Töötajate, eeskätt valgekraede hulgas on hakanud levima uus suundumus: oma tööajale seatakse teadlikult mõistlikud piirid.

Lugesin mõni aeg tagasi BBC portaalist artiklit quiet quitting’ust – otsetõlkes vaiksest loobumisest1, mis tähendab, et töötaja loobub tegemast rohkem, kui kokkulepitud tööaeg ja ülesanded nõuavad. Ta ei ole vastu töötamisele kui sellisele, vaid ületundide tegemisele ja pidevalt kättesaadav olemisele. Ta võtab aega ka töövälise elu, pere, sõprade ja hobide jaoks.

Sellega käib kaasas mõtteviis, et töö ei peaks olema ainus enesehinnangu ja rahulolu allikas, elu (ainukene) mõte. Niisugune vaikne loobumine, õigemini vaikne vastuhakk võiks Eestiski rohkem kõlapinda leida.

Rahvusvahelises uuringus, milles mõõdeti inimeste elu nautimise võimet ning kasvatusest tulenevat suutlikkust hoida kontrolli all oma ihasid ja impulsse, selgus, et eestlaste näitaja on saja palli skaalal kõigest 16, samal ajal kui näiteks rootslastel on see 78.2 Uuringu autorite tõdemuse kohaselt ei väärtusta eestlased vaba aega ja peavad elu nautimist sageli paheks. Üks valdkond, kus elust rõõmu tundmise asemel hinnatakse kõrgemaks kogu energia paigutamist töösse, on idufirmad.

Töö seadmine esikohale ja piiride puudumine on mulle kui IT-valdkonna töötajale tuttav. Pärast magistriõppe lõppu 2016. aastal, kui hakkasime kursusekaaslasega oma idufirmat üles ehitama, töötasin sageli 12 tundi päevas ja kodu oli ainult ööbimiseks. Selline tempo sobis 18 aastat järjest koolis käinud 25-aastasele maailmaparandajale hästi.

Kujundasime oma meeskonnaga välja meie jaoks esmapilgul ideaalse kultuuri. Näiteks leppisime kokku „lõputus“ tasustatud puhkuses – kui vajad puhkust, siis puhka nii palju kui tahad ja millal tahad. Olime aru saanud, et väsinud inimese produktiivsus ja rahulolu kahanevad ning sellisest töötajast pole kellelegi kasu.

Idufirmade taak

„Vaba“ süsteem tekitas aga olukorra, kus ühel aastal ei võtnud ma kordagi puhkust. Tundsin, et ettevõte suudab muuta maailma ja see on minu missioon. Keegi ei sundinud mind töötama hommikust hilise õhtuni, aga ma tegin seda. Pikema puhkuse asemel olid aeg-ajalt pikemad nädalavahetused või jätsin mõnel päeval tööle minemata. Oluline oli saavutada seatud eesmärk, olgu siis paremad tulemusnäitajad, õigeaegne tarne või klientide rahulolu. Tol ajal tundus ületöötamise kultuur mulle enesestmõistetav.

Ettevõtte kasvades liitus meiega aga spetsialiste, kes tulid tööle kell 9 ja sulgesid arvuti kell 17. Esialgu tekitas minus segadust ja isegi pisut pahameelt, et nad ei tunne minuga sarnast joovastust ja tungi teha ettevõtte arengu heaks ületunde. Peagi õppisin, et läbipõlemise vältimiseks ja tervena püsimiseks on vaja ka töövälist elu, näiteks trennis käimist, lugemist, mõtisklemist, jalutamist, mediteerimist. Õppisin, kuidas seada tööle tervislik ajapiirang.

Kui ettevõtte asutajate puhul on pidev tööle mõtlemine vastutuse tõttu arusaadav, siis palgatöötajate higi-pisaraid on raskem mõista. Näiteid idufirmade läbipõlenud töötajatest on igal pool. Üks mu rahvusvahelise pangandusega seotud idufirmas töötavatest sõpradest teeb kiiretel aegadel tööd õhtul kella kümneni, et tõestada ülemustele oma võimekust.

