Vaade Bologna vanalinnale.
FOTO: Pixabay.com

Elu ja süda saapasääres

Reisikiri

Üliõpilaslinnast pealinna või kodunt vanaema juurde sõitmine võib tänapäeval aega võtta umbes sama kaua kui linnutiivul poole Euroopa läbimine. Siiski ei ole lennureis niisama lihtne, sest meie sisemine ürginimene pole lennuvõimega arvestanud ja teatav ärevus annab märku, et tegemist pole iganädalase bussisõiduga.

Nii säilib ikkagi reisi erilisus. Lennureis tähendab paljudele puhkust, ja isegi siis, kui oled juba üle poole aasta kodust ära, on sisetunne umbes samasugune nagu lühiajalisel külaskäigul mõnda Euroopa kultuurimetropoli. Mina olin aga seekord Euroopa teise otsa lennanud selleks, et õppida.

Olen üks enam kui saja kaheksakümnest Tartu Ülikooli üliõpilasest, kes on sel õppeaastal viibinud välisvahetuses, ja nüüdseks on mul seljataga üks semester maailma vanimas ülikoolis. Pärast kaht aastat riigiteaduste õppimist Tartus tundsin, et on aeg tudeerida rahvusvahelisi suhteid rahvusvahelises keskkonnas. Mõte võtta sihiks Bologna Ülikool oli minuga kaasas käinud juba gümnaasiumiajast, kui minu filosoofiaõpetaja oma kogemusi jagades pani uskuma, et see on alma mater’ite alma mater. Poleks kunagi arvanud, et sinna jõuda on päriselt võimalik.

Tegin teadliku valiku astuda uude elukorraldusse saapamaal samal päeval, kui Tartus alustati pidulikult uut õppeaastat. Juba esimese nädala jooksul sain osa tõelisest Itaaliast: espressopausidest, pastast, lõõskavast suvisest kuumusest ja kanalite lehast. Pärast paaripäevast peatust Veneetsia kunstibiennaalil, kus saatsin hommikud õhtusse vaid kunsti keskel, oli aeg võtta ette viimane samm, et jõuda uude kodulinna nimega Forlì.

Kuid kodu mul uues kodulinnas veel polnudki! Nagu ikka, aitas mind selles küsimuses üüratu internet, ja oma kohvri paigutasin ajutiselt kahe kohaliku, Arianna ja Federico elutoadiivani jalutsisse. Neist kahest said mu esimesed Itaalia sõbrad.

Kõik seal riigis käib ümber toidu! Juba pärast paari esimest tundi küsisid mu võõrustajad, kas olen näljane, ning kuna seljataga oli pikk päev täis rongisõite, võtsingi pakkumise vastu. Juba järgmisel hetkel leidsin end suurelt piirkondlikult toidufestivalilt sagra’lt, mille keskmes olid lõikusaja annid ja kõiksugused road, mida nendest valmistada annab.

Itaalias käib kõik ümber toidu, ka ühest heast espressost ei ütle keegi ära.

FOTO: Erakogu

Sagra’l müüakse, maitstakse, tutvustatakse ja võisteldakse. Keset põldu püstitatud varikatuste alla on kokku tulnud sajad inimesed, et kõht heast-paremast täis süüa. Külalapsed olid sel päeval ülendatud ettekandjateks ja täiskasvanud esitlesid kokakunsti saavutusi. Kui üks mööduja minu heledat jumet ja itaalia keele oskamatust märgates teadis mainida, et sagra’le astus võõramaalane omal ajal vaid selleks, et alustada sõda, või ainult siis, kui ta oli piisavalt jõukas, et oma kohaolek piisavalt kopsakalt kinni maksta, võisin ausalt öelda, et olen seal oma sõprade kutsel.

Kõik üliõpilased linna ei mahu

Kuidas siis on nii, et Euroopa vanim ülikool, Bologna Ülikool, õpetab tudengeid hoopis ühes väikeses linnakeses, mille nimi enamikule eestlastele ja isegi igale itaallasele tuttav ette ei tule? Aga sellepärast, et üliõpilasi on seal lausa 90 000 ringis ja terrakotapunane kivilinn Bologna neid kõiki ära ei mahuta. Nii ongi ülikoolilinnakud laiali mitmes väiksemas linnas. Mulle räägiti, et selline hajutamine Emilia Romagna maakonna hääbuvatesse linnakestesse oligi ülikooli taktika.

Vististi ongi sellel mõju olnud. Magistriastme tudengid jutustasid, et nende sealveedetud aastate jooksul on olukord juba muutunud: Forlì on muutunud elavamaks ja keskväljakul toimub pea igal nädalavahetusel mingi üritus, olgu siis šokolaadilaat või maailmaturg, kus saab Venemaa kioskist puises vene keeles tatart osta.

