TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituut on juba aastaid teinud koostööd Tartus tegutseva Naiste Tugi- ja Teabekeskusega (NTTK), et saada eakate väärkohtlemise kohta rohkem teavet ning aidata probleemiga tõhusamalt võidelda.

Eakate väärkohtlemine on ülemaailmne ja mitmetahuline probleem, mis puudutab nii inimõigusi, soolist võrdõiguslikkust, perevägivalda kui ka rahvastiku vananemist. Üle 65-aastaste inimeste arv Euroopa Liidus üha kasvab ja prognoosi kohaselt on neid 2070. aastaks üle poole elanikkonnast.

NTTK projektijuht Mari Puniste tõdeb, et vägivald eelkõige eakate naiste vastu on nähtus, millest on siiani paljuski mööda vaadatud. Tänuväärt on see, et üha enam räägitakse avalikult perevägivallajuhtumitest, kuid eakate väärkohtlemine, mis võib kujutada endast nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda, on suuresti varjatud probleem.

„Sageli on vägivallatseja ohvri laps või lapselaps ning ohvrit vaevab sügav häbi- ja süütunne: kuidas ma lähen kellelegi kaebama, ju ma siis kasvatasin ise teda valesti,“ teab Puniste ohvrite üht põhjendust.

2019. aastal oli Eestis iga seitsmes kuritegu seotud perevägivallaga ja iga teine vägivallakuritegu oli perevägivallakuritegu. Täpsed andmed praegu puuduvad, kuid arvatakse, et lausa neljandikus perevägivalla juhtumitest võivad ohvriks olla eakad.

Johan Skytte poliitikauuringute instituudi projektijuht Elis Vollmer peab positiivseks, et viimastel aastatel on mitmed eakatevastase väärkohtlemise juhtumid meedia vahendusel avalikkuse ette jõudnud.

„Inimesed peavad teadma, et meil on see probleem ja et seda ei tohi ignoreerida. Pole õige väita, et vägivald on immigrantide teema ja meil endal on kõik hästi. Kõrvalseisjal on muidugi raske mõista, kuidas keegi laseb endale liiga teha, aga tegelikkuses on kogu see probleemistik väga lai ja keeruline,“ arutleb Vollmer.

Ülikool ja keskus püüavad ühise töö käigus suurendada nii tugisüsteemides töötavate inimeste kui ka tervikuna ühiskonna teadlikkust, et valehäbi jääks tagaplaanile ning saadaks aru, et vägivalda ja ahistamist ei pea mitte mingil juhul kannatama.

Tervisemured teevad elu keeruliseks

Nii ohvrit kui ka vägivallatsejat võivad mõjutada pikaajalised sõltuvussuhted. Sageli sõltub üks teisest kas majanduslikult või emotsionaalselt ning eakas ema võib tunda näiteks kohust oma vägivallatsejast lapse eest hoolitseda.

Paljud eakad ei suuda end kaitsta ning probleemi teevad veelgi keerulisemaks vägivallatseja või ohvri võimalikud kognitiivsed häired või psühhiaatrilised haigused.

Naistevastast vägivalda juba ligi 30 aastat uurinud sotsioloog Anu Laas ütleb, et suurt muret valmistab eakate dementsus. Esialgu on seda lihtne segamini ajada hajameelsuse või muude mäluhäiretega.

„Konkreetseid diagnoose saavad panna meditsiinitöötajad. Sageli ei oska aga pereliikmed dementsust kahtlustadagi, sest mäluhäiretega inimesed oskavad hämmastavalt osavasti küsimustele vastamisest kõrvale põigelda. Näiteks küsivad vastu: kuidas ma siis ei tea, mis su nimi on? Kas ise ikka mäletad?“ jutustab Laas.

Lähedased võiksid kahtluse korral paluda eakal sugulasel näiteks ettejoonistatud ringi, kella sihverplaadi sisse kirjutada arvud 1–12 ja joonistada küsitud kellaaega viitavad seierid. Eksimused korrektse kella joonistamisel viitavad algavatele mäluprobleemidele ja haigusele.

Mäluhäirete all kannatavad eakad on varmad unustama ka väärkohtlemist. Samuti on oht, et pahatahtlikud inimesed kasutavad mäluhäirega inimest oma petuskeemis või jätavad suure hoolduskoormusega lähisugulased eaka hooletusse.

Tuvastamine on alles esimene samm

On ilmselge, et vanemaealiste perevägivallaohvrite paremaks tuvastamiseks on vaja uusi, alternatiivseid vahendeid. Ometigi on ohvrite ülesleidmine vaid esimene samm.

