Sõit Ameerika mägedel suurejoonelise diplomitöö nimel
Olen alati imetlenud suuri festivale, kontserte ja muid sääraseid sündmusi. Kui asusin õppima kultuurikorraldust, sattusin ikka ja jälle suurte ürituste korraldamisel kaasa lööma.
Teadsin juba esimesel kursusel, et ei taha korraldada oma lõputööna mõnda väikest kontserti või raamatuesitlust, silme ette kangastus pigem midagi suurt. Nii jõudiski teise kursuse sügisel minuni Kaari Sillamaa teos, oratoorium „Kristus“.
Kaari Sillamaa ja tema kaunite kunstide kooliga olen olnud seotud juba pea kümme aastat. Alustasin lasteteatri õpilasena, siis sai minust noorteteatri õppur, hiljem juba assistent ja nüüd olen projektijuht.
2012. aastal, kui olin Kaari juures noorteteatris, oli meie hooaja kavas oratoorium „Kristus“. Osalesin selles koorilauljana. Kahjuks juhtus tol korral kontserdi helisalvestusel apsakas, mistõttu ei ole sellest esitusest alles mitte ühtegi heatasemelist salvestist.
Kaari unistus oli aga oma suurteos lõpuks ometi nii video- kui ka helipildis korralikult ära salvestada. Üks asi viis teiseni ning kui 2018. aasta sügisel Kaariga kokku sain, võtsime pärast omavahelist arutelu ja kaalumist ühiselt vastu otsuse, et maksku, mis maksab, aga oratoorium tuleb uuesti lavale tuua!
Unistusest lõputööks
Peale selle, et sain aidata Kaaril tema unistust täita, lõikasin ka ise ettevõtmisest kasu. Pärast lühikest arutelu Viljandi kultuuriakadeemia õppejõududega lubati mul oratooriumi kontsertide korraldamine vormistada lõputööna.
Otsustasin kohe kaasata oma töö lihtsustamiseks meeskonda praktikantidena teisigi akadeemia tudengeid ja ka vilistlasi, kes olid mulle sellel korraldamise teekonnal suureks abiks. Astunud projektijuhi kingadesse, oli minu ülesanne pidada läbirääkimisi potentsiaalsete solistide ja lugejatega, otsida projektile rahastus, sponsorid, sobivad kontserdipaigad, toimiv meeskond ning teha kõike muud, mida ühe suurprojekti edukaks lavaletoomiseks vaja võib minna.
Nii oligi meil 2019. aasta sügiseks koos 120-pealine seltskond, mis koosnes dirigent Raul Talmarist, Politsei- ja Piirivalveorkestrist, kolmest koorist ning solistidest Kaire Vilgatsist, Nele-Liis Vaiksoost, Getter Jaanist, Madis Arrost ja teistest osalejatest.
Iga päev tõi uusi võite ja üllatusi. Vahepeal tundus, et astun oma korraldamisega kaks sammu edasi ja viis tagasi. Emotsionaalselt oli see nagu sõit Ameerika mägedel. Teos pidi algse kava kohaselt lavale jõudma 2020. aasta aprillis.
Uued plaanid
Korraldus oli täies hoos, logistilised plaanid paigas, esimene ühendkooride proovgi dirigendiga läbi tehtud, ning siis tulid koroonaviirus ja eriolukord.
Üsna ruttu sai selgeks, et aprillis me kontserdituuri ei korralda. Tuli langetada otsus, kas jätta see ära või lükata edasi. Kriisikoosoleku tulemusena otsustasime siiski, et suur töö on tehtud ja kontsertide ärajätmine ei ole hea lahendus. Sellele otsusele järgnes arvukalt telefonikõnesid ja e-kirju, et leida kiiresti uus aeg, mis kogu meie suurele seltskonnale sobiks, nii et me kedagi planeeritud esinejatest ei kaotaks. Lõpuks õnnestus septembrisse määrata uued kontserdiajad, mis sobisidki kõigile varem kinnitatud artistidele, kooridele, orkestrile ja dirigendile.
Nüüd, kui lavale on jõudnud kõik neli kontserti Tallinnas, Tartus ja Viljandis, on tunne hea! Olen seda projekti juhtides kindlasti õppinud olema kannatlikum ja reageerima kiiresti muutustele.
Oluline on jääda rahulikuks igas olukorras ning püüda näha asju ilma emotsioonideta. Sel viisil oled sa ise hiljem rahul ja on rõõmus ka artist või teine inimene, kellega koos töötad. Võtan sellest projektist kaasa hulgaliselt kogemusi ning kõik teadmised, mille omandasin töö käigus selle kohta, mida edaspidigi korraldustöös teha ja mida mitte. Kindlasti ei väida ma, et kõik läks täpselt nii, nagu alguses plaanitud oli, kuid peamine on, et laval olnud artistid ja saalis olnud publik jäid rahule.
Kultuurimaastik on viimase aasta jooksul koroonaviiruse ülemaailmse leviku tõttu palju mõjutada saanud ja tulevik võib endas peita veel palju üllatusi.Mis edasi? Nüüd tundub ju, et kui on suurelt alustatud, siis tuleb ka suurelt edasi minna. Usun, et Eesti kultuurimaastikul saab ka tulevikus minu korraldatud sündmusi näha ja kuulda, kuid mida täpselt ja kuidas, seda näitab aeg. Seniks naudin oma viimast õppeaastat TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengina ja tegelen „Kristuse“ oratooriumi kontsertide aruandluse ja paberimajandusega.
Marleen Vitsut
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse neljanda aasta tudeng,
oratooriumi „Kristus“ projektijuht
Lisa kommentaar