Teatritegu toob naeratuse suule. Utlib teatri näitlejad 2015. aastal.
FOTO: Utlib teater

Raamatukogu teatris tuleb ette, et esimest korda kohtuvad näitlejad alles laval

Elukool

Möödunud aasta lõpus 25. järjepidevat tegutsemisaastat tähistanud TÜ raamatukogu teatri näitetrupp Utlib teater on saanud eesriide langedes kummardada vaid ühel korral. Seda lihtsal põhjusel, et mängupaigas pole kulisse. Näitlemist see aga ei sega, pigem annab hoogu juurdegi – ka selleks, et teha filme.

Utlib teatris on 25 aasta jooksul kaasa teinud sadakond raamatukogu töötajat ja sõpra. Nii mõnigi meist on osalenud enam kui 15 etenduses. Päris tavapärane teater see siiski pole, sest tükke toome lavale vaid kord aastas. Olude sunnil, olgu põhjuseks raamatukogu remont või koroona, oleme teinud ka kolm filmi.

Enamasti võtab ühest lavastusprotsessist osa kümmekond inimest. Siinkirjutajal õnnestus korraldada vestlusring nelja teatris aktiivselt kaasa tegeva näitlejaga – Avo Kartuli, Anneli Sepa, Piret Zetturi ja Ivo Voldiga –, et mõtiskleda ühiselt selle üle, mis meid ikka ja jälle kokku toob.

Miks teatrit teha?

Piret: Eks ikka toreduse ja osaliselt ka seltskonna pärast, kes näitetrupina kokku koguneb.

Ivo: Tegemise rõõmust. Kokku saavad mõnus ootusärevus, kohatine frustratsioon – tekst ei taha ju pähe jääda! –, nauditav koostöö, lusti täis proovid, inimlik edevus ja palju muud. Olen 2015. aastast osalenud „külalisnäitlejana“, sest ei kuulu tegelikult raamatukogu töötajate hulka, kuigi minu töökoht, Tartu Ülikooli kirjastus, asub samas majas.

Avo: Olin varasemaid etendusi ikka rõõmuga jälginud, kuid ennast näitlemas ei osanud küll kujutleda. Aga 2002. aasta sügisel pressis Sirje Madisson (teatri eestvedaja kuni 2005. aastani – toim.) mult välja jah-sõna, olles mind sõna otseses mõtte nurka surunud.

Rolle võetakse tõsiselt ka siis, kui lavale tuuakse koomiline tükk. FOTO: Utlib teater

Meeldib prooviperioodide lustakas kaootilisus – mitte kunagi pole kõigil korraga võimalik kohal olla. Meeldib etenduse-eelne veidi närviline, kuid rõõmus sagin ja nagu eksamieelne mitte-midagi-ei-meenu-tunne, millele järgneb lavaleminek nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Kõige võimsam on koos rõõmsate kaaskannatajatega saabuv tõdemus: ära tegime! 

Anneli: Ega me mingi õige (rahva)teater ei ole, kus sünnivad õhtust õhtusse dramaatilised rollid. Meie tegevuse ajendiks on soov üllatada kolleege, sest kõiki lavastusi mängime täpselt üks kord ning enne esietenduse algust ei tea keegi, mis tükk esitamisele tuleb ja kes kaasa teevad.

Kristina: Eks tegemisega kaasneb parasjagu stressigi – on olnud juhtumeid, kus kogu trupp kohtub laval esmakordselt alles esietendusel … Enne on proovides puuduja osa ette loetud ja kohati ei mäletagi, kes keda mängib. Korra olen pidanud duelli ka nukuga, sest tegelik osatäitja oli kadunud.

Mis sulle Utlib teatri puhul kõige rohkem meeldib?

Kristina: Sügise saabudes hakkavad kolleegid küsima, kas etendus ikka tuleb. See näitab, et tahetakse koos teatrit teha. Kui proovid algavad, siis tekib mingi eriline meeleolu, ühine tahtmine teatrit teha. 

Trupis on mõned sündinud näitlejad, kes võiksid vabalt ka kutselises teatris kaasa lüüa. FOTO: Utlib teater

Ivo: See, kui head ümberkehastujad nii paljud kolleegid on ja kui tõsiselt asja võetakse – isegi kui tegemist on koomilise tükiga. See, et inimesi tõukab tagant sisemine soov, mitte sundus.

