19. sajandil olid populaarsed romantilised postkaardid, mis kujutasid ingliilmega noorhärrasid, tekkel uljalt kuklas, pillimängu saatel amüseerimas.
„In der Pfalz blühen unsere Reben“ („Pfalzis õitsevad meil viinapuud“). Heliophot, Berliin (1905). Osnabrüki Ülikooli ajaloolised piltpostkaardid, professor Sabine Giesbrechti kogu. URN: urn:nbn:de:gbv:700-2-0002122-4

Uitmõtteid laulvatest tudengitest

Ajalugu

Tudengid ja laulmine on käinud kokku ja koos kui sukk ja saabas. Laulu lõõritav tudeng on tuntud stereotüüpne tegelane.

... siis laulame jälle bibamus,

confratres, nunc ergo bibamus!

Mõni aasta tagasi sattusin Rootsis ühe kohaliku eesti kogukonna väärika liikme matusele, kus minu ülesanne oli kehastada üliõpilast. See seisnes otse loomulikult kohustuses üürata peiedel uljast Tartu tudengilaulu („Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata!“), mis pani valdavalt eaka seltskonna rõõmsalt kaasa elama.

Iga korraliku üliõpilase repertuaari kuulub mõistagi vana hea üliõpilaslaul „Gaudeamus“. Tegu on suhteliselt lihtsakoelise joomalauluga, mille täisversioonis rõõmustatakse nooruse ja mitmes vanuses naiste üle, sest varsti pärib kõiki niikuinii muld. Ja käigu põrgu kõik irisejad, kes praegust rõõmsat olekut kuidagi arvustama tikuvad!

Ladina keelest tulenev üldine mõistetamatus on sellele ajaga lisanud oma salapära, iidsuse ja võlu (nagu võlukepikäsklused Harry Potteri raamatutes) ning nii on „Gaudeamusest“ saanud ülikoolide ja üliõpilaste pühalik hümn, millel on aktustel oma kindel koht.

Ka ise esitatav ehk käsitöömuusika (miks mitte õilistada laulmist ja musitseerimist tolle parajasti nii populaarse värdliitega?) oli 19. sajandil osa normaalsest tudengielust. Head lauljad moodustasid kvartette, mis olid tuntud ülikoolilinnast kaugemalgi.

Otto von Grünewaldt (1860–1936) kirjeldab Loomingu Raamatukogu teoses „Üliõpilasaeg: mälestused“, kuidas korp! Estonia kvartett „andis kontserte Riias ja Miitavis ning kõikjal nautisid vanad ja noored rohelistes mütsides sellide värskeid, hästi koolitatud hääli“.

Tudengipõlves oli tuntud kvartetilaulja ka hilisem Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp (1874–1970), kelle kandev bass kulus kindlasti marjaks ära ka hiljem kirikuõpetajana teenistusi pidades.

19. sajandil olid populaarsed romantilised postkaardid, mis kujutasid rändavaid ingliilmega noorhärrasid: tekkel uljalt kuklas, värvilint rinnal ja lauto sõrmede vahel, amüseerimas pillimängu saatel näiteks viinamarjaväätidesse uppuval trahterirõdul.

Laulmine rituaaliks

Kuni 19. sajandi lõpuni oli Tartu tudeng tingimata meessoost ja enamasti ka mõne üliõpilasorganisatsiooni liige. Viimaste kaudu või abil toimus laulmise teatud institutsionaliseerumine – tudengiorganisatsioonide kombestikus oli ja on praegugi laulmine väga olulisel, kohati rituaalsel kohal.

Lauluvara kinnistamiseks kasutati spetsiaalseid laulikuid – n-ö üldisi kommersiraamatuid, mis olid trükitud kas Saksamaal või juba siin. Need panid aluse üliõpilaslaulikute traditsioonile.

On tähelepanuväärne, et 1924. aastal ilmunud esimene eestikeelne üldlaulik tudengitele, „Laulud üliõpilastele ja kõigile, kes laulu armastavad “, kogunud Magister Cantandi, sisaldas 125 eesti- ja soomekeelse loo kõrval veel silmapaistvalt palju saksakeelseid, ammu äraproovitud ja populaarseid buršilaule (33). Tõsi, need olid paigutatud lauliku lisasse.

1924. aastal ilmunud eestikeelne laulik sisaldas veel märkimisväärsel hulgal saksakeelseid laule.

Väljaanne osutus menukaks ja sellest tehti täiendatud kordustrükke, kus eesti- ja soomekeelsete laulude osa saksakeelse repertuaari arvelt muudkui kasvas. Üks viimastest sellelaadsetest laulikutest ilmus TÜ-s 2009. aastal ja peale kohustusliku „Gaudeamuse“ olid kõik sealsed laulud eestikeelsed.

Et tudengiteks olid pikka aega vaid mehed, on vanemate laulude sisu enamasti ka vastav – teemadeks on vendlus, tütarlapsed, pummelung, võitlus jne. Briljantne näide on „Täna õhtul naudin elu“, kus ülima komplimendina suudavad jokkis buršid kauneimale neiule karjas „Prosit!“ hüüda.

