„Mul on väga hea meel, et lõpuks ometi loetakse sotsiaalteadused rahvusteaduste hulka,“ ütleb emeriitprofessor Marju Lauristin. „Et teha sotsiaalteadust, pead tegelema konkreetse ühiskonnaga. Konkreetne ühiskond räägib kindlas keeles ja tal on oma ajalugu.“

Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ (MeeMa) töörühm sai tööde tsükli „Eesti ühiskonna transformatsioon: analüüs ja mõtestamine“ eest 2022. aasta riikliku teaduspreemia. Riigi teaduspreemiate kandidaatide üle peetud arutelul Eesti Teaduste Akadeemias leiti, et Tartu Ülikooli sotsioloogide uurimistöö on „jõuline tunnistus sellest, et sotsiaalteadused kuuluvad rahvusteaduste hulka“.

Mis tundeid selline tunnustus teie töörühmas tekitas?

TEADUS Marju Lauristin_MeeMa töörühm.jpeg

Sotsioloogia professor Veronika Kalmus, kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm, emeriitprofessor Marju Lauristin, emeriitprofessor Peeter Vihalemm, andmeuuringute kaasprofessor Anu Masso ja meediasotsioloogia teadur Signe Opermann said 2022. aasta riikliku teaduspreemia mahuka, enam kui 800-leheküljelise uurimistöö „Eesti ühiskonna transformatsioon: analüüs ja mõtestamine“ eest, milles nad analüüsisid Eesti ühiskonna arengut aastail 2002–2014. Uurimistöö tulemused on kokku võetud raamatutes „Eesti ühiskond kiirenevas ajas“ (2017), „The Routledge International Handbook of European Social Transformations“ (2018) ja „Researching Estonian Transformation. Morphogenetic reflections“ (2020).

Me oleme väga-väga rõõmsad, et see 20-aastane töö, millega me uurisime süvitsi Eesti taasiseseisvumise järel ühiskonnas toimunud arengut, on leidnud tähelepanu. Tänan ning õnnitlen siinkohal kogu rühma – meid on kokku enam kui 20 uurijat, magistranti ja doktoranti.

Meil endil on alati olnud kindel teadmine, et sotsiaalteadused on osa rahvusteadustest, õigemini osa rahvuslikust eneseteadvustamisest, nii nagu seda on ka kultuur ja kogu 

humanitaaria. Oli hea meel kuulda, et teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tunnistas meile preemiat üle andes sotsiaal- ja humanitaarteaduste suurenevat tähtsust, mis järjest komplekssemaks muutuvat maailma mõista aitavad.

Eesti ja teiste väikeste riikide sotsiaalteadlastel on eriline võimalus mõtestada ja prognoosida ühiskonna kui tervikliku süsteemi toimimist. Põhjus on lihtne: väikese ühiskonna muutused on kiiremad ja läbipaistvamad, neid on võimalik vaadelda süsteemse tervikuna ning avastada eri tasandite ja valdkondade suhete ja mõjude mustreid.

Me ei saa teha laborikatseid inimkonnaga. Ajalugu tegi aga meiega laborikatse, kui surus vahetult vaadeldavasse aega muutused, mis teistes ühiskondades on harilikult võtnud ühe või isegi mitu sajandit. Kultuuri, ühiskonna, majanduse ja tööhõivestruktuuri muutused, suhte muutumine loodusega – kõik need on nüüd nähtavad, läbipaistvad, statistika ja sotsioloogiliste uuringutega fikseeritud.

Saksa sotsiaalfilosoof Claus Offe on pidanud siirdeühiskondadele iseloomulikuks arengut tasakaalustavate mehhanismide puudulikkust, mistõttu jaguneb ühiskond vähesteks võitjateks ja paljudeks kaotajateks. Eesti inimesed on olnud väga kannatlikud ja optimistlikud, ent meediat jälgides paistab selgelt, et ajapikku on üks osa ühiskonnast muutunud mitte ainult rahulolematuks, vaid lausa vaenulikuks. Mida ütleb selle kohta teie uurimus?