Piret: Koostegemise rõõm ja selle avastamine, mis töökaaslastes peidus võib olla. Inimesed on tõeliselt andekad ettetulevaid probleeme lahendama, alates kostüümidest ja lõpetades rekvisiitidega.

Avo: Koostöövaim ja ühtekuuluvustunne, hiljem omavahelistes vestlustes kasutatavad tsitaadid kui vandeseltslaste paroolid.

Anneli: See on võimalus leida igapäevatöö kõrval rakendust oma loomingulisemale poolele. Lisaks teksti leidmisele ja sobitamisele saab tegeleda lava- ja helikujunduse, butafooria ja kostüümidega. On vaja palju häid ideid, kuidas luua lavastusest lühikese ajaga tervik just selleks üheks õhtuks.

Milliseid tükke on olnud kõige toredam teha?

Avo: Kõige eredamalt on ikka meeles esimene tükk, üsna jabur jant „Lõpp läheneb“. 

Anneli: Kõige suuremat rahulolu tunnen vist 2008. aasta Joseph Kesselringi lavastuse „Arseenik ja vanad pitsid“ üle (Draamateatris nimega „Pihlakavein“). See lugu ise on nii hea, et seda oli tõeline lust teha, ja selle lavakujundus on olnud seni kõige suurejoonelisem.

Kuid meil on mõned sündinud näitlejad, kes võiksid vabalt ka kutselises teatris kaasa lüüa.

Utlib teatri traditsioone

  • Tavatseme öelda, et oleme teater, kellel on kõige suurem raamatukogu.
  • Iga lavastust mängitakse vaid üks kord.
  • Oleme üks viimaseid teatreid, kellel on etteütleja.
  • Alati osaleb etenduses raamatukogu direktor ja mõni uus, seni avastamata anne.
  • Alati ilmub etenduse käigus lavale paberist faasan (mõnikord kana või pardina).
  • Etenduse ajaks riputatakse raamatukogu konverentsisaali seinavaibale rektor George Frederic Parroti ja raamatukogu esimese direktori Karl Morgensterni piltide vahele Utlib teatri sümbol – ühe lavastuse tarbeks valminud Kurja Tädi portree. Tädi jääb sinna mõneks ajaks ka pärast etendust ja on tekitanud furoori näiteks Tartu Linnavolikogu liikmete seas: kes see tähtis tegelane on?
  • Teatri humoorikates kavalehtedes kajastatakse raamatukogus aasta jooksul toimunud olulisi sündmusi.

Ivo: Kõik tükid, milles mina olen osalenud, on Kristina ja tema kolleegide kirjutatud (v.a Paul Kondase „Sõnajalaõis“), mistõttu on alati olnud võimalik teksti pisut ümber kujundada, mis ehk mõne klassikalise autori puhul poleks lubatud. Mulle meeldis rätsepaselli roll 2019. aasta lavastuses, sest see tegelane oli tragikoomiline ühenduslüli ja sai palju laval olla.

Piret: Kõiki tükke on olnud tore teha, muidu ju ei teeks. Aga enim on meelde jäänud jantidest „Lõpp läheneb“, „Bibliotekaar ehk raamatukoguhoidja“, „Arseenik ja vanad pitsid“ ning muidugi film „Me ehitame maja“. 

Kristina: „Me ehitame maja“ oli ka selle poolest eriline, et see oli olude sunnil mõnda aega tsensuuri all. Nimelt ironiseerisime seal raamatukogu venima jäänud remondi üle, aga samal ajal oli ülikoolil ehitusfirmaga kohtuasi käsil ja film paluti mõneks ajaks veebist maha võtta. Küllap tänu sellele oli see mingil hetkel ehk populaarsem, kui oleks olnud keelamata.

Meie jaoks on olnud tähtis raamatukogu esile tuua. Teatri 20. aastapäevaks lavastasime raamatukogu ajaloost rääkiva „Biblioteek on pääasi“. Selles osalesid ka paljud endised näitlejad. Viimati kajastasime raamatukogu esimese direktori Karl Morgensterni elukäiku.