Praktika näitab, et isegi kui eakad vägivallaohvrid õnnestub tuvastada, puudub tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatel ning ametnikel tihtipeale teadmine, kuidas edasi tegutseda. Töö eakate vägivallaohvritega kätkeb palju keerulisi küsimusi.

Just seda tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate ning ametnike teadmatust näitas ka poolteist aastat tagasi lõppenud Eesti, Austria, Soome, Kreeka, Läti ja Suurbritannia ühisprojekt WHOSEFVA (Working with Healtcare Organizations to Support Elderly Female Victims of Abuse), milles NTTK ning Tartu Ülikool osalesid.

Praegu töötavad ülikool ja keskus mitme jätkuprojekti kallal. Näiteks projektis TISOVA (Training to Identify and Support Older Victims of Abuse), kus tehakse koostööd ka soomlaste, austerlaste ja kreeklastega, on põhieesmärk koolitada eakatega tegelevate keskuste töötajaid, vabatahtlikke abistajaid ning eakaid endid.

Selle käigus luuakse ka interaktiivne koolitusprogramm, mis pakub aktiivseid ja uuenduslikke meetodeid eelkõige eakate naiste vastase vägivallaga kokku puutuvate inimeste koolitamiseks. Tänu sellele peaks suurenema eakatega töötavate inimeste oskused ohvrite abivajadusele reageerida.

„Peab meeles pidama, et vägivald ei ole ainult aktiivne, vaid ka passiivne. Laiemalt vaadates võib öelda, et üks vägivallatseja on ka riik. Meie eakate sotsiaal-majanduslik olukord on nii raske, et nad ei jõua lisateenuseid osta. Riik ei suuda piisavalt rahastada spetsialiste, kes vanureid aitaksid. Probleem on palju suurem kui see, mis toimub koduseinte vahel,“ tõdeb Laas.

Kannatanuid ei tohi solgutada

TEADUS – eakate väärkohtlemine 3 (Pixabay.com).jpg

Koostöö üks põhilisi eesmärke on saavutada kogukonnas arusaam, et võimalikust väärkohtlemisest teatamine pole häbiasi ei eakale ega kõrvalistele märkajatele. (FOTO: Pixabay.com)

Mari Puniste sõnul on eesmärk see, et vägivalla ohvrit ei suunataks järgemööda ühest asutusest teise. Sageli juhtub, et pärast avalduse esitamist politseis saadetakse inimene sotsiaaltöötaja juurde, kus kogu jutt tuleb uuesti ära rääkida, ja sealt tuleb minna veel järgmisse ametiasutusse, kus kordub sama.Eaka ohvri abistamiseks on sageli vaja mitme asutuse sekkumist. Puudulike koostööraamistike tõttu võivad aga ohvrid abita jääda.

„See on kannatanu taasohvristamine – ta sunnitakse üha uuesti sama asja läbi elama. Solgutamisest pole kasu. Pigem võiks see toimida nii, et kannatanu võtab ühendust ühe asutusega ja tolle esindaja pöördub asjaosaliste poole, kes püüavad üheskoos mure lahendada,“ selgitab Puniste.

NTTK ning ülikooli projektirühm on loonud head suhted Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiosakonna, Lõuna politseiprefektuuri ja prokuratuuri ning asjassepuutuvate omavalitsustöötajatega. Loodetavasti aitab see koostöö eakate väärkohtlemise juhtumeid tõhusamalt lahendada.

Ent probleemid väärkohtlemisega pole omased vaid Eestile. Johan Skytte poliitikauuringute instituudi koordinaator Olena Solohub kinnitab, et vägivald ei tunne riigipiire. Ta oli juba tükk aega Eestis elanud, kuid alles NTTK-ga koostööd alustades mõistis, et meil on samad mured mis tema kodumaal Ukrainas.

Siiski on tema sõnul Ukrainas olukord ilmselt hullem, sest isiklikest probleemidest pole kombeks rääkida ja tema teada pole seal teenuseid, mis oleks mõeldud eakatevastase vägivallaga võitlemiseks. Pealekauba ei usalda paljud sealsed inimesed riiki ega võimukandjaid, sealhulgas kohalikku omavalitsust ega politseid.

„Olen Eestis nii palju õppinud, et nüüd oskan vähemalt oma sugulastele nõu anda, kui nemad või nende naabrid selliste muredega kokku peaksid puutuma,“ ütleb Solohub.

Rohkem abi vajavad ka hooldajad

Anu Laas tõdeb, et Eesti on üks väheseid riike, kus on perekonnaseadusesse kirjutatud, et pereliikmete eest hoolitsemise kohustus on kaks põlvkonda vanematel ja kaks põlvkonda noorematel lähisugulastel. See tähendab, et eakate pereliikmete eest hoolitsemine on eelkõige laste ja lastelaste ülesanne.

