Projekt toob kokku teadlased ja kunstnikud – seda koostööviisi nimetatakse loometeaduseks.
FOTO: Marje Eelma

Kunst muudab inimest märkamatult

Teadus

Kas olete raamatut lugedes, filmi vaadates või muusikat kuulates mõnikord tundnud, et sisemuses käib justkui plõks ja pärast seda on miski muutunud? Selliseid pöördepunkte ehk retseptsioonisündmusi uurivad teadlased on astunud sammu võrra lähemale teadmisele, miks need toimuvad.

On teada, et kunst võib inimesi vähemal või rohkemal määral mõjutada, aga tihtilugu ei saa me aru, kuidas ja miks see meiega juhtub. Kunsti mõju paremaks mõistmiseks on TÜ romanistika professor Sara Bédard-Goulet võtnud luubi alla kirjanduses esinevad retseptsioonisündmused. Bédard-Goulet ja tema kolleegid on seisukohal, et uurides retseptsioonisündmusi kunstis, mõistame paremini selliste hetkede toimumise põhjuseid ka päris elus.

Bédard-Goulet’ sõnul võeti termini retseptsioonisündmus (ingl k response event) loomisel eeskuju Prantsusmaal Toulouse’i Ülikoolis kirjanduse uurimisega tegelenud rühmalt. „Neilt pärineb termin reading event – lugemise kestel saabuv hetk, millel on elu muutev jõud. See huvitas mind väga, aga leidsin, et teised kunstivormid võivad olla samaväärselt mõjusad,“ selgitab Bédard-Goulet, miks hakkas ta vaatlema kunsti laiemalt. Koostöös Damien Beyrouthyga Aix-Marseille’ Ülikoolist ja Frédéric Vinot’ga Côte d’Azuri Ülikoolist teeb Bédard-Goulet erialadevahelist uuringut, mis hõlmab kirjandusteadust, psühholoogiat ja kunsti.

Sara Bédard-Goulet sõnab, et projekt on olnud silmi avav kõigile asjaosalistele. FOTO: Margit Lõhmus

Üheskoos koguvad nad tekste, kus kirjeldatakse kunsti kogemisel ilmnevaid retseptsioonisündmusi. Tähelepanu all on kirjatükid, kus (pea)tegelase teadvuses toimub mõne maali, videolõigu või muu teose mõjul mingi äratundmine. „Retseptsioonisündmusi sisaldavaid narratiive oleme otsinud sihilikult ja leidnud ka juhuslikult. Retseptsioonisündmus ei ole miski, mis on kirjas raamatu tutvustuses, ega ole seotud kindla žanriga, kuigi seda kohtab rohkem autobiograafilistes lugudes või kunsti käsitlevates kirjutistes,“ ütleb Bédard-Goulet ainese harukordsuse kohta. Praegu koosneb uuritavate tekstide korpus seitsmest teosest.

„Teadustöö tuum on retseptsioonisündmusi sisaldavate tekstide uurimine. Mis kutsub reaktsiooni esile? Kuidas ja millises kontekstis? Kas eri lugudes on kattuvusi?“ loetleb Bédard-Goulet küsimusi, millele otsitakse vastuseid. „Mind huvitab inimese muutumise teekond.“

Alateadvuse lävest üle

Uuritav lugu töötatakse korralikult läbi. „Loen teksti mitu korda ja teen olulisema kohta märkmeid. Ülesmärgitust kujuneb mõistekaart, mille abil selgitan oma tähelepanekuid kolleegidele. Lisaks pean tutvuma kultuurisündmuse või teosega, millele narratiivis viidatakse,“ ütleb professor ja lisab, et mõistmist toetab sündmuse ja retseptsiooni kohta käiva teoreetilise kirjanduse lugemine.

