Johannes Aaviku sõnul on keel masin. Igas masinas on hulk jubinaid, mis panevad selle tööle. Näiteks üks jupstükk on seal nimed, teine vidin on lühendid, kolmas nublakas on käänded. Et kõik sujuvalt töötaks, peavad masina osad koostööd tegema.

Nii on ka nimed-lühendid ja käänded omavahel ühendatud – kui vaja, tuleb nimele või lühendile lisada käändelõpp. Levinud on eksiarvamus, nagu ei tohiks nimesid või lühendeid käänata, eriti kui need pärinevad võõrast keelest. Meie masinavärki jõudes hakkavad nende puhul kehtima kõik meie seadistused, sealhulgas käändelõpud.

Praegusel kaugtöö ajajärgul on pea iga päev vaja käänata mitmesuguseid tarkvara, rakenduste või muude programmide nimesid ja lühendeid. Kuidas seda korrektselt teha?

1. Kui nimi lõpeb tähega, mille me hääldame ka välja, tuleb vajalik käändelõpp lisada otse sõna järele. See kehtib ühtemoodi nii eesti kui ka võõrnimede kohta. Nii nagu kirjutame Mattiase dokumendid ja Marati triiksärk, nii ka Windowsi programm, Zoomi tarkvara, Teamsi koosolek, Teams Live Eventi korraldamine, Outlooki postkast, Linuxi operatsioonisüsteem, Greenlighti liides, BigBlueButtoni keskkond, Firefoxi veebilehitseja, Wordidokument, Exceli tabel jne.

Kõige rohkem ununeb võõrnimedes just omastava käände kasutamine. Teisest küljest enamjaolt ei eksita, kui nimesid on vaja kasutada üksinda ja mõnes teises käändes:

loeng on salvestatud Panoptoga, kasutasin Internet Explorerit, toimetasime teksti Sharepointis, otsisin andmeid DreamApplyst, ta kontrollis plagiaati Urkundiga, nad koostasid küsimustiku LimeSurveys.

2. Kui võõrnimi lõpeb tähega, mida me välja ei häälda, tuleb käänamisel lisada ülakoma ja käändelõpp. Näiteks nimes Google jätame e-tähe hääldamata ja viimane kuuldav häälik on l. Kui peame seda nime käänama näiteks seesütlevas käändes (kus?), siis hääldame pärast l-tähte eesti keeles i-tähte ja seejärel s-tähte. Kõik see, mida hääldame, tuleb ka kirja panna, seega on korrektne Google’is – võõrnime järel eesti käändelõpp, mida eristab ülakoma. 

Samamoodi kirjutame teisigi võõrnimesid, mida lõpuni ei hääldata: omastavaliselt Onedrive’i ikoon, Office’iuuendused, Moodle’i demokursus, DSpace’i keskkond, Apple’i arvuti; ja muudes käänetes: leidsin selleChrome’ist, uus video on Youtube’is üleval, koosolek peeti Skype’is.

3. Kui kääname suurtähtlühendit, tuleb samuti lisada käändelõpp olenevalt sellest, kuidas me seda loeme: kas veerime (EL: ee-ell, WHO: vee-haa-oo) või loeme sõnana (NATO: naato, COVID: kovid). Mõnikord on ka mõlemad variandid võimalikud (USA: uu-ess-aa või usa; HIV: haa-ii-vee või hiv). Käändelõpp lisataksegi suurtähtlühendile sellisel kujul, nagu me seda hääldame: EL-is, WHO-le, NATO-sse, COVID-iga, USA-st jaHIV-ga ~ HIV-iga. 

Sama lugu on ülikoolis kasutatavate tehniliste vidinatega: VPN-i server, CERCS-i teadusvaldkonnad, DHIS-i haldamine, SAIS-i uuendused, vaatasin seda UTTV-st, andmed kantakse ÕIS-i. 

Tartu Ülikooli kesksetes tekstides lisatakse käändelõpp suurtähtlühendi järele sidekriipsuga. Muudes tekstides on võimalik ka sidekriips ära jätta.

Kui hoiame oma keelemasina osad laitmatus korras ja õigesti ühendatuna, on ka masina toodetav tekst kvaliteetne ja lihtne pruukida. 

Keelenurka kirjutab Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi.