Detsembri algul anti üle Tartu Ülikooli Sihtasutuse sügissemestri stipendiumid ja preemiad. Selle semestri jooksul toetatakse 27 fondist kokku 184 000 euroga 55 inimest.

1997. aastal moodustatud sihtasutuse peamine eesmärk on toetada stipendiumide ja preemiate loomise ning toetuste vahendamisega ülikooli inimeste teadus- ja haridustegevust ning õppetööd.

Sihtasutuse nõukogu esimehe, vandeadvokaat Sten Luiga sõnul tuleb seejuures lähtuda kahest põhimõttest, mis aitavad seda eesmärki paremini saavutada: teha võimalikult lihtsaks ja mugavaks nii stipendiumide taotlemine kui ka annetamine.

„Ei ole suurt mõtet teha kampaaniat neile, kes kohe sugugi annetada ei taha, vaid tähtis on pakkuda neile, kes üliõpilasi ja teadlasi toetada tahavad, võimalikult kvaliteetset ja läbipaistvat teenust. Samamoodi peab üliõpilaste jaoks olema toetuste taotlemine võimalikult selge ja mõistuspärane,“ selgitas Luiga.

Stipendiumidega seotut võibki tema sõnul võrrelda teenuse pakkumisega, kus rahul peavad olema mõlemad pooled. Näiteks ei ole mõistlik kavandada taotlemise tipphetke sellisesse aega, mil üliõpilastel on niigi suur koormus.

Lihtsasti jagatav teave

Sihtasutuse nõukogusse kuulub alates eelmisest aastast ka psühholoogiadoktorant Helo Liis Soodla, kes oli TÜ üliõpilasesinduse juhatuse eelmises koosseisus ning on seega hea lüli sihtasutuse ja üliõpilaste vahel.

„Stipendiumide saajatel ja üliõpilasaktivistidel on suur ühisosa. TÜÜE-s on stipendiumide teema üle korduvalt arutelusid peetud,“ rääkis Soodla.

Üliõpilaste meelest võiks stipendiume olla rohkem ja neid võiks olla võimalik taotleda kõigi erialade üliõpilastel. Samas ei ole paljudel tudengitel head ülevaadet sellest, kust ja kuidas üldse stipendiumi saada.

„Me oleme palju mõtisklenud, kas üliõpilastele võiks olla sarnane süsteem, nagu on teadlastele grandisobitustarkvara. Näiteks õppeinfosüsteemi sisse logides võiks tulla automaatne teade selle kohta, milliseid stipendiume sinu valdkonnas, õppeastmes ja õppekavas parasjagu taotleda saab – vajutad nuppu ja oledki kohe õiges kohas,“ seletas Soodla.

Arutletud on ka tudengiveebi või muu sobiva rakenduse üle, kus muu hulgasstipendiumiinfot jagada. Selliste vahendite arendamine on aga eraldi ettevõtmine ja vajab palju ressurssi. Kuni seda pole, tuleb keskenduda olemasolevatele teabelevi võimalustele: sihtasutuse ja üliõpilasesinduse kodulehele, infokirjadele ja sotsiaalmeediakanalitele.

Sihtasutuse nõukogu liige, AS-i Eesti Post juhatuse esimees Mart Mägi ütles, et ülikoolide puhul on annetuskultuuris oluline osa ka toimival vilistlasliikumisel. Vilistlastel, kes sagedamini koos käivad, on oma kogukond ning selgelt suurem soov annetada. Mida kaugemale ülikoolist pärast lõpetamist jäädakse, seda väiksemaks muutub ka tahe ülikooli heaks midagi teha.

Suhtlus vilistlastega on instituutide tasemel tegelikult üsna tihe, kuid ülikooli kui tervikuga ei ole seos nii tugev, sest puudub erialaülene vilistlaskogu. Nii Mägi kui ka Luiga tõdevad, et mida suuremat sidet tunnevad annetajad terve ülikooliga, seda lihtsam on sihtasutuse töö.

„Vilistlased võivad tuua kaasa uue teadmuse, aga veelgi enam – nad kujundavad oma tegevusega TÜ nägu ja mainet. Praegu tehakse seda teadlikult pigem oma koduinstituudile mõeldes. Kindlasti ilmub kunagi välja keegi, kellele on vilistlasliikumine nii hingelähedane, et ta moodustab laiapõhjalise vilistlaskogu ja selle eestseisuse, kellega näiteks ülikooli nõukogu saaks rohkem arvestada. Võib-olla ei ole aeg selleks veel päris küps,“ rääkis Mägi.

