Paapua Uus-Guineale omased taime- ja loomaliigid on 21. sajandi maailma hävitustööd väga vähe kogenud.
FOTO: Erakogu

Rännak minevikumaailma

Reisikiri

Rõvedalt palav on ja asfalttee on aukus. Tänav ja selle äär punetavad ning mulle tundub, et sama teeb ka õhk. Saabudes võtavad mind vastu naeratused. Kõlab nagu ilus ja armas, eks?

Armas võib-olla küll, aga ilus ma pigem ei ütleks. Ka inimeste hambad on sama punased nagu eespool mainitud tänav ja hammaste kõrval koguvad päikest punnitavad põsed. Sellest täpsemalt allpool.

Lennuk jõuab umbes 30 minutit varem kohale ja esimese hooga ei paista, et keegi oleks mulle vastu tulnud. Noh, äkki unustasid ära, kolmas maailm ju, ja ega ma ei tea ka, kes täpselt mulle vastu tuleb, veel vähem on mul aimu, milline ta välja näeb. 

Võtan koti ja proovin vaadata lennujaama nurga taha, äkki on seal mõni parkla. Üks lennukis olnud tüüp peatab mu: „Ole pigem siin, linn ei ole enam nii turvaline kui vanasti.“ Aga ma ei teagi, kuidas vanasti oli, ma olen siin esimest korda, mõtlen omaette. Lähen piilun korra ikkagi nurga taha. Varsti tulebki õnneks üks auto, millel on trellid akende ees. Tunnen kleepsu järgi ära asutuse nime ning pilk ja näpuga näitamine ütlevad ka, et need on vist minu mehed. 

Hakkame sõitma. Autos on veel palavam kui õues. Sõidame viis minutit, kuni meid peatab politsei. Saame trahvi – 150 kohalikku. Safety ticker on puudu. Samal ajal sõidavad meist mööda mikrobussid, kus inimesed on katusel ja hoiavad vaevu ühe käega kuskilt peatoest või bussipostist kinni. Oodates trahviraha baasist, sest autojuht on lihtsalt autojuht, saan õnneks pikad riided lühemate vastu välja vahetada. Üks meestest käib jalutamas ja tuleb rahaga tagasi. Teine auto on meile vastu tulnud, aga meie juurde sõita ei saa, kuna ka sel on seesama kleeps puudu.



Ööretkeil käies leiab igasugu huvitavaid olendeid.

FOTO: Erakogu

Lõpuks saame minema ja jõuame peabaasi. Suur rõdu, ookean, palmid … Lähen kohe pikast sõidust väsinuna ujuma. Vesi kahjuks erilist jahutust ei paku. Paraku ei saa sama öelda dušist tuleva vee kohta – see on nimelt külm. Tere tulemast Paapua Uus-Guineasse! Olen sattunud siia otse ligasest Eestist ja järgmistel kuudel omandan siin troopilise bioloogia oskusi, alates liblikate määramisest lennul ning lõpetades kraana otsas kõlkudes putukate püüdmisega.

Puutumatu paik

Oi-oi kui palju erilisi asju siin on! Mina olen siin põhiliselt ikka looduse pärast. Lopsakas džungel hakkab korallidest pihta ja tõuseb järk-järgult rohkem kui 4000 meetri kõrgusele mägedesse. Mets peidab endas maru palju. Ainult sellele paigale omased taime- ja loomaliigid, mida kuskilt mujalt ei leia, on 21. sajandi maailma hävitustööd väga vähe kogenud. Paljud paigad on siin raskesti ligipääsetavad ning peidavad endas ammuseid saladusi ja seni avastamata elukaid. Selle tõttu on siin palju uut ja ägedat, mida vaadata ning nautida!

