Investigadora Sirgi Saar teeb teadustööd Hispaanias Valencia lähedal asuvas kõrbeuuringute keskuses.
FOTO: Erakogu

Kuidas karantiinis teadust tehakse

Elukool

Minu teadustöö saladus on struktuurne prokrastineerimine*. See tähendab, et distsipliini on mul natuke vähevõitu, aga aega natuke paljuvõitu. Järeldoktorantuur välismaal tähendab minu jaoks seda, et kohapeal eriti sõpru pole ja järelikult on aega poole ööni kontoris passida.

Artikli kirjutamise asemel prokrastineerin selle jutu kallal ja kui ma seda enam jätkata ei viitsi, siis loen Paul Klee kunstiraamatut, mille PDF-id jõudsin enne karantiini alla laadida. Tegevuste hierarhias allpool asuvad söögitegemine ja koristamine. Üldiselt saab väikesed tööülesanded niimoodi üsna lihtsalt kaelast ära, aga pikemad ja suuremad projektid kipuvad vinduma – näiteks doktoritöö.

Veebruarikuist päikest tuleb ometigi nautida ja välitöö väsitab. FOTO: Erakogu

Struktuurse prokrastineerimise võti on tegelikult võtta endale mingi veel hirmutavam ülesanne kui lõputöö – näiteks romaani kirjutamine – ja lõputööd tehes seda vältida. Lihtne. Kahjuks läks koroonaviiruse tõttu minu plaan natuke vett vedama ja ma jäin oma hirmutavast ülesandest ilma. Selleks oli teha konverentsil ettekanne artikli kohta, mida mina pole kirjutanud, teemal, millega tutvumist olen alles alustanud, ja publikule, kelle hulgas pidi olema ka professor, kes on selle artikli tegelik autor. Konverents aga tühistati.

Hispaanias on mu päevakava üldiselt natuke teistsugune kui Eestis. Erinevalt Tartust on ülikool üsna kaugel linnast väljas. Instituudi buss korjab mind peale kella seitsme paiku hommikul ja toob tagasi kella neljaks pärastlõunal. Mõnikord aga saan juhendajaga kella 8.30 paiku kokku, läheme autoga ja tuleme tagasi siis, kui tuleme.

Kõigis riikides, kus ma pikemalt olen viibinud, tundub päev kulgevat kohvipauside järgi (olgu, Tšehhis ja Inglismaal joodi pigem teed). Hollandis ja Itaalias oli lausa uskumatu asotsiaalsus, kui sa kohvipausile ei läinud. Siin, Hispaanias, on esimene kohvipaus tavaliselt kella 11 paiku ja teine millalgi pärast lõunat – või õigemini oli, sest kohvik pandi märtsi alguses remondiks kinni. Pärast seda hakkasin ma kohvi termosega kaasa võtma, sest itaallasest juhendajat on vaja heatujulisena hoida ja kohv mängib selles olulist rolli. Ise joon meelsamini teed.

Vähem väetisi

Seni on minu kontoritöö seisnenud peamiselt selles, et otsida oma uue katse ja artikli jaoks materjali, see läbi lugeda ja süstematiseerida. Teine oluline tegevus on igasuguste vahendite tellimine ja sellega kaasnevast bürokraatiast läbinärimine. Kõige eest tuleb tasuda ette ning mõni firma saadab su väikeste koguste tellimise peale lihtsalt seenele. Õnneks võttis helistamise ülesande enda peale üks tehnik, sest minu hispaania keele oskus ei ole veel piisav. Nüüdseks on mu katse sealmaal, et riisiseemned on USA-st juba kuu aega tagasi tellitud, aga praeguse tohuvabohu tõttu pole aimugi, millal või kas need üldse kohale jõuavad. Katsepotid on ostetud – neile kulus üle 500 euro. Ma ei taha teada, kui palju analüüside peale kulub.

Päikeseloojang üleujutatud riisipõllul. FOTO: Erakogu

Nüüd peaksin rääkima ka sellest, mis mu katse mõte on. Uurimisteema pealkiri on „Geneetilise mitmekesisuse mõju konkurentsile, äratundmisele ja tagasisidele ökosüsteemiomadustega“. Geneetilise mitmekesisuse all on mõeldud liigisisest mitmekesisust (riisi eri sordid), sugulust (mitmekesisus sama sordi piires) ja epigeneetilisi ilminguid. Paarikaupa potis kasvavad taimed hakkavad konkureerima toitainete pärast. Sugulastevahelist äratundmist tuleb uurida katse järgmises etapis, pärast seda, kui meil õnnestub esimese etapi taimedelt seemned saada. Esimeses etapis lihtsalt eeldame, et sama liini (väiksem alajaotus sordi sees) taimed on üksteisega rohkem sugulased kui eri liinide taimed sama sordi sees ning sordid omakorda on üksteisega vähem sugulased.

