Mari Eesmaa
FOTO: Andres Tennus

Saavutused ja tunnustus on osa õnne valemist

Toimetaja

Kui ürgmees tappis mammuti, valdas teda õnnetunne – jälle oli ta pääsenud näljasurmast. Ta tundis end kõva mehena, sest saavutatul oli silmanähtav kasu. Meie, tänapäeva inimesed, küll mammuteid enam ei tapa, kuid vajadus midagi saavutada ja õnnetunnet kogeda on ikka olemas. Kuna veedame võrdlemisi suure osa oma ajast tööd tehes, otsime õnne ja rahulolutunnet ka töölt.

Nii selgitas psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa septembrikuu eelviimases ETV2 saates „Plekktrumm“.

Oktoober on vaimse tervise kuu- kuu. Peagi hakkab suuremat osa ööpäevast katma pimeduseloor ja ilmad pöörduvad rohkem talve nägu. Millisel muul ajal oleks veel kohasem rääkida vaimsest tervisest? „Kuid miks sellest üldse rääkima peab?“ küsivad ehk mõned. „See peaks olema iga inimese enda asi, kuidas ta oma tervise eest hoolitseb ja sellega toime tuleb.“

Paraku kipuvad vaimse tervise mured siiani olema tabu, ehkki õnneks neid järk-järgult murtakse. Ka iga organisatsioon, sealhulgas Tartu Ülikool, võib olla kas vaimse tervise riskide maandaja või hoopis nende võimendaja.

On hulk samme, mida ülikool on juba astunud, selleks et ülikoolipere vaimse tervise muresid ennetada ja lahendada. Mõttekoja Praxis uuringust „Eurostudent VII“ selgus mõtlemapanev olukord: pea pooled uuringule vastanud Eesti üliõpilased märkisid sagedast või püsivat liigmuretsemist ja väsimustunnet ning veerandil vastanutest olid enda sõnul viimase kuu jooksul peast läbi käinud korduvad surma- ja enesetapumõtted.

Tõsi, uuring ei kirjeldanud vaid Tartu Ülikooli üliõpilaste seisundit, kuid oleks naiivne arvata, et neid tulemusi ei saa kuidagi seostada Eesti suurima ülikooliga – meie alma mater’iga. Töötajate vaimse tervise seisundi kohta statistilised andmed puuduvad.

Selles ajakirjanumbris tulebki juttu, mida on ülikool juba teinud, et olla vaimse tervise riskide maandaja, ja mida saaks veel ära teha.

Kuid ega ülikool üksi pea vastutust enda peale võtma. Selle eest, et ei TÜ-s ega mujal Eestis peaks teadlased muretsema väikese sissetuleku pärast, peab hoolitsema ka riik. Jah, teaduse alarahastus on üks töötajate vaimse tervise riskide võimendaja.

Seega võime piltlikult öeldes tappa oma mammuteid hoolikalt õppides või tööd tehes ja tunda end selle pärast kõvade meestena, kuid vajame saavutuste eest ka tunnustust. Kõige selle juures peame jääma võimalikult palju iseendaks ja nii saabki kokku õnne valem, nagu kirjeldas tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa.

Mari Eesmaa

mari.eesmaa [at] ut.ee

Jaga artiklit