Pärast sisseelamise päevi sõidangi sügavale metsa ühele kaitsealale, kuhu on ehitatud väike uurimisjaam. Kohalesaamine ei ole kuigi lihtne. Autoga läbitavaid teid on Paapua Uus-Guineas üldse väga vähe ja nende kvaliteet ei kannata kriitikat. Kõigepealt kaks tundi autoga mööda pinnaseteid ja siis üle jõe ühepuukanuuga, mis on umbes 30 sentimeetrit lai ja kuus meetrit pikk. See on ilmselt kõige ebastabiilsem jõeületus, mis mul kunagi on tulnud ette võtta. Pärast seda tunnike matkamist, siis öö metsamaterjalist hütis ja järgmine päev veel neli jõeületust, seekord jala ja stabiilsemalt, ning pärast nelja tundi kõmpimist jõuamegi lõpuks kohale. 



Jõgedel sõidetakse ühepuukanuuga, mis on pikk ja kitsas ning millel püsimine on päris keerukas.

FOTO: Erakogu

Neli kõrgetel vaiadel asuvat hoonet on künka otsas, ümberringi on puhtad džunglijõed ja õhus liuglevad tundmatud liblikad ja linnud. Mind võtavad vastu 15 külapoissi, kes on koolivaheajaks siia appi tulnud ja kelle jaoks on vihmamets olnud koduks terve elu.

See, kui osavad need poisid metsas on ja kui hästi nad metsasaadusi kasutavad, on megatuus. Olen alati ka ise natuke ellujäämiskatsumuste fänn olnud, eriti mis puudutab vihmametsa saladusi. Seal on mul võimalik kohalikelt ekspertidelt õppida. Ma palun tihti, et poisid näitaksid mulle, kuidas palmi otsa ronida, milliseid taimi õhtusöögiks korjata või hoopis nööri asemel kasutada.

Eriti võimas on kalapüük. Neil on selle jaoks neli ahingut ja üks paar ujumisprille. Üks tüüp sukeldub ja teised ootavad põgenevaid kalu kaldal, kivil või puurondil. Varsti ongi meil päris hea ports õhtusööki väädi otsas. Päevad koosnevadki hommikusest teadustööst, jalgpalli mängimisest ja niisama passimisest. Õhtuti mängime kaarte ja vahel vaatame ühest sülearvutist kõik koos mõnda mälupulgal olevat filmi või muusikavideot. Mina sellest siiski väga ei hooli, vaid käin hoopis ööretkedel madusid ja muid olendeid otsimas. 

Kummalised kombed

Kultuur on siin sama mitmekesine ja eriline kui liigid metsas. Siiamaani elavad mõned hõimud raskesti ligipääsetavates metsades ja mägedes, kuhu minemine  on tõeline kadalipp.  Mõnedel sealsetel elanikel pole välismaailmaga kunagi mingisugust suhtlust olnud. Kivikirve ehitamine, sellega puude langetamine ja bambusnöörist tuletegemine on seal iga inimese põhioskused. Väga ajakohased on veel pruuditasud ja meheks sirgumise rituaalid, kus õige mees laseb endal kondi läbi nina torgata või nina otsa augu teha, et poisiveri välja lasta. Sellised rituaalid ei toimu ainult kõige metsikumates kohtades, vaid ka moodsamates külades, kus inimesed kasutavad gaasipliite ja mobiiltelefone.

Paljude külade elanikud usuvad siiani maagiasse ja nõiduskunsti ning mõningad surmad lahendatakse mõnes kohas veritasuga. See tähendab, et kui mõni nooremapoolne inimene sureb (st tegu ei ole vanadussurmaga), arutavad tema hõimu pealik ja teised tähtsad isikud, kes teistest küladest on tema surmas süüdi. Kui nad on mingile järeldusele jõudnud, lähevad ja tapavad nad süüdlase ära. Sagedasti toimub samalaadne retk ka tagasi.

