Pärast viit aastat Tartu Ülikooli nõukogu esimehena valiti Ruth Oltjer tänavu jaanuaris uuesti nõukogu juhtima. „Ühelt poolt on olnud uskumatult keeruline aeg,“ tunnistab ta. „Teiselt poolt on aga olnud ka palju kordaminekuid ja tänuväärset koostööd.“

Ruth Oltjer on Eesti silmapaistvamaid ettevõtjaid: 1997. aastal arstitöö kõrvalt asutatud Chemi-Pharmist on saanud rahvusvaheliselt edukas farmaatsiafirma, mille tooted – desinfektsioonivahendid ja looduslikud ilutooted – on nõutud pea kõigis maailmajagudes. See tähendab, et nii tootmine kui ka logistika peavad olema korraldatud nii, et enam kui 5000 suurklienti üle maailma jääksid rahule.

Arstiharidusega Ruth Oltjerit ajendas 90ndate teisel poolel oma ettevõtet looma nõukaaegsetest desinfitseerimisvahenditest saadud tervisehäda. "Kui ma ülikoolis arstiks õppisin, keedeti ju kõik penitsilliinisüstlad läbi," meenutab ta. „Protseduuride ruum oli harilikult arstide toa kõrval. Nii ma seal penitsilliiniauru sees olin ning oma astma ja allergia kätte sain. Cardiffis täienduskoolitusel kogesin, et seal kasutatud desinfektandid ei tekitanud allergilisi reaktsioone.“ Ruth töötas siis Magdaleena haiglas rasedate terapeudina ja Telliskivi Perearstikeskuses sisehaiguste arstina ning  hakkas neid vahendeid otse tootjalt oma arstipraksise jaoks tellima. Kui sõbrad Eestis küsisid, et „oi kui head, kust sa said?“, tuli tellimusi suurendada. Ent kui ka Läti ja Leedu kolleegid samu vahendeid tahtma hakkasid, otsustas Ruth ettevõtte rajada. Aasta oli siis 1997, ja veel tükk aega töötas ta kahe koha peal, arsti ja ettevõtjana.

Noor arst kirjutas astmast raamatu ja alustas saadud honorari eest koostööd keemikutega, et hakata importimise asemel nüüd juba oma ettevõttes tootma desinfitseerimisvahendeid, mis ei sisaldaks kahjulikke, sealhulgas kantserogeenseid koostisosi. Koroonapandeemiani jäi siis veel ligi paarkümmend aastat. Uut tüüpi tooted äratasid huvi nii haiglates-kliinikutes kui ka restoranide köökides. Et lüüa läbi moslemimaade turul, tuli tooted taas ümber disainida, sest alkoholi sisaldavaid vahendeid seal ei tahetud. Mõistagi nõuab eri taustaga inimestega ärialaste sidemete ja lepingute sõlmimine – eriti patriarhaalse kultuuriga riikides – häid diplomaadioskusi ja mõjukust. Ruthil ei paista kummastki puudu olevat. Alates 2011. aastast on Chemi-Pharm esindatud ka tiheda konkurentsiga ilutoodete turul oma luksus-nahahooldustoodete sarjaga „D'Difference“.

Hingelt arst

Hinges tunneb Ruth end praegugi arstina. „Midagi pole teha,“ tunnistab ta naeratades. „Teadsin juba peaaegu sünnist saati, et minust saab arst. Lapsena mängisin kogu aeg arsti. Kuna olin paras rüblik, sattusin kukkumiste ja luumurdude tõttu mitu korda haiglasse, nii et see oli mulle tuttav keskkond. Mu vanaisa õde oli arst, temaga rääkisime päris palju ja ma arvan, et juba kolmandaks klassiks olid mul kõik käepärased meditsiiniõpikud läbi loetud. See oli lihtsalt nii põnev.“

Ruth õppis sisehaiguste arstiks, töötas õpingute ajal haiglas ja spetsialiseerus pärast  internatuuri Kaunases mitteinvasiivsele kardiokirurgiale. Samas on teda alati paelunud ka majanduse toimimine ja ärimaailm. „Vanaisa oli mul kahe kõrgharidusega, sündinud aastal 1900, ja mina ikka arutasin temaga, et majandus on ka huvitav, kas tasuks seda õppida. Mispeale vanaisa vastas leebelt (naerab), et „mitte selle riigikorra ajal“.“

Olles Chemi-Pharmi arendamisse sukeldunud, kaitses Ruth talle omase põhjalikkusega 2001. aastal ülikoolis ärijuhtimise magistrikraadi. Äri- ja akadeemiline maailm on siiski küllaltki erinevad – kui lihtne või raske oli ülikooli nõukogu juhtimist üle võtta?

