Vanemuise „Tõrksa taltsutus“ teeb kummarduse komöödiažanrile ja juhindub paljuski Itaalia commedia dell’arte’st, nagu Shakespeare oma näidendi kirjutamisel.
FOTO: Maris Savik

Kulisside taga pulbitseb mõttetegevus

Praktika

See, et Shakespeare on mulle keskkoolist peale südamelähedane olnud, mängis teatavat rolli mu otsuses minna bakalaureuseastmes õppima Suurbritanniasse inglise kirjandust ning kunstiajalugu. Seal sõlmitud lähem tutvus Briti näitekirjanike loominguga suunas mind jätkama õpinguid Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal. Veetsin veidi üle kahe kuu oma kevadsemestrist Vanemuises „Tõrksa taltsutuse“ lavastaja Priit Strandbergi assistendina.

Möödunud detsembris praktikale kandideerides arvasin naiivselt, et üle nädala toimuvaid seminare on lihtne proovide vahele mahutada ja saan vajalikul hetkel probleemideta õpingutele keskenduda. Üsna pea jõudsin aga selgusele, et lavastaja assistendi töö ei ole sedasorti, mille puhul saaks kindlal kellaajal arvuti ja telefoni välja lülitada. Kiireid küsimusi lahendada või trupiga infot vahetada oli vaja ka kooli ajal, hilistel õhtutundidel ja nädalavahetusel.

Sellele vaatamata ei mõjunud assistenditöö väsitavalt, vaid pigem sain enamikul päevadel proovis käimisest uut energiat, mis andis tegutsemiseks hoogu. Proovidest vabadel õhtutel jätkus mul jaksu etendustelgi käia.

Praktika ametlik algus oli meeleolukas. Kuna „Tõrksa taltsutus“ on üks Shakespeare’i nn Itaalia komöödiatest, pakkus lavastaja esimeses proovis trupi Itaalia-lainele häälestamiseks tiramisut. Näidendi esimene lugemine oli ühtlasi prooviperioodi esimeses pooles üks väheseid kordi, mil kõik näitlejad, Jakobi Mäe teatristuudio õpilased ja lavastusmeeskond – kokku üle kolmekümne inimese – koos proovisaalis viibisid.

Põnevad ülesanded

Lavastaja assistendina tuli mul ette üsna erisuguseid tööülesandeid, nii et igav ei olnud. Proovide eel ja algusnädalatel läks põhiline rõhk e-kirjade saatmisele ja muusikaproovide (hiljem ka liikumisproovide) graafiku koostamisele – see oli paras pähkel, arvestades 26 näitleja ja teatristuudio õpilase teiste tegemistega. Lugemisproovide jooksul sain ingliskeelse originaalteksti põhjal selgitada näidendis esinevaid sõnamänge ja kõnekujundeid, toimetada tõlget ning uurida kõiksugu kultuurilisi viiteid.

Õppisin renessansiaja Itaalia ja Inglismaa eluolu päris lähedalt tundma: otsisin lavastaja jaoks infot nii tolleaegsete rahaühikute väärtuse kui ka eri ühiskonnaklasside, toidukultuuri, haridussüsteemi ja pulmakommete kohta. 

Lavastaja tutvustas mulle ka teatri kirjandustoa liikmeid, kellega vahetasime mõtteid kavalehe teemal. Asi ei jäänud aga pelgalt arutelu tasandile, sest mul avanes võimalus kirjutada kavasse renessansiaegsete elutingimuste kohta lausa kaastöö.

Kuuendal proovinädalal sai laua taga teksti analüüsimisest küllalt: näitlejad tõusid püsti ja hakkasid katsetama. Muutusid ka minu ülesanded: pidasin koos inspitsientidega (etenduse juhtidega) arvet, milliseid rekvisiite igas stseenis vaja on. Kuna õhkkond oli mänguline ja katsetuslik ning lugemisproovides oli tekkinud palju ideid, muutus see nimekiri pidevalt.

Ütlesin näitlejatele teksti ette ja tegin märkmeid misanstseeni ning muude otsuste kohta. Kuna lavastaja mängis ka ise kaht rolli, pidin vahel talle kõrvalpilgu võimaldamiseks tema asemel stseenis olema, liikuma ja teksti lugema või stseeni hiljem vaatamiseks üles filmima.

Lavaproovides hakkas kõik tasahaaval kuju võtma: nn mustade rekvisiitide asemele tulid õiged rekvisiidid, saabusid dekoratsioonid, ehitati lavakujundus ja peagi said näitlejad selga kostüümid. Kui prooviperioodi alguses prooviti stseene pigem jupikaupa, siis nüüd mängiti igat stseeni tervikuna ja prooviti ka üleminekuid. Paar nädalat enne esietendust liitus proovidega valguskunstnik, kellele sain samuti tekstiraamatuga toeks olla. Samal ajal abistasin endiselt näitlejaid tekstiga ja filmisin igas proovis stseeni üles, et misanstseeni fikseerida.

Proovisaalist lavale

Kuna olin pea kõigis lavastusproovides kohal, olin ühtlasi üks esimesi inimesi, kelle peal katsetati, kuidas publik võiks mõnele mänguideele reageerida. Seetõttu nägin nn naljakohti väga mitu korda ja võinuks arvata, et kahe-kolme kuu jooksul saab neist küll, kuid siiski tuli igas proovis ette vähemalt üks hetk, mille peale sain pisarateni naerda.

Loomulikult sugenes koomikat veelgi juurde sellest, kui mõni näitleja teksti ära unustas ja olukorrast väljapääsu otsima asus. Hakkasin lavastusprotsessi jooksul komöödiat žanrina kindlasti rohkem hindama ja tajusin selle vajalikkust praeguste maailmasündmuste taustal eriti teravalt.

Esietenduse-eelsel nädalal toimus igal õhtul läbimäng, mis tähendas, et vaatasin lavastuse otsast lõpuni läbi viis päeva järjest. Selleks ajaks olin lõpetanud teksti etteütlemise ja näitlejad pidid unustamise korral ise toime tulema. Istusin küll saalis, tekstiraamat kinni, ent avastasin, et kogu tekst on mulle pähe kulunud, ja märkasin, kui kellelgi mõni sõna vahetusse läks.

Lavastuse nägemine pakkus mulle sellele vaatamata iga kord midagi uut, kuna proovisaali mänguline ja improvisatsiooniline õhkkond säilis ka laval ning igal õhtul tegi keegi midagi uutmoodi. Kui hiljem publik saalis oli, hakkas lavastus tõeliselt elama. Märkasin, et kohad, mis pole juba nädalaid enam naljakad tundunud, ajavad jälle muhelema.

Kuna teatris võib kõike juhtuda, sai mullegi osaks paar heas mõttes veidrat kogemust. Koroonaaja iseärasuste tõttu oli esimestest proovinädalatest saati nii mõnigi trupiliige vahelduva eduga pidanud Zoomi kaudu osalema, mis ei olnud lugemisproovide ajal õnneks eriline takistus. Kõige kummastavam oli aga ilmselt olukord, mil esimesel läbimängul jäi üks peaosatäitjatest haigeks. See päädis sellega, et näitleja esitas ekraanil oma teksti, mina aga liikusin tema asemel proovisaalis ringi, et misanstseen kiiva ei kisuks.

Raske on öelda, kas rohkem olin segaduses mina või trupp. Mulle oli see paras koordinatsiooniharjutus, kuna püüdsin liikumisel näitlejaga sünkroonis püsida. Proovisaalis tegutsevad näitlejad olid jällegi küsimuse ees, kas partner, kellega mängida, olen mina, kes ma füüsiliselt ruumis olin, või näitleja, kes ekraanil oma teksti esitas.

Kuigi viimasel nädalal toimunud proovides oli mul järjest vähem ülesandeid ning sain laias laastus lihtsalt saalis istuda ja läbimängu jälgida, olin esietenduse hommikul nii ärevil, nagu pidanuksin ise õhtul lavale minema. Etenduse lõpuaplausi ajal tabasid kogu lavastusprotsessi mastaapsus ja eduka lõpuni jõudmise kergendus mind nii, et tundsin saalis oma kohal istudes, kuidas tahaks veel kuhugi sügavamale istuma vajuda.

Minu rõõmuks ei saanud minu aeg Vanemuises läbi esietenduse peoga, vaid jätkub nüüd teatri kirjandustoas, mis ei välista kavalehtede koostamise kõrval ka aktiivsemat osalust mõnes järgmises lavastusprotsessis.

Kerttu Piliste

TÜ teatriteaduse üliõpilane

Galerii: 

Jaga artiklit