Surmas on tavaliselt süüdi nõid, kes suudab inimesi teise ilma saata sõnadega, loitsudega, mürgiga või näiteks selle kaudu, et tema hing poeb mõne looma kehasse ja see loom ründab väljavalitud inimest. Muidugi jõuab tänapäeva maailm ka sinna ja see tava ei ole enam õnneks väga sage. Kannibalism, mida paljud seostavad Paapua Uus-Guineaga, on juttude järgi välja surnud.

Riigis räägitakse umbes 800 keelt. Keelerohkusest saan aru siis, kui kõnnin sõbraga ühest külast teise. Jalutame umbes kümme minutit. Mina ei saa arugi, et oleme juba järgmisse külla jõudnud, aga mu sõber ütleb, et selle küla keel on täiesti erinev eelmise küla omast ja üksteisest nad aru ei saa. See on umbes sama, kui kõik Tartu linnaosade emakeeled oleksid täiesti erinevad. Ühel veidi suuremal saarel kui Muhu räägitakse kaht täiesti erinevat keelt. Paljud paapuad aga kõnelevad lisaks emakeelele inglise keele baasil tekkinud tok-pisini keelt, seega suhtlus siiski vajadusel toimib.

Paapuad on väga tihedalt seotud loodusega. Võiks öelda, et riigis kehtib naturaalmajandus. Enamiku asjadest ja materjalidest saavad paapuad loodusest. Aias kasvatavad nad eri sorti banaane, mugulaid ja puuvilju, liha kütivad metsast või veekogudest ning mõni peab ka sigu.

Majad ehitatakse metsas kasvavatest puudest, palmilehtedest ja kõigest kättesaadavast. Isegi tubakas tuleb aiast ja osa autosid sõidab kookosdiisliga. Nad kõik on selle üle uhked ja kiitlevad, et nemad ei kuluta peaaegu üldse raha toidule. Ja ega neil seda raha vist eriti ei ole ka. Neile meeldib elada lihtsalt, nagu mu sõber ilusti teatas. 

Suur sõltuvus

Beetli-areekapalm on taim, ilma milleta poleks Paapua Uus-Guinea ilmselt see, mis ta on. Selle eest ei põgene siin kuskile, sest enamik rahvast on sellest totaalses sõltuvuses. Ei ole vahet, kas oled kümneaastane poiss, imetav ema, külavanem, kolme hambaga taadu või memm, lõuad peavad kogu aeg liikuma, beetlipähkel suus.

Kaifi tekitava toimega beetlipähklit näritakse koos sinepitaime osadega ja korallipuruga igal pool ning peaaegu vahetpidamata. Nende kolme koosmõjul muutub mass suus punaseks. Tatti alla ei neelata, vaid see sülitatakse välja, muidu hakkab kõhus paha. Aga siinsetel pole vahet, kuhu see sülg välja pursatakse. Seega on enam-vähem kogu maa ühtlaselt punakas ja samuti on seda närijate hambad.



Närides beetlipähklit ja sinepivilja, tekib suus punakas mass.

FOTO: Erakogu

Beetlipähkel mägedes ei kasva ja seda tuleb kogu aeg rannikult toomas käia. See on päris keeruline, aeganõudev ja ohtlik, sest teed on pikad ja halvad. Vahepeal võib olla vihmavesi silla või kaks minema uhtunud, teine kord on maalihe tee ära viinud või satub ette kõige lihtsam variant – puud on tee peal ees. Sellegipoolest käiakse iga päev suurte bussidega rannikul ja ostetakse kartulikottide viisi pähkleid ja sinepivilja.

Sellepärast on ka hinnavahe eri piirkondades maru erinev. Kui rannikul on sul oma puu või halvemal juhul ostad 50 meetri kaugusel olevast putkast beetlipähkleid 10 kohalikku senti tükk, siis mägedes on hind viis kuni kümme korda kallim. See on korralik hinnavahe, eriti kui arvestada, kui palju seda kulub.

Vot selline äge koht, millest rääkida veel palju.

Joosep Sarapuu

zooloogia ja hüdrobioloogia magistritudeng

Jaga artiklit