Lühem tööpäev on kasulikum

Nüüd tundub mulle quiet quitting ehk rangelt kaheksatunnise tööpäeva propageerimine absurdne. Ühelt poolt ei ole see nähtus mingi lumehelbekeste trend, vaid seadusjärgsest tööajast kinnipidamine, mille tõttu ei peaks ükski töötaja end halvasti tundma. Teisalt aga normaliseerib quiet quitting 20. sajandi algusest muutumatuna püsinud tööorjust. Toimunud on tohutu automatiseerimine, aga tööaeg ei ole lühenenud ega töötasu tõusnud – alanenud on kaupade hinnad.

On küllaga uuringuid, mis kinnitavad, et lühem tööpäev on kasulikum nii töötajatele, ettevõttele kui ka klientidele. Näiteks Rootsis tehtud uuring näitas, et kuuetunnise graafikuga töötanud hooldekodude õed vajasid vähem haiguspäevi, olid õnnelikumad, tegelesid eakatega rohkem ja kokkuvõttes pakkusid kvaliteetsemat teenust.

Uuringutulemustest indu saades korraldasime oma ettevõttes paarikuise eksperimendi, mille jooksul käisime tööl ainult viis tundi päevas. Eesmärk oli olla kontoris hommikuti ühel ja samal ajal. Meie katse näitas, et töö tulemuslikkus paranes, aga raske oli tekkinud lisaaega täiel rinnal nautida, kui ülejäänud maailm vabanes töölt kell 17 või 18. Otsustasime üle minna vabagraafikule. Leidsime, et töötundide täis tiksumise asemel on olulisem teha mõtestatud tööd päeva parimal ajal. Ettevõtetel tulebki ise katsetada, mis nende valdkonnas ja inimeste seas toimib, arvestades, et kohe ei pruugi õiget mudelit paika saada ja uut süsteemi peab kohendama.

Nüüdseks olen doktorandi ja privilegeeritud IT-valdkonna töötajana jõudnud veendumusele, et vaja on palju enamat. Vaja oleks aja orjusest täiesti lahti saada! Töö eesmärk peaks olema kokkulepitud tulemuste saavutamine. Tulemused peaksid aga saavutatavad olema vähem kui kuue tunniga päevas. Kui võimalik, peaks saama töötada vabagraafikuga ja ükskõik millises asukohas.

Paindliku töökultuuri võimalusi on kaugtöö kõrval teisigi. Ettevõttele on olulisem õnnelik töötaja, kes soovib ja suudab panustada pika aja vältel, mitte kasumi 10% kasvuni, mis on tulnud tervise arvelt.

Kui laseme mõttel veelgi lennata, siis peaks tööaja sisse lugema kogu aja, mis läheb tööandjale töö pakkumiseks. Pean silmas näiteks tööle- ja kojumineku aega. Muidugi võib vaielda, et see paneks maalt ja äärelinnast käijad kehvemasse olukorda: tööandja eelistaks neid, kes läheksid koos tööletulekuga vähem maksma. Samas on valdkondi, kus pole hädavajalik iga päev kontoris käia.

Koroonapandeemia ajal mõistsid paljud, et töö saab tehtud ka kontoris käimata. Kontor muutus kohaks, kus pidada aeg-ajalt silmast silma kohtumisi. Nii võidavad ka tööandjad: saab kontoripinda vähendada ning hoida kokku elektrilt ja küttelt.

Akadeemiline vabadus peibutab

Kas selline suhtumine tööaega on võimalik ka teadlaste puhul? Suur osa teadlase tööst seisneb artiklite kirjutamises, mida saab teha üsnagi vaba graafikuga ja ükskõik kus.

Doktorandina võin töötada enda jaoks kõige paremal ajal päevast, siis, kui pea töötab hästi, ja viibides kas või Kanaari saartel. Seega tasub noortel mõelda doktorantuuri astumisele – ülikoolis on palju vabadust! Kui teadlase karjäär aga ei ole su kutsumus, võiksid siiski proovida seada oma tööelule tervislikud piirid.

Viited

1 Alex Christian, Why ‘quiet quitting’ is nothing new. BBC. Vaadatud 29.08.2022;https://www.bbc.com/worklife/article/20220825-why-quiet-quitting-is-noth....

2 Hofstede Insights – Country Comparison https://www.hofstede-insights.com/country-comparison/estonia,sweden/.