„Ma tulin tegelikult justkui koju, sest olen kasvanud õppejõudude perekonnas,“ vastab Ruth lihtsalt. Tema isa oli professor ja ema õppejõud, nii et lapsepõlves jagus tema ümber akadeemilisi inimesi. „Kui ma käisin vanemate töö juures, tundsin, et õhk on teadusest, tarkusest, geniaalsetest ideeplahvatusest nii tihe, et mul oli vahepeal tunne, et seda saaks lausa käega katsuda. Tuleb muidugi arvestada, et väljapaistvad inimesed on sageli suured isiksused, kelle arvamused tihti erinevad. Nii et ülikool on tõeline diplomaatia kool.“

Delta maja üle uhke

Ruth alustas Tartu Ülikooli nõukogu esimehena 2017. aastal, kui Haridus- ja Teadusministeerium ta nõukogu liikmeks esitas. „Juba esimesel kohtumisel arutasime väga olulisi teemasid, üks neist Delta maja ehitamine. Mõistsin, kui suurte rahade ja ambitsioonikate otsustega me peame tegelema ja kui suur on vastutus. Mul on vahel nüüdki selline tunne, et eelarvega tegelemine on nagu eksamiks õppimine.“

Emajõel kullakarva toonides peegelduva ja üliõpilaste hulgas populaarse Delta maja ehitamisega loodud sünergia on miski, mille üle nõukogu võib Ruthi meelest uhkust tunda. „Koos on majandus, arvutiteadused ja matemaatika ning statistika. Koos kõrvalasuva ettevõtlusmajaga tekitab see tugeva loovenergia,“ ütleb ta. Oluliseks saavutuseks peab ta ülikooli arengukava aastani 2025, mille täitmiseks koostab rektoraat igal aastal ka üksikasjaliku tegevuskava.

„Ausalt öeldes, vaatamata sellele, et dekaanid ja rektoraat olid arvutused läbi teinud, ikka kontrollisin vaikselt ka Delta maja ehitust,“ muheleb Ruth. „Käisime nõukoguga vaatamas, et kuidas see edeneb, ja kui vesi sisse tuli, kuidas seda välja saab pumbata. Eks ta natuke déjà-vu-tunne oli, ehitasin samal ajal oma tehast.

Mis on kõige suurem erinevus äri- ja akadeemilise maailma vahel?

„Kõige olulisem erinevus on ehk see, et akadeemiline vabadus on minu jaoks püha," ütleb Ruth. "Selle olen lapsepõlvest kaasa võtnud ja see on see, millesse ma ei taha jõuliselt sekkuma hakata. Ettevõttes saab ka käskude ja keeldudega läbi, kui väga vaja.“

Keeruline aeg

Üsna varsti pärast nõukogu esimeheks valimist algas aga ootamatuste jada, milleks keegi valmis polnud. „Meid kõiki vapustas rektor Volli Kalmu kaotus,“ ütleb Ruth Oltjer. „Ma ei kujuta ette, mida ma oleksin teinud ilma aluspõhjata, mille rektor Kalm mulle enne lahkumist luua jõudis. Ma olen selle üle väga tänulik. Ta kaasas mind läbirääkimisprotsessidesse ja näiteks ka Tartu linnavalitsuse kohtumistele ning avas ülikooli vaadet mitte ainult ülikoolisiseselt, vaid ka -väliselt. Ta oli suurepärane mentor.“

Rektori kohusetäitjaks sai Tõnu Lehtsaar ja seejärel valiti rektoriametisse Toomas Asser. „Nii et mul on olnud võimalus nõukogu esimehena töötada koos kolme suurepärase rektoriga,“ ütleb Ruth.