N-ö võitjate ja kaotajate tekkimist täheldasid sotsiaalteadlased juba 1990-ndatel ja 2001. aastal toodi esile „kahe Eesti“ oht. Pigem on see olnud aga ühiskonna pragunemine kui lõhenemine: ebavõrdsus on kasvanud eri suundades ja ebavõrdsuse ilmingud on hakanud üksteist võimendama. Muidugi on oma mõju olnud riiklikel reformidel, kuid ebavõrdsust on suurendanud ka tehnoloogilised muutused, mis võimendavad põlvkondade erinevusi.

Üks läbiv teema on olnud kultuuriline nihe, mille on kaasa toonud siirdumine trükisõnalt ja raamatukultuurilt virtuaalkultuuri ja sotsiaalmeediasse ning Eesti avanemine globaalsetele kultuurihoovustele. Tarbimise, liikuvuse ja ajakasutuse uute võimaluste avanedes on tekkinud inimeste argikäitumise ja kultuuris osalemise suuresti erinevad mustrid.

Me oleme oma töös analüüsinud, kuidas 1990. aastatel alguse saanud üleminekuprotsessis on põimunud poliitika, tehnoloogia arengu, kultuuri ja majandussuhete mõju.

Mida näitas kihistumise uurimine aastatel 2002–2014? Küsisite vastajailt, millisel redelipulgal nad enda meelest kujuteldavas ühiskondlikus hierarhias asuvad.

Küsitlus näitas, et kahjuks on suurenenud ühiskonna see osa, kes pole tehnoloogilisest ja majanduslikust edust kasu saanud.

Oleme püüdnud välja joonistada keerukamat kihistumispilti, millel on õige mitu telge. Kõigepealt on väga suure mõjuga klassikaline sotsiaalmajanduslik telg, kihistumine materiaalse olukorra alusel. Paljud vastajad hindasid oma sotsiaalset positsiooni just sissetuleku suuruse põhjal.

Samal ajal ilmnesid kihistumishinnangutes ka tajutud hariduslik, sooline ja keeleline ebavõrdsus tööelus ning põlvkondlikud erinevused tervises ja elukvaliteedis. Meie kihistumisanalüüsis tuli uudsena esile elukoha ja ajakasutuse kvaliteedi kasvav tähtsus. Räägime koguni liikuvusest ja ajast kui omaette kapitalist. Need hakkavad üha enam määrama valikuid, mis puudutavad meelepärast tööd, kvaliteetset elukeskkonda, ligipääsu teenustele, vaimsetele ja sotsiaalsetele hüvedele. Siia kuulub ka aina olulisemaks muutuv juurdepääs e-teenustele ja kiirele internetile.

Kogusime andmeid aastatel 2002–2014 kolmeaastase intervalliga toimunud mahukate küsitluste kaudu. Klasteranalüüsi abil inimeste toimekust (agentsust) ja muutustega kohanemist uurides saime esile tuua tendentse ja püsivaid aktiivsusmustreid.

Milline on Eesti sotsiaalne portree?

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti elanikkond jagunes kuude rühma. Esiteks on välja kujunenud kaks enam-vähem võrdset, kuid eri suundades vedavat mõjurühma, keda võib nimetada selle sõna laiemas mõttes eliidiks. Ühel pool on aktiivsed uuenduste eestvedajad, Eesti arengu kiirendajad, kes näevad edu võtit tehnoloogilises arengus ja digimaailmas. Teisel pool on samuti aktiivsed inimesed, kes ei ole nii agarad tehnoloogiliste uuenduste rakendajad, vaid pigem püüavad säilitada traditsioonilisi kultuurivorme (näiteks eelistavad raamatuid lugeda) ja looduslähedasemat eluviisi.

