Mullu 15. märtsil toimunud kliimastreigist võttis osa üle miljoni õpilase rohkem kui sajast riigist.
FOTO: Pixabay.com

Kes on kliimastreikijad?

Teadus

„Siin on külm seista, aga kliima soojenemine ei ole lahendus!“ „Eitamise asemel vajame tegusid!“ „Kliima muutub, miks mitte meie?“ Selliste sõnumitega inimesi võib näha igal reedel suurlinnade keskustes. Kes nad on?

See küsimus tekkis ka teadlastel. Johan Skytte poliitikauuringute instituudi ja Uppsala Ülikooli politoloogia vanemteaduril Katrin Ubal tuli 2019. aasta veebruaris ühe Uppsala kolleegiga juttu järjest populaarsemaks muutuvatest noorte kliimastreikidest, mida korraldab liikumine Fridays for Future (eesti keeles „reeded tuleviku nimel“ – streike peetakse reedestel päevadel). Nimelt oli neil siis juba teada, et 2019.  aasta märtsi keskpaigas kavatsevad noored korraldada ülemaailmse meeleavalduse, mistap avanes teadlastel suurepärane võimalus võtta luubi alla need, kes protestil osalevad. 

Uba kirjeldab, et ühes rootslastega arendati välja meeleavaldajatele mõeldud küsimustik ja ettevõtmisega liitunud Belgia teadlased aitasid tehnilise poolega. Uuringust huvitus sedavõrd palju teadlasi, et küsitlusi sai minna korraldama 13 linna Euroopas. „Mõnes riigis oli meil uurijaid kahes linnas korraga, näiteks Inglismaal ja Saksamaal, ja Rootsis isegi kolmes – Stockholmis, Malmös ja Göteborgis,“ ütleb ta. Meeleavaldusele ei läinud teadlased päris omapäi, vaid selleks pandi enamikus kohtades kokku vähemalt kümnepealine rühm teadlastest ja vabatahtlikest üliõpilastest. „Nendest kolm otsustasid, kellele ankeete jagada, näiteks protestijate reast igale kolmandale. Ülejäänud rühmaliikmed toimisid nende juhiste järgi,“ selgitab Uba küsitluse korda. „See meetod on ehitatud üles selliselt, et saaksime vastajaid juhuslikult valida,“ lisab ta.

Ent vähemalt kõnealusel meeleavaldusel inimesi küsimustikke täitma ei pandud. Blanketi asemel ulatati neile aadress ja kood, mida kasutades pääsesid nad ligi internetti riputatud uurimisankeedile. „Kui vastata küsimustele demonstratsiooni ajal, siis ei saa väga hästi oma vastuseid läbi mõelda,“ põhjendab Uba. Lisaks võivad emotsioonid olla meeleavalduse ajal tunduvalt tugevamad kui hiljem kodus. 

Üha vähem noori

„Meil on väga hea ülevaade sellest, kes 2019. aasta märtsiprotestil osalesid. Seal oli väga palju noori ja umbes pooled neist olid alla 20 aasta vanad, mis on väga haruldane, sest tavaliselt on meeleavaldustel osalejad pigem kuni 40-aastased,“ ütleb Uba.

Kui sama aasta 27. septembril toimus järgmine suurem üleilmne kliimastreik, olid teadlased väljas juba 19 erinevas linnas. Uba kirjeldab, et sel korral uuriti meeleavaldajaid ka mujal kui Euroopas, sealhulgas Mehhikos, Austraalias ja USA-s. Võrreldes kevadel toimunuga oli ilmselge, et noori oli jäänud vähemaks. „Nägime, et noorte osakaal on kahanenud ja väga noori oli ainult kolmandiku kandis. Väga palju oli juurde tulnud inimesi vanusevahemikus 36–55 aastat,“ sõnab ta. Uba toob näite Rootsi pealinnas toimunud meeleavaldusest: „Kui märtsis olid pooled osalejad alla 20 aasta vanused, siis septembris oli neid vaid 8% ja rohkem kui pool osalejatest olid vanemad kui 35 aastat. See on märkimisväärne vahe.“ 

Katrin Uba peab üheks võimalikuks keskmise vanuse kasvu põhjuseks seda, et 27. septembriks kutsus Fridays for Future protestil osalema ka täiskasvanuid. Samuti oli osalejaid kõvasti rohkem. „Stockholmis oli väga suur protest – 40 000–50 000 osalejat. Nii suurt keskkonnademonstratsiooni ja tõenäoliselt ka tavalist protesti ei ole toimunud 1980ndatest alates,“ märgib Uba. 

