Kriisiolukorras toimunud e-õpe on olnud intensiivne kogemus nii üliõpilastele kui ka õppejõududele. Kurnatuse tõttu näib paljude inimeste lähiaja soov olevat naasta õppetöö juurde, mis võimaldab kontakttunde ja silmast silma kohtumist.

Siiski on praegu toimunu olnud ilmselgelt õpetlik paljudele õppejõududele, demonstreerides, mismoodi saab e-õpet läbi viia, mis on e-õppe piirangud ja kust saab kursus(t)e ülesehitamiseks tuge ja abi. Ka õppijatel on tagasi vaadates kaasa võtta tõenäoliselt nii mõndagi positiivset – näiteks kuidas end motiveerida, oma aega juhtida ja iseseisvas õppes toime tulla.

Pikas plaanis loodan, et ühiselt kogetud kriis parandab ülikooli e-õppe kvaliteeti, kuid süstib inimestesse ka annuse reaalsust: hea e-kursuse ülesehitamine, korraldamine ja läbimine võtab palju aega, eriti kui soovime õpetajana pakkuda ja õppijana omandada kvaliteetset kõrgharidust.

Võib spekuleerida, kas pikas plaanis vähendab e-õppele üleminek õpperuumide vajadust, kuid see ei tundu usutav. Ka tulevikus on vaja õppelaboreid, klasse arvutipraktikumideks, ruume keemiakatseteks ja kabinette akadeemilisele personalile, et kõike eelnimetatut ette valmistada. Endiselt on vaja pidada seminare, praktikume ja kollokviume ning kõige parem on seda teha füüsiliselt kokku saades. Massiloengute korraldamine võib ülikoolilt sel sügisel nõuda lausa rohkem ruume, sest epideemia pole veel alistatud ja kui suurte kogunemiste asemel on vähegi võimalik korraldada väiksemad kokkusaamisi, oleks vastutustundlik seda ka teha.