Linnakeses, mis on rahvaarvu poolest paarikümne tuhande võrra Tartust rikkam, ei jäänud aga küll muljet, et see on suurem kui Emajõe Ateena. Itaallaste ehituskunstile omaselt puudub seal uus ja moodne kesklinn, mis erineks vanalinnast oma kõrgete majadega ja tekitaks tunde, et oled kui väike sipelgas suures summas. Forlìs on kõik kohalik ja väike. Iga paari tänava kohta on pagarikoda ja puuviljapood, mis hajutab küll rahvahulga laiali, ent samal ajal võimaldab kohvikupidajal sind ära tunda ja paneb ta sulle sõbralikumalt naeratama kui juhuslikult sisse astuvale kliendile.

Kaugel olles õpid naabreid tundma

Linna väiksus ja hea ühendatus muu maailmaga tekitas sisemist rahutust ning varsti sai normiks üks väike reis nädalas. Reisisihiks sobis ka alla poole tunni kaugusel asuv naaberlinnake, et süüa pühapäevasel pärastlõunal üks kohalik imemaitsev gelato, ja läheduses kõrguv mäetipp, et maalida üles kaunis valgusmäng oliivisalude kohal. Forlì linnake kasvas mulle lausa südame külge ja nii mõnigi kord pidin seda kaitsma kohalike tudengite ees, kes väitsid, et tegemist on kõige mõttetuma linnaga maamunal.

Eks minu arusaam oligi itaallaste omast erinev. Üliõpilasvahetuses mängivad suurimat osa ju inimesed, kes su ellu juhtuvad, ning tutvumispäeval su kõrvale istunud saatusekaaslasest võib saada sõber kogu eluks. Minu sõprade ringis oli inimesi üheksast rahvusest, alustades jaapanlase ja lõpetades poolakaga. Meie kodumaade erinevused haridussüsteemis, toidukultuuris või poliitilises olukorras, aga ka keele ja rahvuse eripärad olid nii põnevad! Õppisin teiste kultuuride kohta tõesti palju.

Koos oma uue ajutise perekonnaga kõksisin pargis palli ja sõin hommikuti pannkooke. Võtsime eesmärgiks pühendada ühe õhtusöögi nädalas mõne konkreetse riigi kokakunstile ja traditsioonidele. Koos teise eestlasega võtsime laua katmisel kampa ka leeduka, sest ajaloolistel põhjustel on meie piduroad üpriski sarnased. Nii said kõik meie sõbrad ära proovida ka eelmainitud tatra, mida me seal jõudsalt populariseerisime – olime justkui ametlikud tatraesindajad. Aga tõesti, nisumaailmas maitses see veelgi paremini kui muidu!

Visnapil täitus kauaaegne unistus minna õppima maailma vanimasse ülikooli.

FOTO: Erakogu

Oli huvitav tajuda teatavat Balti rahvaste vendlust, identiteeti, millest ma varem teadlik ei olnud. Eesti ühiskonnas on ju pilk suunatud põhja poole ja Leedu on piisavalt kaugel lõunas, nii et sinna ei kiputa niisama lihtsalt sõitma nagu teistesse naaberriikidesse. Meil aga oli võimalus heietada koos leedukaga ühiseid mälestusi näiteks sellest, kuidas hommikul enne kooli sai mannaputru söödud ja pärast tunde MacGyverit vaadatud. Mul oli rõõm kuulda palju uut Leedu kohta.

Kummalisel kombel tundus Eesti kogu aeg kuidagi kaugel. Ilmselt aitas sellele kaasa asjaolu, et Eesti pole ülejäänud Euroopaga just eriti heas ühenduses. Näiteks lennureis ühest Kesk-Euroopa linnast teise võib maksta sama palju kui Ränduri burger ja friikad Magasini tänava Göökis või kaks kinoseanssi Elektriteatris. Selles faktis, milles minu jaoks varem kõlas teatav traagika, peitub aga oma võlu, sest reisimine kui selline niiviisi ei devalveeru.

Väikesel Itaalia kaardil, mis mul kogu aeg rahakoti vahel oli, kriipsutasin semestri jooksul läbi terve rea linnu, kus jõudsin ära käia. Ja kui näed eesriide taha, seda päris Itaaliat, mis ilmneb tõeliselt selgesti alles esmase vaimustuse hajudes, siis tahad sinna kindlasti tagasi.

Ühel päeval ma lähengi. Siis ei ole ma enam eeldatavasti tudengi rollis, vaid võib-olla tavaline turist, kuid ega soojad tunded sealse kultuuri vastu kuhugi kao. Kohvi hind ja rongiiste võivad veidike erineda ja talvised külmakraadid väga palju erineda, ent sellest hoolimata oleme inimestena kõik ühtemoodi, samasuguste rõõmude ja muredega, ning nalja mõistame ka samamoodi!

Emma Pipi Penelope Visnap

riigiteaduste bakalaureuseõppe kolmanda aasta tudeng, vahetusüliõpilane Kopenhaageni Ülikoolis

Jaga artiklit