„Tegelikult ongi noorte osakaal suurematel protestidel tasahaaval järjest vähenenud. Me tegime Rootsi meeskonnaga eraldi mõõtmise ka mais ja juba siis oli alla 25 aasta vanuseid 35%,“ lisab vanemteadur. Tema sõnul on noortega liitunud palju kogemustega keskkonnaaktiviste ja see suurendab ka keskmist vanust. Selline vanusemuutus viitab sellele, et liikumine on muutunud küpsemaks – see pole enam ühe väikese rühma aktsioon, vaid suurem rahvaliikumine. 

„Loomulikult vaatasime ka seda, mis on protestijate sooidentiteet – kas nad identifitseerivad ennast mehe, naise või millegi muuna. Sellest järeldasime, et noortest osaleb protestidel rohkem tüdrukuid,“ jätkab Uba. Üks põhjus, miks just naised tänavatele tulevad, on seotud nendele omase hoolitseva rolliga. „Võime öelda, et mitte ainult Rootsis, vaid ka teistes riikides on kohalikud liidrid naissoost. See annab eeskuju ja toob tänavale võib-olla rohkem just noori tüdrukuid,“ sõnab Uba.

Tulevased aktivistid

„Vaatasime ka seda, kas protestil osalenud noortel on varasem demonstratsioonil või mõnel muul poliitilisel üritusel osalemise kogemus. Nimelt arvatakse tihtilugu, et protestimas käivad alati ühed ja samad inimesed. Märkasime, et noorte hulgas oli nii märtsis kui ka septembris kolmandik neid, kes ei olnud mitte ühtegi protesti varem kaasa teinud.“ Uba sõnutsi on see oluline teave, sest tavaliselt muutuvad meeleavaldustel osalenud inimesed tulevikus poliitiliselt aktiivsemaks. „See annab alust öelda, et noorte osalus, mis on varasematel aastatel olnud väike, hakkab tõenäoliselt ühiskonnas suurenema.“

„Uurisime ka põhjusi, miks nad protestidel osalevad, ning etteantud valikuvariantidest jäid peamiselt kõlama soov poliitikuid mõjutada, inimesi probleemist teavitada ja moraalne kohustus seda teha. Vähem oli neid, kes osalesid oma huvide kaitseks,“ ütleb Uba.

Mõistmaks, kui suurt rolli mängib inimeste tänavale toomisel Rootsi kliimaaktivist Greta Thunberg, päriti meeleavaldajatelt sedagi. „Päris paljud ütlesid, et nende huvi kliimamuutuse vastu on tõepoolest seotud Gretaga. Sealjuures on näha, et see, mida me nimetame Greta efektiks, on märtsist septembrini natukene kahanenud kõikjal peale Rootsi.“ Vähenemise põhjus võib Uba arvates olla see, et liikumine on juba iseenesest väga populaarseks saanud.

Teadlased palusid meeleavaldajatel ka selgitada täpsemaid põhjuseid, miks nad tänavatele tulid ja kuidas nad kliimaprobleeme lahendavad, kuid kõiki vastuseid pole nad suutnud veel läbi töötada. Küsimustele on vastatud ju eri keeltes ja praegu vastuseid veel tõlgitakse. 

Lisaks teeb andmete kõrvutamise keerulisemaks tõik, et näiteks Euroopas on teadlastel raskem koolinoorteni jõuda, sest neid ei tohi ilma vanemate nõusolekuta küsitleda. „Meie tegime Rootsis nii, et 12–15-aastastele andsime ankeedi, aga enne vastamist pidid nad saatma vanemate nõusoleku,“ kirjeldab Uba. Noorematelt laekus neile vaid kümme vastust. Osas riikides aga alla 16-aastastele küsimustikku ei jagatudki.

Teadlasi kammitsevatest asjaoludest rääkides tuleb esile ka see, et kõik küsitluse tulemused ei ole omavahel täpselt võrreldavad. Näiteks USA-s ja Mehhikos lubati aktivistidel vastata küsimustele kohapeal ning see mõjutab tulemusi. 

Pessimistlikud täiskasvanud

Muu hulgas võeti eraldi luubi alla ka osalejate tunded. „Teame varasematest uuringutest, et emotsioonid on protesti mobiliseerimisel väga oluline osa. Küsisime, kas osalejad on lootusrikkad, vihased või mures,“ jätkab Uba. Tema sõnul võib märtsis ja septembris tehtud küsitluste tulemusi kõrvutades märgata, et kahanenud on lootusetus selle suhtes, kas poliitikud saavad kliimamuutusega hakkama. „Säilinud lootus on üks põhjus, miks proteste edasi organiseeritakse. On muidugi väike vahe, kas usutakse asja tulemuslikkust või loodetakse seda,“ ütleb Uba. 