Pole imestada, et paljud vanad head tudengilaulud on tegelikult saksa- või venekeelse originaali eestikeelsed mugandused („Me mõtted on priid“, „Lossis nimega Gradesko“). Nende meloodiline viis ja hoogne sisu ärgitasid laule tõlkima ka eesti keelde. 

Muide, paljud praegu klassikavaramusse kuuluvad emakeelsed laulud („Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud“, „Ergo, bibamus“) pärinevad umbes 20. sajandi algusest, mil Jüri Uluots (1890–1945), Jaan Poska juunior (1902–1941) jpt elasid rõõmsat buršielu ja eestindasid toonaseid lööklaule. Algupärane eestikeelne lauluvara alles kogus jõudu otsekui Haanja mees – mõneti tuimalt, kuid seda järjekindlamalt oma leivapalukest silgupütti tsurgates.

Muutuvad kombed

Laulude populaarsus on aja jooksul muutunud. 19. sajandi armastatud saksa meloodiatest teame nüüdseks vaid murdosa, ka omal ajal populaarne „Mannike“ ei satu enam õunapuu alla nii tihti kui varem. Isegi üliõpilasmaleva rikkalik lauluvara („Euromais“) hakkab vaikselt ajalukku taanduma.

Omaette teemana võiks vaadelda laulva revolutsiooni mõju repertuaarile ja laulutraditsioonile laiemalt. Tänini toimuvad tudengipäevade ühe menukama osana nn öölaulupeod. Järjest suurenev roll on popmuusikal. 1990. aastatel murdis ilmselt paljuski kogumiku „No tere Juhan“ abil repertuaari jõuliselt sisse Viidingu looming („Kartuliõis“), edasi Tätte („Sõbrad, teiega on hea“) ning juba lauldakse nii õllelauas kui ka öölaulupeol, et saame „pruuniks teiseks juuniks“.

Räägime endast ikka kui laulurahvast, kuid komme saata koosolemist lihtsa lauluga on hakanud hääbuma. Väljaspool kooriproovi nokka niisama naljalt enam lahti ei tee. Kuidagi imelik ja piinlik hakkab ka pika laua taga, kus sageli vanemat generatsiooni esindav sugulane ühtelugu laulma kipub. Ülikoolide subkultuurid mõjuvad selle taustal reservuaaridena, mida tasub tundma õppida. Tähtis pole seejuures mitte niivõrd muusikaliselt perfektne esitus, vaid laulmine kui loomulik kollektiivne olek.

Üliõpilaslauludel lastakse kõlada näiteks rongkäikudel. Fotol juhatab laulu Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. FOTO: Andres Tennus

Üliõpilasorganisatsioonide laulukombestik avaldub Tartus oma ehedas uljuses ja rongkäikude kaikuvas kakofoonias 1. detsembril, rahvusülikooli sünnipäeval, ja muidugi mõista volbril – 30. aprillil. Muul ajal saab sellega tutvuda, kui minna üliõpilasorganisatsioonide külalisõhtutele või astuda mõne liikmeks.

Muusikaline identiteet

Õnneks võib laulu kuulda ka mujal – ikka seal, kus üliõpilased ja õppejõud loenguvälisel ajal koos asjatavad. Tugeva laulutraditsiooniga on näiteks TÜ ajalooringi ja üldse ajaloolaste üritused, eriti õppejõudude ja tudengite ühised väljasõidud ja olengud, kus südaöösel lauldakse ühiselt n-ö ajaloolaste hümni „Me mõtted on priid“. Samuti laulavad arheoloogid, eesti filoloogia ja rahvaluule seltskond ning küllap võetakse laul üles paljude teistegi instituutide pidudel, välitöödel ja praktikal.

Põlvkondadeülene ajasild hoiab laule pikemalt elus. Mäletan, kuidas vaimustusin esmakursuslasena väljasõidul viibides õppejõudude eestvõttel lauldud, mulle siis veel tundmatutest lauludest. Hiljem jäid need kaasalaulmiseks meelde ning nüüd laulan neid teistele ise ette.

Pea igaühel on internetiühendusega telefon, mida saab mängleva kergusega ühendada väliste kõlaritega. Teame seda, sest meid saadab iga päev väga erinev helitaust. Piisab kõndida tänaval, pargis või rannas vaid mõnikümmend meetrit, et kuulda uut muusikastiili ja lugu. Tundub, nagu poleks pargipinks, rannavõrkpall või niisama grüünes istumine ülepea võimalik ilma kaikuva helitaustata.

Sellisele harjumuspärasele muusikatarbimisele võiks ülikooliaeg lisada veel ühe kihi, kui noortele tutvustataks oma fakulteedi või üliõpilasorganisatsiooni muusikalist käitumist. See võib olla märksa aktiivsem ja vaheldusrikkam kui tavaline „helikonservi pasteet“. Pealegi võimaldab nutiseade imelihtsalt leida vajalikke sõnu, mida spikerdada kuni nende lõpliku kinnistumiseni. Head laulude avastamist!

Kaarel Vanamölder

TÜ vilistlane, Tallinna Ülikooli dotsent

Jaga artiklit

Märksõnad

laul