Mis on olnud kõige keerulisem?

Piret: Teksti meeldejätmine ja kindlasti „Arseenikus“ lavale ehitatud trepil maani kleidiga liikumine.

Avo: „Sõnajalaõies“ Vanakuradina (ebaõnnestunud) räppimine.

Kristina: Polnud see nii ebaõnnestunud ühti. Mul on väga hea meel, et etendasime Paul Kondase naivistlikku „Sõnajalaõit“. Kirjutasime selle Kondase muuseumist saadud käsikirjast ümber. Enne meid oli seda lavastanud vaid Kondas ise oma kooliteatris.

Mitmes etenduses on olnud toredaid hetki, millega on olnud palju tööd – juba mainitud trepp „Arseenikus“ või laud lavatükis „Kurt kosilane ehk Türgi hobuse muna“, mis peab purunema hetkel, kui üks tegelane sellele istub ja teine samal ajal laua all peidus on. See oli Anneli idee, mille meie meister Mart Lättemägi aitas teostada nii, et laua all olija viga ei saaks. Filmides on UTTV suurepärane meeskond viinud ellu ideid, mida me ise ei oleks osanud realiseerida – näiteks see, kuidas „Vaimlises segaduses Struve uulil ehk Raamatukoguolümpias“ sisenevad kummitustest tegelased läbi seina raamatukokku.

Mõned tükid on vaatajate ette jõudnud filmina. Nii ka „Koidutähe valgus Dorpati kohal. Pildikesi Johann Karl Simon Morgensterni elust“ puhul. FOTO: Utlib teater

Anneli: Suur väljakutse on enda tekst pähe saada olukorras, kui mõtted käivad praktiliste küsimuste ümber – ega ole midagi unustanud, kust leida peakatted, mida laenutusest ei saa jne. Enda paksuks ja koledaks tegemine laval ei ole probleem, aga häälekool meil ju puudub, seepärast pole usutavalt opakat tuletõrjujat mängida kõige lihtsam.

Ivo: Kõige keerulisem on olnud näidata romantilisi emotsioone, nagu näiteks värskelt armunud Karl Morgenstern 2020. aasta filmis.

Kristina: Kuna meie teatritegemine on n-ö omadelt omadele, siis ei saa oodata professionaalset taset. Kuid meil on mõned sündinud näitlejad, kes võiksid vabalt ka kutselises teatris kaasa lüüa. Ivo on sündinud näitleja, kes puhub elu sisse ka esmalt igavana näivale tegelaskujule. Elavalt on meeles Svea Pärsimägi ja Olga Einasto ülikooli professoritena „Biblioteegis“, Anneli jaburalt särav etteaste pritsumehena „Lustivere Karlas“, Piret ja Lilian Neerut Laine Peebuna kahes erinevas tükis, Risto Mustoneni erakordselt sarmikas Koidula ja Kersti Kuusemäe kenad noormehed. Võrratu oli Heiki Epneri ja Avo Kartuli kriminaalide duett „Arseenikus“. [---] Aga andku kolleegid mulle andeks, et vaid mõned välja toon. Meie tugevus on kogu trupp ja ühiselt naudinguga tegemine.

Avo: Kindlasti väärib naiskõrvalosa Oscarit Svea Pärsimägi – tema etteasted on tõelised pärlid. Meeldejääv oli süüdimatu memmedest õdede mõrvarite kolmik (Kristina, Piret ja Maret Konson) „Arseenikus“. Ja ärme unustame meie teatri kõige staažikamat näitlejat, 24 korda osalenud Tiit Võllit!

Anneli: Suuri peaosalisi ja staarnäitlejaid meil pole. Kes on ühel aastal peretütar, on järgmisel teenija. Meie repertuaarivaliku üks kriteeriume on see, et ei oleks üht-kaht peategelast, kelle kanda on kogu lavastus. Proovime leida tekste, kus saab osaleda suurem hulk inimesi – nii on vaja ka vähem teksti pähe õppida. Näitlejaid meil õnneks jagub, aga palju keerulisem on leida sobivaid tekste. 

Mida on toredam teha – teatrilavastust või filmi? 