Lugusid analüüsides on leitud, et see, mis retseptsioonisündmuse esile kutsub, polegi esmatähtis – olulisem on loomingu ja selle vastuvõtja kokkupuude. Kunstiteose sisu ei pruugi sealjuures olla nähtavas seoses sellest saadud elamusega, sest suuremat rolli võib mängida see, missuguses keskkonnas teost kogetakse – palju tähelepanu pööratakse kohtadele ja esemetele, kehale ja aistingutele.

Tekstide märkimisväärseim ühine joon on see, et pöördeline mõistmine põhineb millelgi, mis oli tegelases juba olemas, kuid millest ta polnud seni teadlik. Bédard-Goulet toob näite Kanada kirjaniku Michel Tremblay teosest, kus on juttu ühe nooruki kinoskäigust. Peategelane läheb esimest korda üksinda kinno, mis on just läbinud värskenduskuuri. Ühes remondiga on kinost kadunud sellele iseloomulik popkorniaroom ja selle asemel on õhus uute asjade lõhn. Filmis, mida poiss vaatab, näidatakse stseeni peatsest suudlusest, kuid poisi mõtted liiguvad ta enda lapsepõlve. Talle meenub vanaema ajakirjades nähtud hambapastareklaam, kus kujutati suudlevat paari. Ühtäkki mõistab ta, et tahaks olla selles reklaamis naisterahva asemel. „Ta saab aru, et on homoseksuaal. Filmilõik, millel pole sellega mingit pistmist, on teinud nähtavaks midagi, mis oli senini vaka all olnud,“ ütleb Bédard-Goulet.

Retseptsioonisündmuse järel selgineb suhe tegelikkuse ja väljamõeldu vahel. „Tekib arusaam, kuidas need on põimitud. Pöördepunkti esile kutsuv teos on lugudes tähis selle vahel, mis oli ja mis tuleb. Teos võib subjekti jaoks edaspidi olla justkui ekraan, mille kaudu ta näeb oma reaalsust,“ lisab Bédard-Goulet.

Eri lugude vahel paralleele tõmmata on aga keeruline. „Retseptsioonisündmus on alati isikupõhine, alati eraldiseisev. See on kohtumine kunstiteose ja inimese terve senise elu vahel. Siiski on lugude vahel kattuvusi, sealhulgas see, et läbielamine on sageli pildiline, isegi kui selle kutsub esile tekst,“ ütleb ta.

Kõik ei kogegi

Teadlased on mõelnud samal moel uurida päris elu sündmusi, kuid seni kasutatud meetodil on oma kitsaskohad. Üks uuringu tegijatest, Frédéric Vinot, on psühholoog ja psühhoanalüütik, kes rakendab narratiivianalüüsi osalt oma töös. Bédard-Goulet’ sõnutsi püüab Vinot retseptsioonisündmusi ära tunda oma patsientide jutust. „Ent häda on selles, et neid sündmusi ei juhtu tihti ja veel vähem juhtub neid tõelises elus. On väga raske sellist nähtust otsida ja ka leida,“ lisab ta.

Päris elu juhtumeid on proovitud tabada ka muul moel. „Oleme mõelnud uurida raamatulugejate tagasisidet veebisaitide kaudu, nagu Goodreads. Võib juhtuda, et seal avaldatud arvamuste seast leiab retseptsioonisündmusi, aga selleks on vaja programmi, mis sõelub välja nendega seotud kommentaarid,“ selgitab professor. Üliõpilase abiga tehti katse väikest hulka andmeid sorteerida, aga see ei õnnestunud. „Proovisime retseptsioonisündmusi leida erinevate tundeid väljendavate sõnade abil, kuid see meetod ei toonud tulemust. Sellise sündmuse kirjeldamiseks pole kindlat valemit, mistõttu pole me saanud selle ideega edasi minna.“

Kas neid pöördelisi sündmusi on siis sedavõrd vähe? Esmalt selgitab Bédard-Goulet, et iga retseptsioonisündmus pole teisega samaväärne. „Mõned kunstiteosed ja kultuurisündmused muudavad meid, aga vähem murrangulisel viisil. Mina uurin vaid kõige märkimisväärsemaid kogemusi.“ Lisaks kitsendab potentsiaalse materjali hulka see, et inimesed ei pruugi ise mõista, et uue arusaama on esile kutsunud just loome. Sündmuste harukordsuse põhjus võib teadustöö eestvedaja sõnul peituda ka selles, et osa inimesi ei pääse kunstile kergelt ligi. „Mida rohkem on kokkupuudet loomega, seda tõenäolisem on, et midagi kogetakse,“ arvab ta.

Uued vaatenurgad

Teadus kunstisaalis

Retseptsioonisündmuste uuringu tulemustest on inspiratsiooni saanud ka kunstnikud, kelle loomingut saab praegu vaadata Tartus.

„Sanatoorne atmosfäär“ on Belgia kunstniku Bruno Goosse isikunäitus, kus heidetakse pilk kunagiste tuberkuloosisanatooriumide atmosfäärile, arhitektuurile ja tunnetele, mis nendega seoses ka tänapäeval esile kerkivad. Näitust saab Kogo galeriis vaadata 5. detsembrini.

„Tagasi“ on mitme kunstniku ühisnäitus, kus mõtiskletakse kultuuri retseptsiooni üle oma loomepraktika vaatevinklist. Kaasatud on kunstnikud Damien Beyrouthy, Dénes Farkas, Anna Guilló ja Pascal Navarro. Näitus on Tartu Kunstimajas avatud 13. detsembrini.

„Servale“ on prantsuse kunstniku Jean Arnaud isikunäitus, mille keskmes on kaks puud: üks Eestist ja teine Prantsusmaalt. Autor kujutab seda, kuidas on kogutud lood puudest teda mõjutanud. Näitus on Jakobi 2 õppehoones avatud 16. veebruarini.

FOTO: LIINA LUDVIG

Teadusharude vaheline ühistegevus on kujunenud silmi avavaks kõigile projekti asjaosalistele. Damien Beyrouthy, kes tegeleb kunsti ja kunstiteadusega, on Bédard-Goulet’ sõnutsi hakanud oma loomet teise pilguga vaatama. „Selles projektis osalemine ja püstitatud küsimustele mõtlemine on mõjutanud tema loometööd,“ ütleb teadlane. Ta lisab, et Beyrouthy on hakanud teoste loomise taustal mõtlema retseptsioonisündmustele. Uurimuse käigus on koostööd tehtud veel mitme teise kunstnikuga. „Neid on see teema huvitanud, aga ka kohutanud, sest nad ei ole harjunud end kujutama vastuvõtja rollis,“ sõnab Bérard-Goulet.

Retseptsioonisündmusi uuriva projekti tulemusel on sündinud kolm näitust. See on Bédard-Goulet’ arvates hea viis, kuidas teadustööd avalikkusega jagada, sest erinevalt teadusartiklitest, mille lugejaskond on piiratud, jõuab näitusele rohkem inimesi. „Külastajad näevad, et näitus on uurimuse ja ülikooliga seotud. See ei jää vaid ülikooliseinte vahele ega ole kättesaadav ainuüksi valitud asjatundjatele. Meie töö on nähtavam.“

Projekti eestvedaja loodab, et peale kunstihuviliste on tehtust kasu kõigile. „Kunst ja kultuurilised nähtused mõjutavad meid ilma, et me sellest aru saaksime,“ ütleb Bédard-Goulet. Ta lisab, et isegi kui muutus toimub ühes inimeses, mõjutab see ka teda ümbritsevaid.

Kuigi esimesed tulemused on selgunud, retseptsioonisündmuste uurimine veel jätkub. Möödunud kuul toimusid neile keskendunud konverents ja doktorikool. Veel enne seda oli Bédard-Goulet lootusrikas, et ühiste arutelude tulemusel võib sündida uusi mõtteid ja viise, kuidas teemale läheneda.

Liina Ludvig

TÜ vilistlane

Jaga artiklit