„Perplex“ on osalejate sõnutsi veider, ebatavaline, kummaline, kaasahaarav, mänguline, absoluutne, skisofreeniline, fragmentaarne, teatraalne, eksistentsiaalne ...
FOTO: Getter Marii Kalvik

Teater paneb endaga tõtt vaatama

Tudengid

Kummaline, kaasahaarav, mänguline ja eksistentsiaalne – nii kirjeldab Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 13. lennu näitleja Elise Pottmann äsja etendunud diplomilavastust „Perplex“.

Kolm sügist tagasi teatrit õppima asunud seltskond on nüüd oma viimase aasta teeotsal. Kümmekonnast neli – Elise Pottmann, Maria Paiste, Miika Pihlak ja Rainer Elhi – ning kursuse ainus lavastaja Tõnis Veelmaa toovad lõputööna publiku ette Marius von Mayenburgi „Perplexi“.

Näidend püüdis lavastaja enda haardesse juba õpingute teisel aastal. „Kohe esimesel lugemisel jäi see mind kummitama. Materjali mängulisus ja samaaegne sisutihedus köitsid mind väga,“ ütleb ta. Sügavam mõistmine tekkis Veelmaa sõnul alles lavastamise käigus.

Mida ei osatud ette näha, oli maailma sündmustest tingitud erakordselt pikk lavastamisperiood. Üheksa kuud kestnud ettevalmistus tuli aga kasuks. „Võidetud aeg ja saadud kogemused kulusid selle materjali puhul väga ära,“ märgib Veelmaa. Samuti mõeldi välja varuplaan juhuks, kui kevadised ranged piirangud peaksid tagasi tulema. „Õnneks seda varianti vaja ei läinud,“ lausub lavastaja.

Diplomilavastus on sundinud näitlejaid mõtestama seda, mis varem on tundunud enesestmõistetav. FOTO: Getter Marii Kalvik

Läinud kevadel olid koduseinte vahele sunnitud väga paljud. „Inimesed olid oma mõtete ja tunnetega silmitsi. Pole paremat aega iseenda tundmaõppimiseks kui selline mitmenädalane isolatsioon,“ väidab Veelmaa. Ta usub, et teater seab publiku samamoodi endaga silmitsi. Sealjuures avaneb võimalus oma tähelepanu keset ise juhtida – vastupidi filmile, mille puhul seab kaader väga selged piirid sellele, mida vaataja näeb. Pikalt enesega tõtt vaadanud inimene saab end lavastuse kaudu näha ja mõistmisele võivad lisanduda uued tasandid. „Teater on praegu olulisem kui kunagi varem,“ on lavastaja veendunud.

„„Perplexi” on 2020. aastal samuti väga vaja,” leiab ta. Kuigi ühiskond loodab oma harjumuspärase elu juurde naasta, on Veelmaa kindel, et seda ei juhtu. „Praegu oleme paigalseisus, et otsida üles tee, mida mööda edasi minna. „Perplex” räägibki otsingutest, mis ei pruugi olla turvalised – mitte et otsin korterist oma võtmeid, vaid seisan ristteel, kus kõik teeotsad on kottpimedad ja ükski märk ega viit ei vihja, mis on õige suund.“ Vaatajal tuleb ise mõistatada, milline otsus on õige.

Hägusad raamid

Teose on Eestis varem lavale toonud PolygonTeater, aga Veelmaa sai sellest teada alles hiljem. Lavastusest tehti oma versioon ja prooviti läbi mitu varianti, et vormida seda näitlejate järgi. „Olen päris kindel, et see tekst peidab endas veel paljut, mida saab erinevate kontseptsioonide või lähenemisnurkade kaudu uurida,“ ütleb Veelmaa. 

Lavastaja sõnul on näitlejad rollidesse valitud Mayenburgi loodud materjali ja tegelaste maailma põhjal. Näitleja Elise Pottmann ütleb, et selgelt piiritletud tüüpe ei mängita, vaid igaühel on mitu tegelaskuju, kellel on hoolimata erinevustest nii mõndagi ühist. Pottmann lisab, et trupp on saanud näidendi kaudu uurida, kuidas roll üldse tekib ja millistest tasanditest see koosneb. „Küsime endalt igal mängukorral, kui palju on meie tegelastes meid ennast. Vastus on tihtipeale erinev.“

Kolm aastat ühiselt koolitarkust omandanud asjaosaliste omavaheline suhtlus on kerge ja mugav, kuid Mayenburgi metateatraalne, absurdne ja psühholoogiline maailm on tekitanud seltskonnas arusaamatusi. „Avastasime end üks hetk uuesti ja uuesti arutlemas ning isegi tuliselt vaidlemas täiesti igapäevaste mõistete üle,“ lausub Pottmann. „Mõtestasime näiteks, mida tähendab „suhe“ näitleja töös või „paus“ tekstis,“ meenutab ta. Selle tulemusena avastati, et ühtset vastust võib-olla ei olegi või asja iva peitub hoopis selles, et midagi üldse otsida püüti.

Finiš paistab

Trupi väike koosseis paneb küsima, millega tegelevad teised üliõpilased. „Ülejäänud kursus on hõivatud oma tööde ja tegemistega,“ selgitab Veelmaa. „Näitleja sõltub paljuski sellest, kas ja millal teda valitakse, sest valdavalt teevad koostööpakkumisi lavastajad ja režissöörid.“ Siiski on tema arvates võimalusi end ka ise nähtavaks teha ja oma kontakte luua ning praegusel ajal saab näitleja olla ka lavastaja.

Veelmaa on rääkinud Vikerraadiole, et oli enne lavastamise tudeerimist matemaatikaõpetaja, aga varasemad loomingulised ettevõtmised ning soov midagi luua viisid ta Viljandisse. „Mind võlub teatri juures peamiselt inimene ja kaduvus. Teatris tekivad momendid, mida saab kogeda vaid kindlal ajahetkel ja kindlas ruumis,“ ütleb ta.

Elise Pottmanni näitlejaõpingutele sillutasid teed Tallinna Balletikool ja huvi tantsuteatri vastu. „Teatri ja teatritööga olen olnud seotud juba alates 11. eluaastast,“ märgib Pottmann. Tõmme sõnateatri poole on temas aja jooksul kasvanud ja suure aukartuse kiuste läks Pottmann näitlejakatsetele. Kuigi ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeema lavakunstikoolis koolitatakse näitlejaid, langes otsus Viljandi kasuks: „See on hea soe linnake, kus rahulikult õppimisele keskenduda,“ põhjendab ta. Kultuuriakadeemia eelisena toob ta esile ka etenduskunstide osakonna terviklikkuse – teatri- ja tantsukunsti ning visuaaltehnoloogia omavahelise sidususe. „Oleme õppides palju kokku puutunud kaamera ja filmimeediumiga, teinud koostööd tantsukunsti üliõpilastega ning tutvunud väga eriilmeliste etenduskunstnike ja nende töödega. See võimaldab näha ennast nii näitlejana kui ka laiemalt etendajana.“

Pottmanni paelub etenduse algushetk. „Sellesse jooksevad kokku nii eriilmelised maailmad – lava ja saal, lavapealne ja -tagune, lavastuse teekond lavale ja vaatajate teekond saali. Kõik need inimesed, kes selles hetkes kohtuvad, on omavahel sõnatult kokku leppinud, et siin ja praegu lastakse millelgi sündida. Ja siis ka kaduda,“ lausub ta.

Kooli lõpetamine on Pottmanni jaoks veel kauge tulevik. „Kõik, mis saab pärast, on praegu väga lahtine.“ Küsimusele, millisel redelil ta edaspidi ronida unistab, ei tihka noor näitleja vastata. „Suurte unistustega on nagu suurte soovidegagi – neid ei julge vahel sõnastadagi,“ tunnistab ta.

Veelmaa tahab pärast järgmist kevadet loomingulist avastamist jätkata. „Kooli lõpetamine on vahefiniš. Esmane eesmärk on jätkata kogemuste korjamist iseenda loodu ja ka teiste tegemiste kaudu,“ sõnab ta. Pikemas plaanis soovib lavastaja ise materjalide ja ideede lavaletoomiseks võimalusi leida. „Pean siinkohal silmas vabakutselisena tegutsemist, mis võib ühest küljest tunduda ebastabiilne ja ebaturvaline, kuid on samal ajal palju inspireerivam.“


Värsked näitlejad laval

„Perplexi“ on seni mängitud kaks korda Viljandis ja ühe korra oktoobri lõpus Tartus. Jäänud on veel üks etendus 20. novembril Tallinnas. Võib-olla saab lavastust näha ka uuel aastal, ent täie kindlusega asjaosalised seda lubada ei julge. Sellest hoolimata saab 13. lennu tegemistele edaspidigi kaasa elada, sest lõpuaastal ollakse ametis veel kahe diplomilavastusega. 

Ees ootab koostöö tantsija, koreograafi ja kultuuriakadeemia 2002. aasta vilistlase Ruslan Stepanoviga. Lavastuses osaleb kogu teatrikunsti lend. Ühiselt kogutakse ja koondatakse materjali – tegemist on koosloomega, mille käigus arutlevad asjaosalised iseend puudutavate teemade üle. 

Kevadel lavastatakse Sulev Keeduse eestvedamisel Piret Jaaksi näidend „Sireenid“. Keedusele jäi näidend silma 2017. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel, kus see pälvis teise preemia.

Liina Ludvig

UT praktikant

Jaga artiklit