Väliseesti fenomen

Omaette fenomen on aga väliseesti kogukond, kes on jätkuvalt väga aktiivne ja kelle jaoks on TÜ-l märgiline tähendus. Suurimate annetajate seas on endiselt Kanada ja USA väliseesti kogukonna esindajad, sealjuures nii fondide kui ka eraisikutena.

„Väliseestlastega on meil olnud pikaajaline side – sihtasutus saigi alguse just tänu nende loodud fondidele. Kui suhelda väliseesti fondide juhtide ja annetajatega, on selgelt tajuda patriotismi nii Eesti kui ka Tartu Ülikooli suhtes,“ ütles Mägi.

See on ilmselt seotud ajaloo väärtustamise ja ka kultuurimõjuga. Angloameerika maades on üsna mõjukad suurte ülikoolide fondid ja sealsel annetuskultuuril on tugev usuline või humanitaarne taust. Annetamine ei tähenda mitte ainult toetuse näitamist või oma nime jäädvustamist, vaid ka teatud ringkonda kuulumist – see on sotsiaalselt ja kultuuriliselt oluline tegu.

Eestis toimib see teatud määral näiteks väikeste erakoolide puhul, kus on suur kogukonna toetus. Üheskoos majandatakse ja arendatakse midagi, mis on sarnaste vaadete ja elukeskkonnaga inimeste jaoks tähtis. Ülikool on selleks ilmselt liiga suur organisatsioon.

„Mulle on jäänud mulje, et paljude eestlaste jaoks on mõte ülikoolide toetamisest erarahaga kummaline ja otsest palvet koduülikoolile annetada võetakse vahel liigse sekkumisena oma ellu. Teisalt pole mingit probleemi arvata, et kõrgharidus peaks olema tasuline ja üliõpilased peaksid ise oma õpingud kinni maksma. Seega ei tundu veendumus, et eraraha kõrgharidusse ei kuulu, eriti kindel,“ arutles Soodla.

Sten Luiga meelest mõjutab suhtumist ka riiklik korraldus. Eestlased arvestavad suuresti maksupoliitikaga ja sellega, kes riigilt toetust saab või ei saa.

„Ma arvan, et inimesed on harjunud mõtlema, et riigi käes olevaid asju korraldagu riik ise. „Ma maksan oma maksud ära ja küll valitsus otsustab, mille peale raha kulutada.“ Pigem toetatakse eraldi neid ettevõtmisi, kuhu riik ei ulatu või mis on annetaja enda huvide ja tegevusalaga enam kooskõlas,“ viitas Luiga üldistele annetuskultuuri suundadele.

Eestis on annetuste kogusumma aasta-aastalt kasvanud ja kampaaniaidki korraldatakse järjest enam. Kõige rohkem tunduvad inimestele korda minevat isiklikud lood, kui kellelgi on vaja näiteks elupäästvat ravimitoetust.

„Laiemas pildis on kindlasti annetajate jaoks esikohal tervis ja konkreetsed abivajajad. Inimeste põhivajaduste toetamine on sagedasti hingelähedasem. Haridus tuleb teisejärgulisena, aga sellel on oma koht,“ ütles Mart Mägi.

Ka Helo Liis Soodla on nõus, et Eesti praegune annetuskultuur on pigem reageeriv: inimesed koonduvad siis, kui keegi vajab kiiret abi ravi rahastamisel või muul pakilisel põhjusel.

„Fookus on pigem sellistel rahakogumistel või organisatsioonidel, mille puhul on tajutav, et annetamise mõju on kellegi jaoks väga suur, elumuutev või -päästev. Selles kontekstis võibki tunduda, et mõne tudengi õppimisvõimaluse kindlustamine ei ole piisavalt oluline – kuigi ka see võib inimese elu täielikult muuta,“ rääkis Soodla.

Sihtasutuse nõukogu liikmete sõnul tuleks rohkem mõelda, kuidas tekitada meilgi suuremat ühtsustunnet nagu suurtes ja vanades välisülikoolides, kus nii vilistlassuhted kui ka ülikooli toetamine on vägagi tavapärased. Seda on aga keeruline teha, sest Eesti kõrgkoolide vahel on vastutusvaldkonnad üsna hästi ära jagatud ning oma kategoorias pole siin kellegagi võistelda.