Kummalgi mõjurühmal on ühiskonnas peaaegu võrdne kandepind. Kui „kiirendajate“ tagamaa on üsna selgesti siirdeaja võitjad ja uus digitarbijate põlvkond, siis „aeglustajate“ taustajõud on mitmekesisemad, esindades nii kesk- ja vanemaealisi harjumuspärase eluviisi ja kultuuri kandjaid kui ka alternatiivseid, uuskogukondlikke väärtusi eelistavaid noori.

Mõlemat poolt ühendab suhteline rahulolu oma eluga ning positiivne ja aktiivne hoiak Eesti tuleviku suhtes, ehkki „aeglustajaid“ iseloomustab murelikum suhtumine ühiskonnas toimuvasse. Eesti tulevikku kujundab seega nende kahe poole vaheline pinge. Nemad moodustavad kokku umbes kaks kolmandikku elanikkonnast.

Neile neljale suhteliselt heal järjel rühmale – siirdeaja võitjad, uus digitarbijate põlvkond ja kaks „aeglustajate“ rühma – vastandub aga ligi kolmandik elanikkonnast, kelle hoiak nii ühiskonna senise arengu kui ka võimalike uute muutuste suhtes on väga pessimistlik.

Andsime ühele osale neist oma uuringus nime „ajastressis rabelejad“. See on umbes kuuendik elanikkonnast, kelle elu keskendub materiaalsele toimetulekule ja kes sageli rühmavad napi tasu eest mitmel töökohal. Tehniliste muutuste ja kiireneva tempoga toimetulek nõuab neilt pidevat pingutust.

Kõige negatiivsemalt on ühiskonna suhtes häälestunud aga kuues rühm, kes on n-ö eluvoolust välja kukkunud ja kellele andsime koondnime „kivid jõepõhjas“: sinna kuuluvad kas need, kes on vanad, halva tervisega või pole kunagi väga aktiivsed olnud, või noored, kes on mingil põhjusel haridusteelt hälbinud. See tõrjutud ja ühiskonnast võõrandunud osa on kahetsusväärselt suur, moodustades kogu elanikkonnast pea veerandi.

Kahe viimati mainitud negatiivse häälestusega rühma puhul teeb muret nende umbusklik hoiak Eesti riigi suhtes, mida pahatahtlikel poliitikutel on suhteliselt kerge kallutada aktiivse vihameelsuse suunas. Selle ilminguid nägime ka koroonakriisi ajal toimunud ekstsessides.

1990-ndate algul arutasime, et Eesti ei saa kunagi olla nagu mõni Ladina-Ameerika riik, kus on alles vaid 2/3 ühiskonda, st tervelt kolmandik on tõrjutud. Arvasime, et meil ei saa sellist asja tekkida, sest meil oli tookord arusaamine ja ka reaalne pilt Eesti rahvast, kes on kultuuriliselt ja hariduslikult kompaktne.

Nüüd annab MeeMa uurimus ühiskonnale sotsioloogilise ohusõnumi: selle kolmandiku olukorraga tuleb tegelda.

Kas sellist hoiakut saaks muuta tõhusama sotsiaalpoliitikaga või on see rong läinud?

Selle oleks pidanud eesmärgiks seadma juba 1990. aastatel. Kahjuks puudusid Eestil tookord vahendid ja oskused niisuguse arengu ennetamiseks. Euroopa Liidul aga, kelle nõudmistega hoolega arvestasime, polnud kandidaatriikide sotsiaalsed probleemid päevakorras – keskenduti majanduslikele kriteeriumidele.

2015. aastal, kui mina Euroopa Parlamendis olin, võeti Euroopa Komisjoni uuenenud koosseisu algatusel vastu otsus, et Euroopa peab hakkama liikmesriikide sotsiaalsele arengule pöörama sama palju tähelepanu kui majanduslikule edukusele. Nüüd on seda aga väga raske teha, sest sotsiaalpoliitiline erinevus riikide vahel on väga suur.

Kui see oleks olnud tingimuseks siis, kui Eesti astus Euroopa Liitu, poleks võimalik praegune olukord, kus meie sotsiaalkulutused, sh kõrghariduskulutused on maha jäänud, samal ajal kui riigi jõukus ja võimalused on suurenenud. Meie uuringus kujutatud Eesti ühiskonna sotsiaalne portree on pikaaegse, majandusedule suunatud otsustusprotsessi tagajärg.