Ja siis tuli koroona. Pandeemia tähendas ülikoolile kogu õppetöö ümberkorraldamist. „Minu hinnangul saime sellega väga hästi hakkama,“ ütleb nõukogu esimees. „Rektoraat ja õppejõud reageerisid uutele oludele väga kiirelt. Ning mis pole sugugi vähemtähtis: meie teadlased hakkasid teadusel põhinevatele seisukohtadele toetudes nõustama valitsust. Teadusnõukoja mõlemas koosseisus teevad ilma just Tartu Ülikooli teadlased.“

Chemi-Pharmile tähendas pandeemia aga seda, et tootmismahtu tuli suurendada ja 2019. aastal valminud vastne tootmishoone jäi õige pea kitsaks: desinfitseerivate toodete tellimused üle maailma kasvasid peadpööritava kiirusega. Innovatsiooni eestkõnelejana ei peljanud Ruth Oltjer ette võtta uudse SARS CoV-2 antikehadel põhineva, veiste ternespiima baasil valmistatava ninasprei tootmist, mille idee autor on akadeemik ja Tartu Ülikooli biomeditsiinitehnoloogia emeriitprofessor Mart Ustav.

Ruthi sõnul ei saa teadlaste ja ettevõtjate koostöö tekkida iseenesest, selle nimel tuleb teadlikult tegutseda. Ülikoolis on selleks välja töötatud näiteks teadmussiirdepõige, mis tähendab, et teadlane saab töötada mingi aja väljaspool ülikooli, ilma et peaks teadlaskarjääri pärast muretsema; ettevõtlusdoktorantuur, kus doktorant hakkabki lahendama konkreetse ettevõtte konkreetset probleemi, jne. Ent teadust ja innovatsiooni ei saa mõistagi olla ilma kõrghariduseta.

Palavad teemad

Mis on need teemad, mille üle ühiskonnana lähiajal peaksime sügavalt järele mõtlema? Ruth mõtleb veidi. „Kui ülikooli poolelt vaadata, siis kõrghariduse rahastus,“ ütleb ta veendunult. Kõrghariduse rahastamise läbirääkimistel ollakse praegu ligikaudu samas seisus nagu enne 2017. aastat, mil sõlmiti Eesti teaduslepe, millesse ka Ruth oma panuse andis. „Selleks, et Eesti ja maailma tulevikuteemades kaasa rääkida, on vaja, et ülikool püsiks tugevalt rahvusülikooli ja teaduste templina edasi,“ ütleb ta.

„Praegu on meil Eesti ülikoolide riigipoolses rahastamises enam kui 100 miljoniline puudujääk. Loodan, et me jõuame selle mure lahendamiseni. Püüan olla optimistlik. Ilma kõrgelt haritud ja tarkade inimesteta, akadeemiliste ja teaduspõhiste teadmisteta me tulevikku küündivaid probleeme ei lahenda. Ma arvan, et järgmised suured ülesanded ülikooli ees ongi uute tervisetehnoloogiate loomine, infotehnoloogia arendamine ja rohepöörde läbiviimine.“

Hingetõmbeaeg

Olla ühtaegu kahel väga suure vastutusega ametikohal ei saa olla ülearu lihtne. Mis aitab töömõtetest välja tulla? „Ettevõtte juhile pole puhkust ette nähtud,“ vastab Ruth naljaga pooleks ja lisab, et talle meeldib väga ooperis käia. „Arvan, et ma olen kolmveerandi Viini Rahvusooperi lavastustest ära vaadanud, ka seetõttu, et seal laulab Annely Peebo. Pärast etendust lähme harilikult Annely ja tema sõpradega välja sööma ja maailma asjadest rääkima.“

Igal suvel võtab Ruth Oltjer ette reisi Itaaliasse, et külastada Verona ooperifestivali. Nii juba kolmteist aastat järjest, kuni pandeemiani. „Esimene ooper, mida sattusin Veronas vaatama, oli Verdi „Aida“,“ jutustab Ruth. Toona lõid ooperi sisu, amfiteatri kõrged müürid, kuu, tähed ja pilved, mis üle liikusid, võimsa etenduse. Laval oli korraga kolm orkestrit ning müüridel suured koorid.

„Ja see elu, mis pärast etendust toimub – Verona linnaplatsil on öö läbi kohvikud avatud!“ kirjeldab Ruth. „Kord, kui vaatasime „Nabuccot“, müristas äike ja õhk oli muusikast tulvil. Ooper mängiti ikkagi lõpuni ja kui kell viis hommikul hotelli jõudsime, võeti meid šampanjaga vastu ja öeldi: teil oli fantastiline ooperiõhtu, me juba kuulsime sellest!“

Lisaks muusikaarmastusele võtab igapäevaseid tööpingeid maha õhtune jalutuskäik. „Meil on peres kamba peale neli koera. Mul on endal valge šveitsi lambakoer ja tütrel kaks samojeedi, üks neist veel kutsikas, kes teeb meile väga palju rõõmu ja ka palju pahandust,“ räägib Ruth Oltjer. „Tulen koju, võtan koerad ja käime abikaasaga metsas jalutamas.“ Lisaks teeb südame väga soojaks ka noorema tütre rõõmupallist spanjelikutsikas.

Raamatutega on keerulisem, nendib ta. „Kaks viimast aastat on olnud nii pingelised, et üle paarikümne lehekülje korraga lugeda ei jõua. Küll loen üsna hoolikalt mõneti tavapäratut lektüüri – nimelt maailmas realiseerimata patentide ülevaateid. See on põnev lugemine, mis annab palju mõtteainet, kas kuidagi teistmoodi ka saab… Vähemalt sõpradega on sel teemal huvitav arutada.“

Ruth Oltjer: rohepöördel on maailma tuleviku kujundamisel tohutu roll

Tartu Ülikooli nõukogu esimees Ruth Oltjer, millega viimastel aastatel toimunust olete isiklikult rahul?

Ülikooli rektoraadi ja nõukogu eestvedamisel suutsime saavutada Eestis SKP-st 1% eraldamise teadus- ja arendustegevuste jaoks. See on otsekui pilet rongile – ilma selleta ei püsiks ei Eesti ettevõtlus ega teadus tegelikult rahvusvahelises konkurentsis. Sama jutt puudutab ka kõrghariduse rahastamist, ehk siis SKP-st 1,5% eraldamist kõrhariduse jaoks. Praegugi käivad sugugi mitte vähem intensiivsed läbirääkimised kõrgkoolide ja riigi vahel ning loodan, et ka siin jääb mõistuse hääl peale.

Aastaid kulus sellele, et käivitada ülikoolis uus karjäärimudel, aga eelmisest aastast see toimib. Erinevad karjäärirajad on selgelt ära kaardistatud ning inimesed saavad teha oma valiku. Üks selle mudeli osa on ju ka doktorantide muutmine nooremteaduriteks. See on üks oluline samm haridussüsteemis töötavate inimeste väärtustamisel.

Ma oleksin ülikooli pere suhtes ülekohtune, kui ma ei nimetaks ära Tartu Ülikooli nähtavuse tõusu rahvusvahelisel areenil. Meie ülikool moodustab loomuliku osa mitmetes rahvusvahelistes teadus- ja haridusvõrgustikes, nagu näiteks U4, the Guild ja LERU. See on iseenesestmõistetav, et meie õppekavad toetuvad vastava ala teaduse uusimatele saavutustele. Ja üha rohkem on meil pakkuda seda, mida on muul maailmal meilt õppida. Oleme 12 teadusvaldkonnas, sealhulgas näiteks geeniteaduse ja molekulaarbioloogia vallas, lausa 1% maailma olulisimate tippkeskuste hulgas!

Minu kui ettevõtja jaoks on oluline intellektuaalomandit investeeriva ülikooliettevõtte UniTartu Ventures käivitumine. See on veel liiga uus selleks, et suurtest tulemustest rääkida, aga kindlasti samm selles suunas, et ülikool annaks senisest tähtsama panuse teadusmahuka ettevõtluse arenguks.

Kuidas näete maakera tulevikku seoses kliimamuutusega? Mida saab ülikool teha, et rohepööre oleks mõistlikult läbi viidud ja tooks uuenduslike ideede toel ka tulu?