Kogukonna ühtsustunne

Luiga toob võrdluseks USA ja Suurbritannia kõrgharidusmaastiku, kus samas valdkonnas on hulk väga tugevaid ülikoole, kes võistlevad omavahel nii üliõpilaste ja õppejõudude kui ka annetuste pärast.

„Ülikooli võetakse nagu oma meeskonda, keda toetada, et teiste ees edu saavutada. Näiteks Oxfordi ja Cambridge’i rivaalitsemine on legendaarne. Meil ei tehta Emajõel ülikoolide sõudepaadivõistlusi. Keegi ei tule miljoni euro ja jutuga, et „pange tehnikaülikoolile ära“ – Eesti vajab nii nende insenere kui ka meie arste. Aga just see oma tiimile kaasa elamise võimalus tuleks kasuks,“ ütles Luiga.

Pikkade traditsioonide ja suure vilistlaskonnaga USA tippülikoolides on tavaline ka see, kui mõni teadushoone või auditoorium kannab suurannetaja nime. Eestis on see veel pigem erand, kuid see poleks siingi võimatu. Mägi sõnul soosib seda praegune majanduspilt: näiteks IT-valdkonnas on juba tekkinud meie oma ükssarvikuid – idufirmasid, mille turuväärtus on ületanud maagilise miljardi dollari piiri.

„Edukaid ettevõtjaid on paljudel teistelgi aladel ja tänu neile tulevad ka suuremad sissemaksed annetusfondidesse. See seos on selgelt nähtav – toogem näiteks kas või Jaan Tallinna, kes kuulub sihtasutuse nõukogusse ja on samas ka suurannetaja,“ viitas Mägi.

Skype’i üks asutajaid Jaan Tallinn on heategevuse kõrval eri idufirmadesse investeerinud üle 110 miljoni euro. 2013. aastal asutas ta omanimelise stipendiumi, millega on märkimisväärselt toetanud TÜ üliõpilasi. 

18–40-aastastele aktiivsetele eestlastele mõeldud stipendiumi loomise eesmärk oli saata noori ja taibukaid tuntud ettevõtlus- ja intellektuaalkeskuse CFAR (Center for Applied Rationality) seminarikursusele. Tallinna sõnul on tegemist vinge kursusega, mis paneb osalejaid oma eesmärke paremini sõnastama ja nende poole tõhusamalt püüdlema.

„Üks selle õppereisi ja CFAR-i kursuse suurimaid eesmärke on minu jaoks ka see, et noored oskaksid end teadlikult psühholoogiliselt kasvatada,“ ütles Tallinn. „See annab noortele võimaluse oma mugavustsooni laiendada.“

Ratsionaalsustehnikad aitavad teha täpsemaid ennustusi, vältida enesepettust ja motiveerida end paremini tegutsema. Seminaridel käsitletakse näiteks seda, kuidas hinnata kõhutundel, analüütilisel mõtlemisel ja teiste arvamustel põhinevaid vastuolulisi tundeid, mil moel oma harjumusi ümber kujundada ning kuidas õppida kiiremini uusi oskusi.

Sten Luigagi on seotud mitme stipendiumiga. Advokaadibüroo, kus ta töötab, on kümneid aastaid toetanud õigusteadusega seotud üliõpilasi. Heategevusfond Dharma on TÜ sihtasutuse abil välja maksnud Luiga-nimelist stipendiumi doktorantidele, kes on teadustöös keskendunud meediaeetika suurendamisele ja vaimse tervise alasele ennetustööle.

„Stipendiumi asutamise ajal ei räägitud vaimsest tervisest eriti palju ja minu eesmärk oli see teema tõsta n-ö laua alt laua peale. Praegu ei tee enam ühtegi lehte lahti, ilma et loeks sealt vaimsest tervisest, nii et eesmärk on justkui saavutatud ja tuleb edasi vaadata,“ rääkis Luiga.

Praegusi ja tulevasi üliõpilasi ja õppejõude saab soovi korral toetada tegelikult igaüks. Uue stipendiumifondi loomine eeldab küll suuremat hulka raha, kuid väikeste summadega võib toetada juba olemasolevaid fonde.

„Oleme aasta-aastalt oma süsteemi arendanud ja tõhustanud. Kindlasti on veel pikk tee minna, aga ma arvan, et annetuskultuuri kasvamisega Eestis peame siiski kenasti sammu,“ ütles Luiga.

Sten Luiga, Mart Mägi ja Jaan Tallinn pälvisid tänavu Tartu Ülikooli Tänutähe ning Helo Liis Soodla Tartu Ülikooli medali.