Raamatus „Researching Estonian Transformation. Morphogenetic reflections“ kirjeldate ühiskonna arengu analüüsi uut mudelit.

„Researching Estonian Transformation“ on tõepoolest MeeMa uuringutulemuste mõtestamine uue teoreetilise analüüsi mudeli abil. Selleks saime inspiratsiooni inglise sotsioloogi Margaret Archeri ja tema rahvusvahelise uurimisrühma töödest. Nad ise nimetavad oma lähe­nemisviisi ontoloogiliseks pöördeks sotsiaalteadustes, vastandudes sotsiaalsele konstruktivismile.

See käsitlusviis ühendab endas sotsioloogilise ja ajaloolise lähenemise ühiskonnale, tuues tähelepanu keskmesse reaalsed sündmused, olgu need tehnoloogilised protsessid, katastroofid, looduses toimunud muutused või revolutsioonid.

Seal oli meie jaoks huvitav just püüd siduda sotsioloogilist analüüsi konkreetse ühiskonna kultuuri ja ajalooga. Sündmused ühiskonna arengus ei ole ennustatavad, sest need sõltuvad väga paljudest juhuslikest kokkusattumustest ajas ja ruumis. Näiteks muudab Venemaa kallaletung Ukrainale ilmselt pöördumatult Euroopa senist arengusuunda.

Samas on neist sündmustest võimalik piltlikult öeldes läbi näha ja avastada neis avalduvad sõlmitused ajaloo, riikide suhete, majanduse ja ühiskondliku elu korralduse, kultuuriliste ja poliitiliste tegurite vahel, et toimuvat seletada ja proovida selle kulgu ette näha. Püüdsime ka Eesti senise arengu kohta kogutud sotsioloogilist andmestikku selle teoreetilise mudeli abil ümber mõtestada.

Raamatus „The Routlege International Handbook of European Social Transformations“ oleme pakkunud võimaluse kõrvutada Eesti arengut teiste siirdeühiskondade omaga. Selle raamatu sünd on seotud meie algatusel Euroopa Sotsio­loogia Assotsiatsioonis asutatud transformatsiooniuuringute võrgustikuga, mille eesmärk ongi arendada ajaloopõhist võrdlevat vaadet postkommunistlikele siirdeühiskondadele.

Võrgustikus osalevad nii selle arengu juba edukalt läbi teinud Baltikumi ja Kesk-Euroopa maade esindajad kui ka sotsioloogid Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt. Viimase aja traagilised sündmused panevad mind väga muretsema nii Ukraina sõprade kui ka nende Venemaa kolleegide saatuse pärast, kellest on saanud Putini režiimi märklaud.

Millele tuleks sotsiaalteadustes tähelepanu pöörata, kui mõelda, et võime ka praegu olla ühes sellises ajaloo sõlmpunktis?

Ma näen uut ja huvitavat võimalust sõlmida informaatika, kultuuriuuringud, aju-uuringud, tehnoloogia ajalugu ning bioloogiliste ja tehnoloogiliste vahekordade probleemid üldisema küsimusega aja kulgemisest, sotsiaalsest ja psühholoogilisest ajast, sellega seotud inimese identiteedist ning ühiskonda kokku siduvatest mehhanismidest.

Minu meelest on Eesti sotsiaalteadustel tohutu eelis, sest oleme väikese ja kiiresti areneva ühiskonna vaatlejad ja analüüsijad. Samuti oleme tehnoloogilise arengu esikolmnurgas olevate muutuste jälgijad ja uurijad, kel on tugev seos ka looduse- ja ajalootunnetuse ning selle uurimisega, ning asume ühiskondliku arengu murdepunktis. Eesti teadlastel on unikaalne potentsiaal ütelda midagi just nende asjade kohta, mis on praegu kõige-kõige teravamad tulevikuküsimused.