Tartu oli 19. sajandil tihedalt põimitud Euroopa kultuuriellu ja see puudutas ka muusikat. 19. sajand oli rändvirtuooside hiilgeaeg, võeti ette pikki turneesid läänest itta ja üheks meelissihtpunktiks said õukonnalinnad, nagu Peterburi.

Tartu jäi Lääne-Euroopat Peterburiga ühendava suure postimaantee äärde – see oli sagedane marsruut Preisimaalt Königsbergist Vene keisririigi linnadesse Riiga, Jelgavasse, Tartusse ning siit edasi Jõhvi ja Narva kaudu Peterburi. Oli vähe neid 19. sajandi virutoose, kes Tartut ei külastanud.

Nii esines 1838. aastal Tartus Ferenc (Franz) Liszti suurim rivaal Sigismund Thalberg, korduvalt astus siin üles Peterburi õukonnapianist Adolf von Henselt, samuti võis kuulata viiuldaja Henri Vieuxtemps’i ja paljude teiste virtuooside mängu. 1844. aasta veebruaris esines Tartu Ülikooli aulas ajastu kuulsaim naispianist Clara Schumann, kes külastas Tartut koos abikaasa, helilooja Robert Schumanniga. 1848. aastal astus publiku ette Beethoveni, Weberi ja Wagneri poolt imetletud lauljanna Wilhelmine Schröder-Devrient ülikooli muusikaõpetaja Friedrich Brenneri klaverisaatel.

Tartul oli lisaks asukohale veel üks eelis – see oli ülikoolilinn. Paljudel professoritel oli muusikutega rahvusvahelisi kontakte ning need olid virtuoosidele garantiiks, et linnas kõik laabub. Clara Schumann kirjutas 8. veebruaril (kõik kuupäevad on vana kalendri järgi) 1844. aastal kirjas isale, tuntud klaveripedagoogile Friedrich Wieckile Tartu kohta nii:

„Tartu on väga kena linn, hariduse poolest palju tähtsam kui Riia, siin leidub palju kunstimeelt ja linn on väga sõbraliku ilmega“, kõik on väga „külalislahked ja eriti kunstnike suhtes“. Clara Schumann tundis ka suurt kergendust, et igal pool räägitakse saksa keelt, „alles 10 versta enne Peterburi hakatakse rääkima vene keeles“. Tartu miinused olid kehv võõrastemaja ja „peaaegu kõlbmatu söök“ (välja arvatud hea tee ja kohv), samuti harjumatult õhuke tekk. Seda kompenseeris aga tartlaste liigutav hoolitsus – Schumannidele saadeti tekke ja patju ning iga päev hõrgutavaid roogasid.

19. sajandi pianistide kuningas Franz Liszt (1811–1886) saabus Tartusse 1842. aasta 27. või 28. märtsil. Enne Tartusse tulekut oli 31-aastane Liszt andnud Berliinis tohutu menuga üle 20 kontserdi. Tartu ajakirjandus kajastas nii seda kui ka kõiki peatusi teekonnal Tartusse.

Algse reisiplaani kohaselt pidi Liszt siia jõudma 22. märtsi paiku. Paljud aadliperekonnad ja teised huvilised sõitsid lähemalt ja kaugemalt Tartusse ning olid pettunud, et pidid ligi nädal aega pianistide kuningat ootama. Kunstniku armastusväärne käitumine olevat aga nende pahameelt leevendanud.

Tegelikult oli viivitusel väga selge põhjus: Liszt reisis koos itaallasest sekretäri Gaetano Belloni ja kammerteenriga ning need mõlemad haigestusid Riias. Liszt kirjutas oma belglasest sõbrale, tuntud muusikaajaloolasele ja -teoreetikule François-Joseph Fétis’le 22. märtsil Jelgavast:

„Belloni ja minu kammerteenri haigus hoiab mind juba 14 päeva kinni Jelgava ja Riia vahel, kust ma ei saa enne kolme või nelja päeva möödumist lahkuda. Ma ise olen väsimusest masenduses ja poolsurnud. Minu eluviis on väsitav ja läheb vaja mu tugevat ja jõulist füüsist, et vastu pidada.“ (Vahemärkus: Liszt oli väliselt pigem hapra kehaehitusega, aga tugeva tervisega.) Liszt jätkab: „Jooge ometi üks klaasike minu terviseks – sest seda on mul vaja.“

Liszt andis Tartus kolm kontserti, nendest kaks esimest (28. ja 30. märtsil 1842) ülikooli aulas. Statsionaarset kontsertklaverit siin tollal polnud, see laenutati kas mõne professori, ülikooli muusikaõpetaja või klaverimeistri käest. Võimalik, et Liszt kasutas Tartu meistri Friedrich Wilhelm Hasse mõnd pilli.

