Tartu Ülikooli spordifüsioloogia uuringutes osalenud inimesed on kõige sagedamini liikuma pandud veloergomeetriga.

Sarnaseid seadmeid kasutatakse treenimiseks laialdaselt nii jõusaalides kui ka kodudes, neil on aga teadustöös kasutatavate seadmetega suur vahe. Spordisaali veloergomeeter on loodud hoidma treenijal kindlat füüsilist koormust, teadlased kasutavad aga sellist mõõturit, mis annab andmeid katsealuse tehtava töö hulga kohta.

Nagu arvukalt muudki teaduslikku sõnavara, on termin ergomeeter pärit kreeka keelest: ergon (ἔργον) ’töö’ ja metron(μέτρον) ’mõõtmine’. Tegu ongi sõna-sõnalt töömõõtjaga.

Ülikooli muuseumi kogudes on kaks veloergomeetrit, mis näevad välja nagu tõelised kratid. Paljud teadustööks vajalikud masinad tehti käepärastest vahenditest kohapeal, siinsamas ülikoolis. Mujalt hangitud seadmeid aga kohandati tihtipeale uurimistöö vajaduste järgi ümber. Ühe veloergomeetri kohta on säilinud ka autoritunnistus, mis kinnitab, et selle on kokku pannud meie teadlased ja insenerid.

Punasel aparaadil väntab spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik, kes valis selle fotoprojekti „Tartu Ülikooli sada nägu“ tarvis. Mustvalge foto kujutab aga katseid veloergomeetriga 1975. aastal biofüüsika ja elektrofüsioloogia laboratooriumis. Varasemad, tõenäoliselt 1950. aastatel ehitatud seadmed sarnanevad rohkem tavalise tänavajalgrattaga – nendega saavad huvilised tutvuda Eesti muuseumide veebiväravas MuIS.