Üks põhieeldusi on, et sugulased koopereeruvad, s.t vähendavad üksteise suhtes konkurentsi, kuid konkurents mittesugulastega tugevneb. Seal tulevad mängu ka muud mõjurid: umbrohi, st teine liik, mis ei ole riisiga suguluses ja mille allasurumist eri riisikombinatsioonide poolt on kavas mõõta.

Ökosüsteemiomadusena vaatleme toitainete hulka mullas katse lõpus – loodetavasti õnnestub seda mõõta – ning ka umbrohu tõrjumist riisitaimede poolt kas allelopaatiliste juureeritiste (allelopaatia on taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega – toim.) või konkurentsi kaudu. Teoreetiliselt oleks huvitav uurida ka metaani teket mullas, aga selle jaoks peaks katse korraldama põllul, sest mikroobid kipuvad metaani tootma anaeroobsetes tingimustes (nagu on üleujutatud riisipõllud). Kogu selle asja praktiline väljund oleks vaadata, kas on võimalik tekitada segakultuure eri genotüüpidest (või ka väga ühtlaseid kultuure ainult sugulastest), mis annaksid head saaki ja suruksid umbrohtu paremini maha. Tänu sellele oleks vaja kasutada vähem herbitsiide ja väetisi.

Käsi peseb kätt

Kõige põnevam asi ülikoolis on teiste välitööd. Mul on muidugi ka enda huvid mängus – käsi peseb kätt. Kui mina aitan kellelgi katset üles panna, hooldada või maha võtta, aitavad nemad ehk tulevikus ka mind. Kui eriti hästi veab, on need välitööd looduslikult kaunis kohas või minu jaoks uudses koosluses. Minul on vastu pakkuda ainult kasvuhoonetööd, mis pole kahjuks eriti põnevad.

Erinevalt paljudest mu varasematest välismaal töötamise kogemustest on Hispaanias magistri- ja doktoriõpe ning järeldoktorantuur väga sotsiaalsed ning selget piiri töö- ja eraelu vahele ei tõmmata. Kõik saavad vähemalt mingil määral üksteisega läbi ja sageli kohtutakse ka nädalavahetusel.

Eriline, mõõtmisteks märgistatud taimeke. FOTO: Erakogu

Viimati oli mul kontorikaaslase välitööl võimalus markeerida taimi proovijoonel, mis oli kiirakääraline nagu joodiku hommikune jalutuskäik, ja pinnasel, kuhu ei saa korralikult maha istuda, sest maapind on kaetud teravate kipsi- ja kvartsikristallidega. Vaade oli see-eest suurepärane – kuna alustasime hommikul vara, saime osa päikesetõusust mägedes. Iga pisikese väljavalitud puhma külge pidime panema portsu värvilisi nöörikesi: viis valget, punane, roosa, roheline, must, pruun ja sinine. Saatuse irooniana oli meie seltskonnas suisa kaks värvipimedat. Mina sattusin neist ühega paari. Liike tundis ta õnneks hästi, aga nende värviliste nööride nägemisega oli küll raskusi. Tolle uurimuse eesmärk on vaadelda taimede toitainekasutuse nišše ajas ning seda, kas ja kuidas nad toitaineid üksteisega jagavad.

Karantiin seab igavuse lävendi palju madalamale. Saatsin kolleegile sõnumi ja küsisin, kas tal on vaja kasvuhoones abi pottide kaalumisega. Kahjuks selgus, et ma ei saa siiski liituda, kuna tööleminekuks on praegu vaja eriluba. Näiteks männikäbidega seotud välitööd on üldse peatatud, sest see on liiga ohtlik. Männikäbisid uuritakse nimelt köitega puude otsas ronides – pole vaja, et keegi praegusel ajal kukuks ja haiglasse satuks. Kunagi lähen aga kindlasti käbiuurimistöödele kaasa.

Distsipliini kasvatamise mõttes ei võtnud ma siin endale koju internetti, sest lootsin, et siis loen ehk päris raamatuid ka ja käin vahel õhtul väljas. Nüüd maksab see muidugi kätte, sest pean läbi ajama nende artiklitega, mis on mul juba olemas, ning meelelahutusvõimalused on ka ahtamad. Saame näha, kas ma selle tulemusena kirjutan lõpuni juba alustatud tekstid või hakkan joonistama. Peakski selle suure poolelioleva pildi, mis teises toas on, oma uueks võimatuks ülesandeks võtma – artikleid lugeda on ju ometigi lihtsam.

* Struktuurse prokrastineerimise kohta saab lugeda näiteks ingliskeelselt veebilehelt structuredprocrastination.com.

Sirgi Saar

TÜ taimeökoloogia teadur

Jaga artiklit