„Kõige rohkem mõjutab see keskmist, töötavat põlvkonda, kel on vanad vanemad ja noored lapsed. Paraku on väga tavaline, et neil ei jätku ei aega, raha ega ruumi, et korraga hoolt kanda nii eakate kui ka laste eest,“ ütleb Laas.

Ent seda neilt just eeldatakse. Kui mõnel pereliikmel juhtub olema suurem tervisemure, võib olukord väga kiiresti keeruliseks muutuda. Omaste hooldamisega kaasnev vaimne ja füüsiline kurnatus võib viia läbipõlemiseni ja järgmine samm võibki olla (tahtmatu) vägivald.

Tasub teada, et väärkohtlemiseks loetakse ka hooletusse jätmist – ka seda, kui ei jaksata enam appi minna, eiratakse soove jne. Teisalt võib probleemiks osutuda ka liigne aitamine, näiteks see, kui vanurile öeldakse, et teatakse paremini, mida talle vaja on, ja keelatakse tal igasugune pingutamine. Nõnda süveneb vanainimeses tunne, et temast ei ole kellelegi kasu.

Kõik need eri aspektid teevad eakate eest hoolitsemise ning nende väärkohtlemise tuvastamise ja sellega võitlemise väga keeruliseks. Olukorda raskendab seegi, et sageli ei leita teavet, mida on võimalik ette võtta, et mured ei kasvaks üle pea.

Anu Laasi sõnul on näiteks Soomes tehtud uuringud näidanud, et riigile tuleb lõppkokkuvõttes odavam, kui abi vajavatele eakatele pakutakse teenuseid nende oma kodus. Eestis ei ole aga piisavalt koduteenuseid ega nende pakkujaid, sama mure on hooldekodukohtadega. Isegi kui võimalused on olemas, ei saa pere neid endale sageli rahaliselt lubada. Samuti puudub keskne kontroll pakutavate teenuste kvaliteedi üle.

Laas viitab, et praegu on käsil projekt, milles võetakse luubi alla ka väärkohtlejad, et koondada teave selle kohta, mida praeguses süsteemis nendega ette võetakse.

„Tegelikult vajab ka vägivallatseja abi. Isegi kui konkreetne juhtum saab lahenduse – näiteks katkestatakse suhe või määratakse lähenemiskeeld –, võib probleem alles jääda. Tuleb vältida seda, et vägivald kandub edasi mõnda muusse suhtesse,“ räägib Laas.

Suurem riigi toetus tooks kasu kõigile

Tähtis on abivajajat märgata. Üks peamine kokkupuutepunkt ja tugisüsteem on tervishoiutöötajad, kelle kätes on mitmesuguseid võimalusi vägivallaohvrite tuvastamiseks ja nende abistamiseks.

Teisalt tuleb mõelda ka sellele, et näiteks perearstid on niigi üle koormatud ega pruugi seetõttu kõiki ohumärke tähele panna. Sama kehtib kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate kohta, kes ilma kõrvalise märguandeta võib-olla ei teagi, et mõni inimene vajab abi.

Riiklike teenuste juures on probleem seegi, et suurem osa teavet ja nõustamisvõimalused on veebipõhised, neid pakutakse kusagilt kaugelt või siis on need kättesaadavad vaid suuremates linnades. Suur osa eakaid ei saa ega oskagi internetti kasutada, mistõttu vajalik info nendeni lihtsalt ei jõua.

Elis Vollmer rõhutab, et tõhusama teavitustöö tegemiseks on tarvis olukorrast paremini aru saada ja kasutada kanaleid, mille kaudu on tõepoolest võimalik sihtrühmani jõuda. Sellised on näiteks pensionäride lemmiksaated raadios ja televisioonis, kohalikud väljaanded ja kohad, kus eakad koos käivad.

„Tegelikult on vaja tervele kogukonnale selgeks teha, et tuleb märgata, ja mitte ainult eakaid, vaid ka kõiki teisi abivajajaid. Me peame julgema sekkuda. Vahel piisab sellestki, kui aidata vaid natuke,“ räägib Vollmer.

Peaasi on probleemist mitte mööda vaadata. Kui kõrvalkorterist kostavad kahtlased hääled või naabrite või sugulastega suheldes hakkab midagi kummalist silma, võiks siiski vähemalt ohvriabi infoliinile helistada ja nõu küsida, sügavamate kahtluste korral aga kindlasti politsei kutsuda.

„Parem karta, kui kahetseda. Kui eksisid, on kõik väga hästi. Kui ei, aitasid kedagi. Aga kuidas elada kahetsusega, et märkasid küll, aga ei võtnud midagi ette?“ paneb Vollmer südamele.