Ülikooli rohepöörde tegevuskava on praegu rektoraadis koostamisel, see valmib kevadeks ja tuleb nõukogus arutamisele juunis. Seetõttu ma ei räägi sellest kavast, vaid mõtteist, mida rohepööre minus tekitab. Kui rohepöördega lõpuni minnakse, siis usun, et see on oma kaalukuselt ja mõjult kogu inimkonnale midagi sellist, nagu oli esimese aurumasina, konveierliini või mobiiltelefoni kasutuselevõtt. See ei puuduta ainult keskkonda, vaid mu meelest veel enam uusi energiaallikaid, tehnoloogiaid, materjale ja tootmisviise. Rohepöörde kõige esimeste sammudega, sellega, kuidas hoonete ja transpordi energiatarbimist vähendada, sellega tegeleme me ülikoolis täpselt samamoodi nagu kõigis teistes organisatsioonides. Aga kui vaadata rohepööret laiemalt, siis siin on ülikoolidel täita mitu olulist rolli.

Esiteks mõtestaja, „tark mees taskus“ roll. Just ülikoolide teadlased on kõige paremini kursis oma valdkonna uusimate arengutega. Nad suudavad ilma liigsete emotsioonideta ära seletada ka selle, mida üks või teine rohepöörde muudatus tähendab ja meile kaasa toob. Ja kui vaja, siis ka poliitikutele öelda, et nüüd tuleb pidurit tõmmata. Puudutagu see siis Eesti metsade olukorda, energeetikat, tervist või kommunikatsiooni. Oleme ise näinud, et niipea kui teaduspõhisest, kuid samas lihtsast ja arusaadavast selgitustest vajaka jääb, täidab selle tühimiku kaasaegne „rahvaluule“.

Teine ülikoolide oluline roll on olla ettevõtete arenduspartner. Ehk kui me ühelt poolt teame, kuhu maailm liigub ja mida on vaja teha, siis kerkib kohe üles küsimus, kuidas seda teha. Ehk ülikoolid peavad koos ettevõtetega võtma kasutusele parimad juba olemasolevad tehnoloogiad, või mis veelgi nutikam, töötama välja uued tehnoloogiad, mille järgi võiks tekkida nõudlus kogu maailmas. Tartu Ülikoolil on siin väga suur potentsiaal, sest loodusteaduste pool on meil olnud läbi aegade väga väärikas. Ilma matemaatika, füüsika ja keemiata ei saa läbi ka pärast rohepööret, kombinatsioonis teiste loodusteaduste ja IT-ga tõuseb nende tähtsus veelgi.

Võibolla kõlab kiitlemisena, kui ütlen, et Tartu Ülikooli õppekavad on siin ajast ees, aga igal juhul on need väga-väga nüüdisaegsed. Olgu siis tegemist biotehnoloogia ja elustiku kaitsega, keskkonnajuhtimisega kliimamuutuste tingimustes või tootmise digitaliseerimise ja automatiseerimisega.

Aga ma ei piirduks ainult loodusteaduste ja IT-ga. Näiteks noortel õpetajatel, kes saavad hariduse Tartu Ülikoolist, on koos meie kasvava põlvkonnaga võtmeroll mõtestamisel, miks õigupoolest peame kliimapöörde tõttu oma majanduse ja igapäevase elu ümber korraldama ning võib-olla ka mõnest hüvest loobuma. Ning mis on see suur eesmärk, mille nimel seda kõike teha tasub. Siin jõuame kommunikatsiooniteemade ja -teadlasteni – rohepöörde sõnumid peavad avalikkusele õigel ajal ja arusaadavalt kohale jõudma.

Tartu Ülikooli rolli ühe lausega kokku võtta on võimatu, aga proovin siiski: kui elu siin Eestis on rohepöörde järel parem, kui meie majandus on konkurentsivõimelisem ja innovaatilisem kui varem, ning kui meie inimesed on tänu uutele oskustele ja teadmistele tööturul väga-väga hinnatud, siis on Tartu Ülikool koos teiste haridusasutustega teinud oma tööd hästi. Mõtestada ja lahendada meie ette kerkivaid probleeme ning anda tudengitele tuleviku eluks vajalikud oskused ja mõtteviisi, on Tartu Ülikooli roll.