Kristin Kuutma
FOTO: Andres Tennus

Humanitaaria ja ellujäämisõpetus

Kolumn

Universitas Tartuensise toimetuse ettepanek avaldada neil veergudel arvamust sisaldas soovi, et lähtuksin humanitaarteaduste asendi ümber käivast diskussioonist, millega olin temaatiliselt sidunud oma ettekande TÜ aulas peetud vabariigi aastapäeva aktusel. Kirjutamise ajaks oli meie argipäev aga täiesti teistsugune.

Esialgu eksootilisena silmapiirile ilmunud haiguspuhang võttis pandeemia mõõtmed, mis muutis kogu varemkogetut või valmismõeldut – mitte tingimata mõttetuks või tähtsusetuks, kuid asetas seosed ja tausta teisele väärtusskaalale. Lausa lõputult on nüüdseks loetud, kuuldud ja korratud tõdemust, et maailm ei ole enam endine. Võin siiski kinnitada, et mu sõnavõtu lähtekoht ja kavandatud sõnum ei ole olemuslikult muutunud, kujunevad seosed on saanud vaid uue värvingu. Kuivõrd on humanitaarteadlasi tarvis praegu, mil kõige olulisem näib olevat meditsiin?

Kas hoida traditsiooni?

Lähtugem tõdemusest, et nüüdisaegne kultuuriteadus suhestub ühiskonnaga, märkab muutusi ja püüab mõtestada toimuvat arengut. Ka mina teen oma erialast tingituna ümbritseva kohta kultuuriantropoloogilisi tähelepanekuid. Näiteks statistilistel andmetel on koroonaviiruse ajal kasvanud raadio kuulatavus. Minagi puhkan usaldusväärseid uudiseid kuulates nii virtuaalsest õppe- ja teadustööst kui ka koosolekute laviinist.

Kõrvu jäi Klassikaraadios korduvalt kostnud sisendusjõuline saatereklaam „Traditsiooni tarkus!“. Lausungi alliteratsioon kõlab küll hästi, ent esitatud väites kipun kahtlema: ka Wuhani turul elusloomadega kauplemine on arvatavasti traditsioon. Ajalehes Postimees ilmus võrreldav üleskutse võtta talupoeglikku pärimust ellujäämisõpetusena, kuid sada aastat tagasi toiminud hügieenikombeid me tegelikult ilmselt järgida ei sooviks. Viimastel kuudel on euroopalikus kultuuriruumis vist aga hoopis ümber hinnatud suhtumine näokatmise traditsiooni. On kaheldav, kuidas ja kas meid aitab praegustes oludes varasem kogemus. Traditsioon ei ole iseenesestmõistetavalt säilitamisväärne, ammugi mitte iga hinna eest. Nüüdisaeg õilistab teatud pärimuslikke valikuid, aga mineviku kombestikus oli paljugi sellist, mida on tahetud unustada. 

Nüüdisaeg õilistab teatud pärimuslikke valikuid, aga mineviku kombestikus oli paljugi sellist, mida on tahetud unustada. 

Teisalt on inimkonnale ühtäkki argiselt vajalikuks muutunud digiteenused ja -kultuur ning selle põhjus ei ole sugugi üksnes meelelahutus. Digikultuuri vallas oleme kõik enneolematu kogemuse osalised – võime jälgida ja salvestada kultuuripraktika muutusi reaalajas. Pidime ju kõik kohanema kiiresti ja vältimatult. Näiteks kolis suur hulk siinseid lugejaid oma ülikoolielu Teamsi või BigBlueButtoni keskkonda (nimetan neid uue reaalsuse kanaleid kasvõi dokumenteerimise mõttes). Digisuhtlus päästab nüüdisaegse meditsiini käepikendusena elusid. Aga kogetu mõtestamiseks, sellest õppimiseks on teiste teadustega koostöös vaja ka humanitaaria panust – kasvõi selleks, et teadvustada arstide ning hooldajate hoolivust ja kaastunnet või sõnastada meie elutähtsat võimet kohaneda.

Ameerika filosoof ja eetikaprofessor Martha Nussbaum on kinnitanud, et humanitaarteadustel on demokraatlikus ühiskonnas oluline roll muu hulgas kasvatajana. Humanitaarteadused ja kunstid aitavad muuta maailma elamisväärseks. Selles maailmas nähakse teises inimeses kedagi, kelle mõtted ja tunded on austusväärsed. Niisuguse maailma haridus kujundab ärksaid ja kaasavaid kodanikke, kes märkavad ka piiripealset või tõrjutut, kes mõtlevad kriitiliselt ja on samal ajal loomingulised, sh kohanemisvõimelised. Lisaks teisigi valdkondi huvitavale küsimusele, kuidas inimesed maailmas on, arutlevad humanitaarteadlased selle üle, miks me siin oleme. Kui teadmised on tähtsad, siis on seda ka humanitaaria, sest humanitaarteadlased ju koguvad teadmisi maailmast enda ümber. Nad oskavad esitada ka eksistentsiaalseid küsimusi, näiteks kas tehisintellektile saab õpetada niisugust kohanemisvõimet, mis on elusolendi ellujäämisõpetuse keskmes.

Kristin Kuutma

kultuuriteaduste professor

vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli hoidja

Jaga artiklit