Sõnad on ilusad*

Toimetaja

Senat. Üks professor annab märku, et soovib sõna võtta, teine professor samuti. Üksteisel lastakse rahus rääkida. Sõnavõtud on julged, mõlemad seisavad enda öeldu taga. Isegi siis, kui üks arvab üht- ja teine teistmoodi, tekib rahumeelne argumenteeritud vestlus, kõneldakse sõbralikul toonil. Teineteise arvamust kuulatakse aupaklikult. See kõik on niivõrd viisakas, et paneb nurgas istuva ajakirjaniku sirgemalt istuma.

Diskussioonivalmidust kohtasin ka siis, kui intervjueerisin visioonikonverentsi kogumiku tarvis Tartu ülikooli teadlasi. Mitmed ajaloolased ütlesid kohe, et ei saa tulevikku ennustada – professioon seab neile tugevad piirangud. Mõistan ja austan seda. Minu õnneks seiklesid mitmed teised teadlased tulevikku ja olen neile selle eest ülimalt tänulik. Kuuldud mõtted ja ideed olid sedavõrd põnevad, et tekitasid külmavärinaid. Need teadlased olid niivõrd kargelt ausad ja julged, et pidin toolil istudes jällegi selja sirgu ajama.

Ühe pikema visiooniarutluse avaldame ka käesolevas numbris. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja vaatab kaugele tulevikku ja püüab luua pildi sellest, mis on juhtunud 400-aastase Tartu ülikooliga.

Samasugust mõtlemisjulgust on näha meie persooniloo peakangelase juures. Maarja Urb on vaatamata noorele eale juba omajagu maailma näinud ja seetõttu vaatab ta Eesti haridussüsteemi hoopis teistsuguse pilguga, kui oleme harjunud. Ta võtab arvesse, et maailmas on kohti, kus kooli pääsevad vaid priviligeeritud või koolide tehnoloogilised võimalused jäävad Eesti omadest kordades alla. Meie ümber on tegelikult väga palju head, kuid keskendume ainult halvale. Oleme juba oma suhtumises niivõrd küünilised, et ei märka progressi, ja see on kurb.

Kui ma vilistlasloo jaoks uurimistööd tegin, sattusin kommentaaridele, mille olid jätnud hematoloog Edward Laane patsiendid. Minu jaoks oli tegu anomaaliaga: suurem osa kommentaare olid anonüümsed, ent ülistavad. Kiideti Laane sõbralikkust ja südamlikkust, tõdeti, et mees on alati hingega asja kallal. Sealhulgas olid aga ka kommentaare, mis heitsid ette, et mees on liiga hõivatud. Temaga vesteldes jõudsin arusaamani, et ta on hõivatud, kuna püüab kõikide jaoks olemas olla: nii patsientide, haigla, perekonna, kolleegide, tudengite kui ka iseenda jaoks. Laane on kõrgelt hinnatud professionaal igal pool, aga teda on ainult üks.

Ma ei tea, mis motivatsioon oli inimestel, kes kirjutasid midagi sapist, aga püüan neid mõista. Ehk on nad ootenimekirjas pikalt olnud? Äkki jäi nende kohtumine ära või ehk ei kuulnud nad arstilt selliseid uudiseid, nagu oleksid soovinud? Kipume aeg-ajalt unustama, et omi mõtteid ja soove ei saa teiste inimeste peadesse suruda, need ajad on ammu möödas. Vahel on kõige ausam ja teravam vastus ainuke viis, kuidas edasi liikuda.

Arutelu ja vestlus saab olla küps, aupaklik ja viisakas. Teisi kuulates, nendega kaasa rääkides ja sealjuures konstruktiivne olles vähendame palju pingeid ja negatiivsust. Võtkem diskussiooni kui võimalust üksteisele enda arusaamu selgitada. Meie tulevik on diskuteerimisaltid inimesed, kes julgevad küsida ja arutada!

*Jarek Kasar «Need sõnad»

Jaga artiklit

Märksõnad

toimetaja kolumn