Abner ütleb, et viimasel ajal on ta mõtisklenud selle üle, kas vandenõuteoreetikutele on mõtet vastu astuda. „See seltskond, kelle vastu ma võitleksin, on niikuinii oma kaevikutesse taandunud. Pigem suunaksin oma energia nendele, kes on segaduses.“
FOTO: Andres Tennus

Teadlane: trollidega vaidlemine ei tasu end ära

Persoon

Märtsi keskpaigas vastas mituteist teadlast sotsiaalmeedias kõikvõimalikele koroonaga seotud küsimustele. Üks neist vastajatest oli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner, kes on kummutanud viirusega seotud müüte varemgi. Ta usub, et avalikkusega suhtlemine on teadlaseks olemise loomulik osa.

Kui Erik Abner paari aasta eest Tartusse tuli, oli tal pikkade välismaal veedetud aastate jooksul tekkinud terve nimekiri asjadest, mida kõike tahaks teadlasena teha. Hinge peale olid jäänud ka Hispaanias kuuldud õpetussõnad: teadlane peab avalikkusega suhtlema.

Abneri sõnutsi räägiti Barcelonas asuvas ülikoolis sellest palju. „See on teadlaseks olemise normaalne osa – ei ole nii, et lähed laborisse ja pipeteerid seal vaikselt, vaid 10% oma ajast pead tegelema avalikkusega. Selle peab ära õppima,“ meenutab ta kuuldud õpetussõnu. „Tuleb leida oma viis, kuidas inimestega suhelda. Ei ole vahet, kas teha seda internetis, näost näkku või avalikel üritustel, näiteks teadlaste ööl, aga kuidagi peab inimesteni jõudma.“

Ootamatu leid raamatupoes

Sellest tarkusest hoolimata polnud Abner ise teadlasena avalikkuse ees esinenud, kuid 2020. aasta sügisel taas Eestis olles ei andnud süda enam rahu – tuli sõna võtta, ja kohe. „Sattusin raamatupoodi ja mulle jäi kätte raamat „Koroona valehäire“. Mul jooksis juhe täiesti kokku. Selle sisu üllatas mind väga, ma ei olnud selleks valmis,“ kirjeldab ta hetke, mis pani teda tegutsema.

Juba raamatu eessõnas jäi Abnerile silma sedavõrd palju väärinfot, et tundus vajalik juhtida tähelepanu tõigale, et raamatupoed ei tohiks teose levimisele kaasa aidata. Ta otsustas, et võtab sel teemal sotsiaalmeedias sõna. Igaks juhuks küsis Abner enne postituse tegemist nõu ka kolleegilt ja too pidas ettevõtmist mõistlikuks. „Läksin puhtalt emotsiooni pealt Facebooki, kirjutasin võib-olla passiiv-agressiivse postituse ja sellest hakkas lumepall veerema.“ Kuigi postitus sai palju tähelepanu – selle üle arutleti ka saates „Suud puhtaks“ –, raamatut müügilt ära ei korjatud. Ka ei ole tekkinud arutelu, kuidas võiks kirjastada ja levitada vastuolulise sisuga teoseid.

Abnerile meeldivad detailirohked fossiilid. Sel pildil hoiab ta käes nautiloidi kivistunud koda. Nautiloidid olid kalmaari ja kaheksajala eellased. FOTO: Andres Tennus

„Esmalt on vaja probleem tõstatada, aga seejärel on kellelgi vaja võtta juhiroll,“ ütleb Abner. Ta lisab, et raamatute kirjastamise ja müümisega seotud muutusi peaks siiski toetama kogu teadlaskond – olgu siis ülikooli, Eesti Teaduste Akadeemia või muude organisatsioonide kaudu. Abner ise sel teemal suunamudija olla ei soovi. „Kasutaksin oma noorteadlase aega pigem erialaste huvidega tegelemiseks,“ ütleb ta. „Tahaksin rahulikult teha oma teadustööd, istuda arvutiekraani taga ja analüüsida numbreid. Suurt ambitsiooni aktiivselt pseudoteaduste vastu võidelda mul pole, pigem on praegune aktiivsus tingitud käimasolevast tervishoiukriisist. Aga võib-olla peaks see ambitsioon olema; see on jällegi üks asi, mis tekitab süümepiinu – et ehk peaksin tegelema hakkama.“

Võitlus internetitrollidega

Laboriseinte vahele ta end siiski peitnud ei ole. Märtsi alguses silmas ta rakubioloog Signe Värvi tehtud sotsiaalmeediapostitust, milles Värv kutsus oma sõpru üles esitama talle vaktsiinidega seotud küsimusi. „Ma tegin siis samamoodi, aga kirjutasin ka ühele varem tulnud küsimusele vastuse,“ ütleb Abner. Tema postitust jagati üle 700 korra ning selle alla ilmus üle 500 kommentaari. „Võib-olla see, et vastasin põhjalikult, tekitas huvi,“ arvab teadlane. 

Enne postitamist kutsus Abner ka teisi oma instituudi inimesi üles midagi sarnast tegema, lootes, et ehk võiks sedasi küsimuste laviini mitme teadlasega jagada. Juhtus aga nii, et koos Signe Värvi, immunoloog Uku Haljasoru ja ülikooli kommunikatsiooniosakonnaga korraldati Facebookis suurem aktsioon „Küsi teadlastelt kõike koroona kohta“, mille käigus said inimesed nädala jooksul esitada 15 teadlasele kõikvõimalikke viiruse ja vaktsineerimisega seotud küsimusi. 

„Meile tuli jube palju küsimusi – kokku umbes 80 põhiküsimust, aga igaühe all oli lisaküsimusi. Väga palju oli lõimedes vandenõuteoreetikuid või trolle, kes esitasid uusi küsimusi või ajasid oma agendat,“ kirjeldab Abner. Ta ütleb, et korduvaid küsimusi oli siiski vähe – huvituti nii poliitikast kui ka molekulaarbioloogia metodoloogiast. „Oli ka nii spetsiifilisi küsimusi, et need panid kukalt kratsima,“ lisab teadlane.

„Vandenõuteoreetikud, trollid ja kogu see seltskond elab paralleelinfomaailmas. Selliste inimestega on väga raske samale arvamusele jõuda, see võtab palju energiat ja tekitab segadust.“

Ehkki Facebooki talgud on lõppenud, jätkab Abner veel küsimustele vastamist. Ta selgitab, et kui küsimus puudutab midagi, millega ta pole varem kokku puutunud, võtab vastamine võrdlemisi palju aega, sest asja tuleb uurida. Omamoodi väljakutseid esitavad aga nende inimeste küsimused, kelle teadmised pärinevad n-ö alternatiivsetest meediakanalitest. „Vandenõuteoreetikud, trollid ja kogu see seltskond elab paralleelinfomaailmas. Nad ei tarbi seda meediat, mida tarbib tavaühiskond: neil on oma kanalid, neil on oma info; neil on oma kõneisikud, keda nad usaldavad ja kelle sõnu võtavad nad tõsisemalt kui ükskõik millise muu eksperdi omi,“ kirjeldab Abner. „Selliste inimestega on väga raske samale arvamusele jõuda, see võtab palju energiat ja tekitab segadust,“ ütleb ta.

Abneri sõnutsi püüab ta küsimustele vastates jääda viisakaks, otsekoheseks, viidata faktidele ja teadusallikatele, kuid selgitada asju võimalikult lihtsalt. Sealjuures tuleb jälgida, et pahatahtlikud kommenteerijad ei sõidaks temast üle. Alati see ei õnnestu. Abneri sõnutsi on mõistlik siis käega lüüa ja oma aega sellistele inimestele mitte raisata. „Mõne inimesega ei ole võimalik vaielda,“ ütleb ta ja toob näite: „Mult küsiti, kuidas tehakse kliinilisi katseid. Kirjeldasin ära, mida testitakse ja vaadatakse, ning lisasin vastuse juurde kolm viidet. Enda arust tegin head tööd, arvasin, et nüüd on rahu majas. Järgmise päeva hommikul lugesin, et olen ravimifirmade poolt ära ostetud ja Bill Gates on neid uuringuid rahastanud, järelikult pole need usaldusväärsed. Selle vastu ei ole mul argumente. Kas ma hakkan kogu selle vandenõuteooria vastu võitlema? Kas mu aeg on seda väärt? Ei ole.“

Segadusse ajav infomüra

Hoopis mõistlikum on Abneri arvates kulutada aega selleks, et vastata päriselt teabest huvitatud inimeste küsimustele. „Trollide muutmisesse ma ei usu. Need on inimesed, kes juba teavad, mida nad usuvad, ja mina kui suvaline teadlane internetis ei suuda neid ümber veenda.“ Ta arutleb aga siiski edasi, et ehk peaks nendegi avalikele postitustele vastama – sel juhul jääks lõime teadlase vaatenurk. Lisaks võiks teha ennetustööd: kas või Facebooki aktsiooni käigus kokku tulnud teadlastest saaks moodustada hea aktiivrühma, kellega koos väärinfole vastu astuda, samuti võiks teha taskuhäälingusaateid või veebilehe, kust saaks küsimustele juba eos vastuseid.