2019. aasta septembris Euroopas küsimusele „Milliseid emotsioone tekitavad sinus kliimamuutused?“ vastanud, kes ütlesid, et nende emotsioonid on tugevad või väga tugevad.

Siiski sõnas enamik vastajaid, et tunnevad praeguses olukorras muret, pettumust, viha ja ebakindlust tuleviku suhtes. „Väga paljud on mures selle pärast, kuhu globaalse soojenemise ja kliimamuutusega jõutakse. 75% osalejatest on väga mures,“ lisab Uba.

Kui vaadelda Euroopa aktivistide emotsioone vanuse alusel, siis septembrikuise küsitluse järgi Uba sõnul vanuseliselt väga suuri erinevusi pole, kuid nooremad vastajad tunnevad end kliimamuutustega seoses pigem vähem jõuetuna kui vanemad. „Tõenäoliselt on selle taga asjaolu, et nad on võimalike muutuste suhtes natuke optimistlikumad,“ leiab Uba.

Üldiselt ei usu keskmiselt 13% noortest ja 7% vanematest meeleavaldajatest, et valitsus suudab pakkuda kliimakriisile lahendusi. Samas on riikide vahel selles küsimuses suured erinevused. „Rootsis on alla 25 aasta vanuste hulgas usaldus riigi vastu umbes 30%, samal ajal kui Austraalias Sydneys on see 3%. Täiskasvanute võrdluses on riikidevahelised erinevused vähem märgatavad – tõenäoliselt seetõttu, et täiskasvanutel on vähem usaldust valitsuste vastu.“ Uba jaoks pole see üllatav, sest avatud küsimuste vastustest ilmnes, et enamik küsitlusele vastanud täiskasvanuid on pikaajalised keskkonnaaktivistid. „Nad ei usu lihtsalt, et valitsused midagi ette võtavad. Kuid hoolimata pessimismist tulid nad ikkagi tänavale, et väljendada oma solidaarsust noortega ja survestada poliitikuid.“

Andmed puuduvad

Lahendustest rääkides usub vastanutest peaaegu pool, et kliimamuresid võiks leevendada nüüdisaegne teadus. „Küsimusele, kas kliimamuutust saab lahendada inimese enda elustiilimuutusega, vastasid eri linnade ja ka riikide noored erinevalt. Kui Poola noored arvavad, et elustiili muutmine on väga oluline, siis nii Austria kui ka Belgia noored nimetavad seda tunduvalt vähem.“ Teisalt on valdav osa küsimustiku täitnud noortest ja vanematest kliimaaktivistidest juba oma elustiilis suuri muudatusi teinud. 



Enamik kliimaaktiviste on ise oma elustiilis olulisi muutusi teinud. Elustiili muutnute osakaal vastanute hulgas 2019. aasta septembrikuise küsimustiku järgi.

Teadlastel on plaan kliimastreikijate vaatlusega pikema aja jooksul jätkata. „Kuna saime Rootsi rühmaga just nelja-aastase teadusgrandi, jätkame kindlasti selle liikumise uurimist, et vaadata, kui kaua nad jätkavad ja millist mõju nad poliitilistele otsustele avaldavad,“ sõnab Katrin Uba.

Tegelikult võib juba näha, et meeleavaldused on vilja kandnud. Vanemteadur selgitab: „Igale uudistelugejale on selge, et teema on jõudnud poliitikute teadvusse – ilma protestideta poleks seda juhtunud. Võime öelda täiesti kindlalt, et protestid on ühe oma eesmärkidest saavutanud: inimesed räägivad kliimamuutusest. Samas ei pruugi ainuüksi rääkimisest veel suurt kasu olla.

Eesti kliimaprotestide kohta ei saa paraku midagi öelda, sest siinsed meeleavaldused jäid uurimata. Rakendatud uurimismeetodi kasutamiseks peaks protestil osalema vähemalt tuhat inimest. „Vaadates protestidel osalemise senist innukust Eestis, oletasin, et piisavat arvu meeleavaldajaid kokku ei tule. Sellegipoolest on väga kahju, et meil Eesti andmeid pole,“ nendib Uba, avaldades siiski lootust, et kui tuleb järgmine suurem protest, õnnestub ka siinsed meeleavaldajad luubi alla võtta.

Küsitlustulemusi käsitlev aruanne asub aadressil https://osf.io/3hcxs/.

Maarit Stepanov-McBride

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit