Aune Valk
FOTO: Jüri Luht

Väikestes rühmades toimuv praktiline õpe on väärtuslik

Rektoraat

Ligi 25 aastat tagasi asus ülikool end avama – asutati avatud ülikool, mille suur siht oli e-õppe võimaluste loomine, et õppida saaks eri aegadel ja eri kohtades. 20 aastat tagasi alustas tööd esimene haridustehnoloog – Lehti Pilt, kelle tubli naiskonna tööl põhineb suuresti meie praegune e-õppe võimekus.

Kui veel viis aastat hiljem, 2005. aastal, tutvustasin ülikooli e-õppe meetodite tõhususe uuringu tulemusi ühel konverentsil ja nägin e-õppel suurt kasvuruumi, siis Aasia ülikoolide sõnum oli juba, et e-õpe on paratamatus ning kõik ei saa endale lubada luksust õppida füüsiliselt ülikoolilinnas.

Ka nüüd räägime ülikooli avanemisest, aga seekord vastupidi – praegu mõtleme tagasitulekut e-õppest silmast-silma-õppimisvõimaluste juurde. Ja me kõik tajume, milline luksus on õppida koos, ühes ruumis. Kui e-õppe algusaastatel räägiti, et see peaks muutma kõrghariduse odavamaks, siis kiiresti saadi aru, et see kasu võib avalduda vaid väga suurtel kursustel, mis eesti keeles õpetades pole aga kunagi reaalne.

Ka nüüd küsitakse, kas e-õpe võiks teatud kulusid kahandada, näiteks vähendada ruumivajadust. Tegelikkus on pigem see, et plaanime sügiseks hankida seminariruumidesse uut tehnikat, mis võimaldaks ühisõpet – õppevormi, kus ühed on auditooriumis ja teised osalevad veebi kaudu. On väga võimalik, et sügisel paljude õppekavadega just nii läheb. Välismaalastest õppijad ei pruugi kohe semestri alguses Eestisse jõuda, aga need, kes on siin, tahavad ja loodetavasti ka saavad siiski silmast-silma-aruteludes osaleda.

Kui videoloengute tegemine on suhteliselt lihtne lahendus ning pole väga suurt vahet, kas kuulata ühte väga hästi peetud loengut loengusaalis või ekraani ees (no natuke ikka on), siis seminaride ja eriti praktikumidega on teine lugu.

Just väikestes rühmades toimuv praktiline õpe on meie ülikooli kõige suurem eelis. Rühma suurus – õigemini väiksus –, virtuaalõpe ja laborid on need kolm aspekti, mida välisüliõpilased Tartu Ülikooli juures võrreldes muu maailma ülikoolidega kõige kõrgemalt hindavad. Nendega on sel talvel avaldatud I-graduate’i uuringu järgi rahul umbes 97% meie välistudengitest.

Üle 20 aasta e-õppe arendamist lõi aluse selleks, kust 13. märtsil alustasime. Meil on tugisüsteem: õppedisainerid ja õpetamisoskuste arendamise konsultandid, e-õppeks vajalikud töövahendid ja ‑keskkonnad, paljude õppejõudude oskused, kogemused ja valmisolek ka kolleege aidata. Ilma kõige selleta poleks olnud võimalik üleöö e-õppele üle minna.

Siiski on hämmastav, mida tehti kahe kuuga. Kõige suurema hüppe tegid veebiseminarid. Kui 2019. aasta lõpus oli meie ainetes umbes sada BBB ruumi ehk veebiseminari töökeskkonda, siis mai alguseks oli neid ligi 2000. Kahe kuuga tehti poolteist korda rohkem videoloenguid kui terve eelmise aastaga kokku.

Viimased kaks kuud kestnud e-õppe ajal arutasime, mis võiks e-õppesse jäädagi ja mis mitte. Jõudsime järeldusele, et rahvarohkeid loenguid võiks kuulata kas ülikooli auditooriumis või kodus olles ja tegelikult võiks häid loenguid maailma parimatelt kuulata üldse igal pool, olgu loengupidajad siis Tartus või mujal. Väikestes rühmades toimuvast õppest tundsid aga puudust nii üliõpilased kui ka õppejõud.

Kui mõelda, mis võiks tulevikus muutuda, siis praeguse teadmise põhjal  arvaks, et vahest loobume mõnest suurest loengusaalist ja kolime osa loenguid veebi; seminarid võiksid toimuda ühisruumis, kus saab osaleda nii virtuaalselt kui ka reaalselt, ning varasemast rohkem hakkame hindama väikestes rühmades toimuvat praktilist õpet.

Aune Valk

õppeprorektor

Jaga artiklit