Anneli: Utlib jõudis kinolinale olude sunnil ajal, kui raamatukogu oli remondis ja saali ei saanud kasutada. Filmimiseks on inimesi mobiliseerida muidugi lihtsam, sest prooviperiood on palju lühem ja kogu teksti pole vaja korraga pähe õppida. Meil on olnud suurepärane koostöö ülikooli multimeedia talitusega, kes lõikab neist episoodidest kokku sujuva linateose. Aga ära jääb etendusele eelnev ärevus ja suur rahulolutunne, kui näed saalis rõõmsaid kolleege, kes näitavad plaksutades tänulikkust saadud elamuse eest.

Paras väljakutse võib olla ka tuletõrjuja mängimine. FOTO: Utlib teater

Ivo: Filmi tegemisel on ärevust vähem, sest kui ikka päris metsa läheb, tehakse uus võte. Teatri puhul on see üks ja ainus etendus, mis aga võetakse ka üles. Nii et kõik, mis valesti läheb, on ka pärast valesti. Laval on olnud hetki, kus partnerid unustavad või unustad ise olulise osa teksti vahelt ära. Siis algab palavikuline improvisatsioon, et jutulõng õigesse kohta tagasi tuua. Mõnikord on kasutatud ka etteütlejaid, aga mulle endale see väga ei meeldi.

Piret: Jah, filmi puhul on lihtne valesti läinut uuesti teha, aga teater on jälle vahetum. Mis siis, et vahel läheb viltu ja tuleb end välja keerutada. Ka see on tegelikult tore – kuigi mitte siis, kui see juhtub.

Kristina: Kõige rohkem ehk jäävadki meelde need hetked, kui laval läheb midagi valesti, kas siis endal või partneril. Kui pead nõudlikult lava taha hüüdma „Mulle pidi üks kiri tulema!“, sest sõnumitooja on end unustanud. Või siis hetked, kui etteütleja on appi tulnud, kuid ütleb liiga vaikselt ja pead teda kõigi ees paluma: „Kas saaks palun kõvemini ...“ Filmi eeliseks on võimalus kasutada erinevaid mängukohti ja monteerimisel midagi põnevat lisada. Kuigi teeme oma etendusi eelkõige kolleegidele, on mitmeid salvestisi UTTV-s vaadatud üle 10 000 korra, mis tekitab kerget kõhedust.

Avo: Kui filmisime Toomemäel stseeni Karl Morgensterni ja Georg Friedrich Parrotiga, alustasid Kristjan Jaak Petersoni ausamba juures tööd mehed lehepuhuritega, varemed veel võimendasid müra. Jooksin läbirääkimistele ja töömehed läksid kaugemale. Vaevalt saime uuesti alustada, kui teiselt poolt tuli mürinaga traktor ja hakkas kõnnitee äärekive välja kangutama. Uued läbirääkimised ja lubati teha paus. Saime hakkama.

Milliseid seikasid on veel ette tulnud?

Film „Me ehitame maja“ oli mõnda aega tsensuuri all. FOTO: Utlib teater

Ivo: Koomiline, aga mu enda jaoks ka säravaim sisseelamishetk oli 2016. aasta remondifilmi lõpp, kui istusin suitsu kimuva remondimehena raamatukogu peaukse ees trepil ning filmimeeste juht hõikas, et valmis, film purgis. Viimastel sekunditel, kui kaamera käis, hõikas remondimees minu sees valju häälega: „Ära filmi, raisk!“ Ja nii see film pärast lõpukaadreid lõppeski.

Kristina: Kui mõelda, millest ja kuidas oleme teinud rekvisiite ja kostüüme, on nalja kõvasti saanud. Näiteks Morgensterni habe on tehtud põlvikule liimitud käsitöövillast, paruka pidin aga koduse modelli peas lühemaks lõikama.

Anneli: Kostüümidega oleme kenasti hakkama saanud, sest leidlikkust on jagunud. Ühel aastal sobib poolkarvane kombinesoon karule, teisel aastal Kalevipojaga kaasa jooksvale siilile. Kui midagi teatrile soovida, siis seda, et kampa lööks keegi, kes tunneb ka grimeerimist. Meie oskused on veidi kasinad, kui noorest inimesest on vaja teha vana või kõhnast väga paks.