Kaua aega polnud teada, mida Liszt Tartus mängis (v.a Ignaz Moschelese sonaat neljale käele Es-duur). Tänu Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus päevavalgele tulnud dokumendile, mille leidis raamatukogu töötaja Heli Vahing ja atribueeris kunstiteadlane Harry Liivrand, on Liszti teise, 30. märtsil 1842 kell 19 toimunud kontserdi kava nüüd teada.

Liszt alustas Carl Maria von Weberi briljantse „Concert-Stückiga“, järgnesid tema klaveriseade Franz Schuberti tuntud laulust „Serenaad“ ja klaverifantaasia Giacomo Meyerbeeri grand opéra „Robert Kurat“ motiividel.

Pärast vaheaega kõlas Weberi tuntud valss „Kutse tantsule“, seejärel võis kuulda Liszti äsja valminud seadet noore Beethoveni populaarsest soololaulust „Adelaide“. Õhtu lõpetas üks 19. sajandi klaverirepertuaari omapärasemaid näiteid, Vincenzo Bellini ooperi „Puritaanid“ teemale loodud bravuurvariatsioonid „Hexameron“, mille autorid olid oma aja kuus tippvirtuoosi Sigismund Thalberg, Henri Herz, Frédéric Chopin, Liszti õpetaja Carl Czerny, nimekas saksa pianist-virtuoos Johann Peter Pixis ja muidugi Liszt ise, kes ilmselt kõigi kaastööd tervikuks komponeeris.

Kavalehel oli märkus, et kõiki teoseid mängib kontserdi andja ise, s.t tegemist oli soolokontserdiga, mis oli tollal täiesti uus nähtus ja Eestis küllap esmakordne.

Tolle aja virtuooside kavas oli rohkesti uut repertuaari, niisiis oli Tartu publik võrdses seisus Pariisi, Londoni ja Berliini publikuga. Lisztist kaks aastat hiljem Tartut külastanud Clara Schumann esitas ülikooli aulas Felix Mendelssohn-Bartholdy tindimärga tsüklit „Sõnadeta laulud“ op. 62, mis oli pühendatud Clarale ja polnud veel trükis ilmunud, ning Chopini äsja valminud kuulsat Poloneesi As-duur, aga ka Bachi ja Beethoveni teoseid (näiteks „Kuupaistesonaati“ ja „Appassionatat“) ja muidugi Robert Schumanni töid.

Kolmanda kontserdi andis Liszt kahasse õigusteaduse üliõpilase ja andeka pianisti Alexander Bernardiga ning see toimus poola päritolu Venemaa literaadi Faddei Bulgarini Karlova mõisa saalis. Liszt ise ostis noore pianisti toetuseks 20 piletit. See oli Liszti puhul tavaline, ta annetas igal pool märkimisväärse osa oma sissetulekust heategevuseks, noorte muusikute ja üliõpilaste toetuseks.

Tartlased võtsid Liszti esinemised vastu suure vaimustusega. Tema teise, 30. märtsil toimunud kontserdi kohta kirjutati, et Liszt hurmas ja vaimustas meie publikut isegi veel rohkem kui esimesel kontserdil. Kokkuvõttes tõdeti, et Liszt jättis „võimsa, sügava mulje“, nagu ei keegi enne teda, ja et ka Tartu publikut haaras lisztomaania. Ülikooli astronoomiaprofessori Johann Heinrich Mädleri abikaasa Minna kirjutas Liszti lahkumise puhul tundelise luuletuse, mis avaldati kõigepealt Peterburi saksakeelses ajalehes.

Liszt tegi veel kaks turneed Vene keisririiki. Juba järgmisel, 1843. aastal reisis ta taas Peterburi, aga läbi Varssavi. Kolmas ja viimane, 1847. aastal toimunud kontserdireis algas Bukarestis ja viis praeguse Moldova kaudu Kiievisse. Seal esines Liszt Kiievi Ülikooli aulas ja talle anti audoktori tiitel. See näitab, kuidas ka Kiiev ja Ukraina kuulusid Euroopa kultuuriniidistikku nagu Tartugi ning Ferenc Liszt oli selle üheks ühendajaks.

Tartu Ülikooli aulas 30. märtsil 2022 peetud kõne

Kasutatud kirjandus

Franz Liszt in seinen Briefen. Hg. Hans Rudolf Jung. Berlin, Henschelverlag, 1987.

Geiu Rämmer. Ühest Eesti auväärsemast visiidist. Franz Liszti kontserdid Tartus. – Muusika 2011, nr 10, lk 17–20; https://issuu.com/ajakirimuusika/docs/nr_10_2011/19.

Schumann Briefedition. Serie I. Familienbriefwechsel. Editionsleitung Thomas Synofzik und Michael Heinemann. Bd. 2. Briefwechsel Robert und Clara Schumanns mit der Familie Wieck. Hg. Eberhard Möller. Köln, Dohr, 2011.

Vaata salvestust klaverigalast UTTV vahendusel: