiooni, sest eksamid ja tasemetööd toimuvad koolis. Enne, kui üldse eksamile või tasemetööle pääsed, peavad olema esitatud kõik kodutööd,» räägib ta.

Ka selle kursuse eksamit käis Taisi tegemas TÜ majandusteaduskonna Tallinna esinduses. Sobivaks ajaks Norrast Eestisse ja tagasi sõita polnud tema jaoks ainus keeruline koht. Ka oli ratastooliga keeruline treppidest üles eksamiruumi jõuda, õnneks olid selles abiks teaduskonna nn kandvad jõud.

Ratastooli on naine kasutanud juba viimased 10 aastat, sinna istus ta esimest korda kuu enne oma poja Rubeni sündi.

Oma äri tooli kiuste

«Eks alguses oli raske harjuda mõttega, et istun ratastoolis, et millest ma küll kõik ilma jään. Tegelikult ei ole ma aga millestki ilma jäänud! Või kui olen, siis ainult sellest, et ei kuule, kuidas kontsaking mu jalas maad puudutades heli teeb,» ütleb Taisi.

Ratastool olevat takistuseks ainult nende jaoks, kes seda ise takistusena võtavad. Taisi sellel mõttel enda pähe tulla ei lase, seega takistus puudub.

«Mul on mees, kes mind armastab ja laps, kes respekteerib. Mul on sõbrad, olen avatud ja rõõmsameelne. Mu elu on täiesti tavaline, ei mingeid erilisi mehhanisme, vaid ratastool. See on mulle aga pigem töövahend.»

Oma äri alustamine on aga ikkagi kaudselt seotud ratastoolihirmuga. Väikeses Lõuna-Norra linnakeses Tonstadis otsis Taisi tükk aega tööd, et kuhugi energiat suunata. Potentsiaalsed tööandjad hakkasid ratastooli nähes aga kahtlema, kas keegi teine ikka paremini ei sobi. Mis sellest, et Taisit tundes on näha, et ta suudab isegi rohkem kui mõni n-ö terve inimene.

Märtsi keskel avas aga naine päris oma äri: linnakese esimese solaariumi. Kui Taisi pere kolm aastat tagasi püsivalt Tonstadi kolis, lubas üks teine kohalik välismaalane kohe-kohe solaariumi avada, lubaduseks on see siiani aga jäänud. Taisi salongil on esimese kuuga juba 30 püsikundet, seda on palju rohkem, kui eestlanna äri alustades lootis.

«Kõik, kes on käinud, on väga rahule jäänud, sest salong on alati puhas ja hubane. Pakun kohvi ja teed ja kui on mõnusad naistekad, on laud head-paremat täis. Peale selle, et hinnad olevat kõrged, ei ole ma kuulnud mingit halba tagasisidet. Tegelikult on hinnad täiesti norrapärased.»

Solaariumi tahtis Taisi avada seepärast, et päikest armastava põhjamaalasena oli see esimene koht, mida ta uude linna kolides otsis. Selge, et ka kohalikel oli see puudu, sest tööpäevad on siiani olnud pikad ja kliente jagub.

Sügisest on plaan solaariumi juurde teha ka käsitöötuba. Vahva meisterdamisvõimalus, kus ei ole fantaasial piire, annab eestlanna sõnul ettevõttele hea tegevuse juurde. Nii saab tulevikus hakata korraldama sünnipäevapidusid, teha käsitöökursusi ja anda kohalikele lastele võimalus pärast koolitunde kuskil toredalt aega veeta.

Norras liiga rahulik

«Elu on siin liiga rahulik. Kõik on nii hea, et kaob huvi uuteks väljakutseteks, mõte töötab laisalt ja ambitsioonid on puudulikud. Eestlased on harjunud millegi nimel pingutama, siin tuleb kõik suhteliselt kerge vaevaga, mingit erilist kunsti siin vaja kasutada pole,» tutvustab Taisi kohalikku elu, mida ta loodab muuta veidi mitmekesisemaks.

Teiste sisserändajatega rääkides jõuavad nad ikka ja alati aga kohta, kus peavad tõdema, et kohalikud norrakad on kinnised. See, et tänaval öeldakse tere ja naeratatakse, ei tähenda midagi. Suhtlemist ja tuttavaid võib olla palju, aga tõeliselt hoolivat norrakat olevat raske leida. «Ringi sisse» saada on väga raske.

Küllap aitavad Taisil kiiremini 900 elanikuga linnakeses omaks saada nii abikaasa pikk Norra töökogemus, ainus solaarium kui ka tulevikus planeeritav tegevus. Ta ei taha piirduda ainult oma ettevõttega, vaid loodab hakata korraldama ka toredaid pere- ja lastepäevi.

See kogemus on naisel viimasest Eestis olnud töökohast, milleks oli Mahtra rahvamaja raamatupidaja. Kahel aastal korraldas ta Rabivere lastepäevi, kus pered said koos aega veeta ja kõik teenused, lõbustused ja isegi tort olid kõigi jaoks tasuta.

«See oli suurepärane võimalus tõestada, et raha ei ole määrav. Otsisin sponsoreid, paljud tulid niisama appi. Teisel aastal kirjutasin valda projekti ja sealtki sai toetust. Mõlemal aastal õnnestus kõik väga hästi. Nüüd tahaksin ka Norras midagi samalaadset teha, juba olen mõtteid kirja pannud,» räägib Taisi õhinaga.

Kui Tonstadis sellist perepäeva sel aastal veel korraldada ei jõua, siis järgmisel aastal kindlasti, lubab ta.

Ettevõtlik ja rõõmsameelne Taisi lähtub paljus ütlusest «Elu on nagu jalgratas – et sadulas püsida, pead sa väntama». Kuigi liikumine on tema jaoks keerulisem kui teistel, usub ta, et alati tuleb olla enesekindel ja oma väärtust teada. Enesehaletsus on talle võõras.

«Minu jaoks on väga oluline enese arendamine ja uued rasked väljakutsed. Neid ületades saan ma aina suuremat ja võimsamat energiat, mida vastavalt oma vajadustele õigesse kohta suunata!»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

ettevõtlus