Kristina: Kujundusega on meid aidanud mitmed raamatukogu kunstnikud. Maarika Grigori 1999. aastal „Püha Antoniuse kiusatuse“ jaoks tehtud Kurja Tädi portreest on kujunenud teatri sümbol. Sel korral oli ka minu esimene ülesastumine. Edaspidi on Kuri Tädi alati laval olnud. Ja Maarika valmistatud paberist lind on olnud nii kana, faasan kui ka hani ja on igas etenduses osaline.

Piret: Kostüümidega on meid aidanud ka konkureeriv asutus Teater Vanemuine, sel aastal ka Ugala. Mainimata ei saa jätta ka teatri meistri Mart Raja ehitatud treppi, mida mööda „Arseenikus“ joosta tuli.

Kuri Tädi on laval olnud juba 1999. aastast alates. FOTO: Utlib teater

Anneli: Lisaks näitlejatele on meil alati väga toetavad lavatagused jõud. Õige oleks öelda lavaesised, sest meie laval pole lavatagust, kulisse ega eesriiet. On olukordi, kus mõnda rekvisiiti otsitakse kogu suguvõsaga ja rahapajaks sobiv katel kaevatakse lillepeenrast välja. Iga aastaga on lavastused muutunud ka tehniliselt keerukamaks – oleme laule enne sisse laulnud, näidanud videot. See nõuab teist laadi eeltööd ja väga head ajastamist etenduse ajal.

Avo: Oleme väga tänulikud multimeedia talituse võttegrupile. Esialgsest Paul Vesiku (multimeedia talituse endine töötaja – toim.) pea olematu heliga staatilisest kaamerast on saanud mitme kaameraga, režiipuldist juhitav professionaalselt salvestav meeskond Juho Jalviste ja Toomas Peterselliga eesotsas. Hilisem montaaž ja suured plaanid on oluliselt parandanud etenduste visuaalset kvaliteeti. Samas tähendab see, et ka meie apsud on paremini dokumenteeritud. 

Utlib teatri etendusi ja filme saab näha UTTV-s.


Utlib teatri lavastused 1995–2020

Jaan Mets „Uniküla iludusvõistlus“

„Rohelised mehikesed“ (autor teadmata)

Molière „Õpetatud naised“

Hugo Raudsepp „Vedelvorst“

Maurice Maeterlinck „Püha Antoniuse kiusatus“

Victor Hugo „Hernani“ 

Friedrich Dürrenmatt „Herakles ja Augeiase tall“

Paul Pinna, Arnold Kõiv „Lõpp läheneb!“ 

Gustav von Moser „Bibliotekaar ehk Raamatukoguhoidja“

Carlo Goldoni „Kahe isanda teener“

Nikolai Gogol „Naisevõtt“

Richard Kõiv „Roosad doominod“

Erich Bergmann „Ma olen sportlane ehk Poksimeister“

Joseph Kesselring „Arseenik ja vanad pitsid“

Robert Thomas „Armastavad naised“

Wilhelm Jacoby „Struwe pansion“

Rick Abbot „Tuleproov ehk Kõige ilgem mõrv“

Neil Simon „Kes kuulis pauku?“

Kaarlo Kõivola „Lustivere Karla ehk Ära anna alla, ütel ätt!“

Kristina Pai I. S. Turbini ja A. Reichi ainetel „Tuupääle olen ma meister ehk Meil on täna vastuvõtt“

Kristina Pai „Biblioteek on pääasi ehk Hallid Kitlid“

Kristina Pai „Me ehitame maja. Remondijant kümnes pildis“ (film)

Kristina Pai „Vaimline segadus Struve uulil ehk Raamatukoguolümpia“ (film)

Paul Kondas „Sõnajalaõis“

Kristina Pai Kotzebue, Moinaux’ ja Otstaveli ainetel „Kurt kosilane ehk Türgi hobuse 

muna“

Kristina Pai „Koidutähe valgus Dorpati kohal. Pildikesi Johann Karl Simon Morgensterni elust“ (film)

 

Kristina Pai

Utlib teatri üks eestvedajatest, ELNET konsortsiumi tegevdirektor

Jaga artiklit