„Mulle kirjutatakse tegelikult ka hästi palju eraldi ja isiklik vastamine võtab mult arvatavasti rohkemgi aega kui avalikul seinal vastamine,“ jätkab Abner. „Samas olen täheldanud, et need on justkui väiksed edulookesed – kui suhelda inimesega üks ühele, siis ta usaldab sind. Ta võtab ju isiklikult kontakti, sest tahab sinuga rääkida ja uurida, kuidas asjad tegelikult on. Palju inimesi on jäänud infomüra keskele ega tea enam, mis on õige ja mis vale, mida teha ja keda usaldada,“ ütleb teadlane. Ta usub, et kõige mõistlikum ongi vastata just selliste, segaduses olevate inimeste küsimustele. 

Facebookis korraldatud küsimusetalgutele kulunud aega pole Abner kokku lugenud. Ta selgitab, et iga teadlane vastas siis, kui sai. „Ma arvan, et mul kulus küsimustele vastamisele palju tunde, ja enamasti vabast ajast – ma ei tahtnud oma tööaega sinna panna.“

Otsib haruldasi geene ja fossiile

Valeinfoga võitlemise asemel koosneb Abneri põhitöö tegelikult uute geenide otsimisest. Selleks sai ta mullu Marie Skłodowska-Curie individuaalgrandi. Abner avab oma uurimistöö tausta: „Tavaliselt räägivad geneetikud, et inimesel on umbes 20 000 geeni, aga on täheldatud, et inimrakkudes on tuhandeid väikesi valgukesi, mis ei pärine neist geenidest.Neid kutsutakse mikropeptiidideks. Neid ignoreeritakse – ei uurita.“ Abneril tekkis nende vastu aga huvi.

Abner arvab, et enamik inimesi meid ümbritsevaid fossiile ei märka. „Neid on siin ja seal – ka Tartu linnas. Kuigi looduslikult Tartus fossiile ei ole, on siia toodud väga palju paekivi. Kus on aga paekivi, seal on kivistised,“ kirjeldab ta. Nii võibki kivistisi leida näiteks Vanemuise teatri eest. FOTO: Andres Tennus

Ta selgitab, et kui kunagi otsustati, mis on geen, jäeti need väiksed geenid praktilistel kaalutlustel tähelepanuta – et asi ei läheks matemaatiliselt liiga keeruliseks. „Neist väikestest mikropeptiididest on kirjeldatud vaid 30 või 40, aga kui vaadata, kui palju on inimesel ja loomal sarnaseid ülikonserveerunud regioone, siis on neid umbes 800 kuni 1000. Kui võtta juurde kõik olemasolevad andmed valkude ja RNA kohta, siis tegelikult võib neid mikropeptiide ehk -geene olla ka 100 000,“ kirjeldab Abner. Ta lisab, et igal mikrogeenil pole ilmselt oma funktsiooni, kuid mikropeptiidide seas on kindlasti neid, mis võiksid huvi pakkuda. Oma tööks kasutab ta geenivaramu andmeid.

Abner tunnistab, et kuigi ta peab teadlaste suhtlemist avalikkusega oluliseks, pole ta oma teadustööd laiemale avalikkusele tutvustanud. Kuna suures osas koosneb see andmeanalüüsist, hindab ta seda asjatundmatu jaoks igavaks. „Mulle endale väga meeldib – olen väga rahul sellega, mida ma teen, aga kõrvaltvaatajale ei oska ma seda väga hästi müüa,“ tõdeb ta.

See-eest on Abneril Instagrami konto ja blogi, mis on seotud tema hobiga – paleontoloogiaga. Internetti on ta laadinud hulga pilte ja tekste Eestis leiduvatest fossiilidest. Ent paleontoloogiks pole tal plaanis hakata. „See on Eestis nišivaldkond,“ sõnab ta ja lisab, et kivististega tegelevatel teadlastel on keeruline oma tööks rahastust leida. „Tänapäeval töötab enamik paleontolooge mikroskoobiga. Mulle meeldib lihtsalt Saaremaal käia ja elukaid korjata,“ lisab ta muheledes.

Abneril on kodus umbes 200 kilogrammi jagu kivistisi. Oma leide on ta jaganud ka muuseumidele. „Ma olen suure suuga lubanud, et kirjutan neil teemadel raamatu. Jään selle juurde,“ ütleb ta kindlameelselt. „Inimesi peab harima. Ma küll ei hari inimesi geneetikas, kus ma teen süvaanalüüse haruldastest geenidest, aga vähemalt saan oma populaarteadust teha siis teises valdkonnas.“

 

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit