TÜ üliõpilasesinduse poliitikanõunik Marge Vaikjärv
FOTO: Kaarel Kree

Konstruktiivset sidusust ka õppejõududele

Kolumn

Õppe arendamise vallas on juba aastaid rõhutatud konstruktiivse sidususe tähtsust. See on aga põhimõte, mida peaks ülikoolis kasutama palju laiemalt.

Kujutlege end hetkeks üliõpilaseks, kes läbib ainekursust, milles peab iga kahe nädala tagant esitama essee. Iga kord saate tagasisidet, mis aitab teil järgmist esseed veelgi paremini üles ehitada ning oma mõtteid arusaadavamalt ja keeleliselt mitmekesisemana väljendada.

Saabub lõpphindamise aeg ja teie ette asetatakse hoopis valikvastustega test. Saate selle kuidagi positiivse tulemusega tehtud, kuid mõistate, et ainekursuse ülesehitus ja selle kestel antud ülesanded ei toetanud eksamiks õppimist. Ainekursusel puudus konstruktiivne sidusus, mille kohaselt eesmärk, õpiväljundid, sisu, õppemetoodika ja hindamine (sh nii hindamismeetod kui ka -kriteeriumid) peaksid olema omavahel kooskõlas.

Järgmisel semestril läbite samalaadse ülesehitusega ainekursuse. Kõik läheb samamoodi, kuid kuna teate juba ette, et lõpphindamine tuleb taas ainult valikvastustega testi abil, ei pööra te esseedele, nendest saadud tagasisidele ja enesearendamisele enam tähelepanu. Jah, siit lähtub teadmine, et õpitakse seda, mida eksamil küsitakse. Kui küsitakse faktiteadmisi, siis nende õppimisele ka keskendutakse.

Konstruktiivsele sidususele oleks siinkohal kaasa aidanud hindamismeetodi muutmine – see võinuks olla näiteks essee või arengut kajastav õpimapp. Teie huvi enesearendamise vastu on suurem siis, kui tunnete, et keegi seda ka märkab ja teid tunnustab.

Õppejõudude töö ülikoolis koosneb väga eripalgelistest osistest: teadustöö, õpetamine, eriala populariseerimine, administratiivtöö. Igaühes neist saavad nad oma tegevuse eest mingil moel tagasisidet.

Õpetamisel on selleks üliõpilaste tagasiside ainekursuste kohta, teaduspublikatsioonidel retsensioonid, administratiivtöös töötajate rahulolu. Kõiki neid osiseid hinnatakse atesteerimisel.

KOMMENTAAR

Mulle tundub, et Tartu Ülikoolis on loodud väga hea raamistik õpetamise väärtustamiseks ja õppejõudude õpetamisoskuste arendamiseks. Tööplaane kooskõlastades saame kokku leppida teadustöö ja õppetöö tasakaalu. 

Arenguvestlustel võib õppejõud oma õpetamisoskuste arendamise plaanid (näiteks koolitustel osalemine või nõupidamised konsultandiga) koos juhiga läbi arutada ja juhil on võimalik luua tingimused nende plaanide elluviimiseks. Atesteerimisprotsessis saab õppejõud analüüsida oma õpetamist, toetudes õpetamise heale tavale. Selle analüüsi kohta võiks ta saada tagasisidet atesteerimiskomisjonilt.

Kuidas see raamistik tegelikkuses realiseerub, sõltub suuresti konkreetsest üksusest ja selle juhist, samuti atesteerimiskomisjonist ja õpetamisoskuste konsultantidest. Olen Marge Vaikjärvega nõus, et meil on vaja kindlasti veel ühiselt pingutada, et jõuda õpetamist sisuliselt väärtustava ülikoolikultuurini.

Mari Karm

õppejõukoolituse peaspetsialist

16. jaanuaril osalesin ülikooli aulas konverentsil „Õppejõult õppejõule“. Seda üritust võib pidada hea õpetamise pidupäevaks, kus jagatakse häid mõtteid õppimisest ja õpetamisest. Osalesin viiendat korda ja pidin tõdema midagi, mida olin juba paari aasta eest tähele pannud: sellel osalevad ikka ühed ja samad õppejõud. Millega tegelevad ülejäänud? Tõenäoliselt sellega, mille alusel neid tegelikult hinnatakse.

Üliõpilaste õpetamise ja hindamise arengust räägitakse palju, aga kui saabub õppejõudude endi eksamipäev – atesteerimine –, avastavad nad, et nende hindamine ei ole sugugi arenenud. Endiselt on kaalukaim hindamisalus teadustöö ning selle edukuse kriteeriumina artiklite ja viitamiste arv.

Kuhu jääb konstruktiivne sidusus õppejõudude hindamisel? Tõsi, atesteerimiseks esitab õppejõud ülevaate oma viimase hindamisperioodi tööst, sh õpetamise eneseanalüüsi. Ometi jääb jätkuvalt selgusetuks, kes ja milliste kriteeriumide alusel seda hindama hakkab.

Võimaliku kriteeriumide kogumina koostati 2016. aastal õpetamise hea tava, kuid selle juurutamine on kulgenud aeglaselt ja nii on see sarnaselt muude ülikooli heade tavadega pärast väljatöötamist riiulile puhkama jäänud.

Kui ühel õppe arendamisest huvitatud õppejõul õnnestubki ühest hindamisest läbi pääseda – sest öötundidel saavad ka teadustööd tehtud ja artiklid kirjutatud –, siis lõpuks võin juhtuda, et ka tema annab alla. Ta kohandab oma tegevuse hindamise järgi, just nagu ülalkirjeldatud üliõpilane, kulutades võimalikult vähe aega „kõrvalisele“ tegevusele, mis osutub hindamisel ebaoluliseks.

Kokkuvõttes oleks vaja, et ka õppejõudude hindamine oleks kooskõlas nendele võimaldatava tagasisidega ja ootustega, et seda tagasisidet kasutatakse. Ka nemad vajavad konstruktiivset sidusust.

 

Marge Vaikjärv

TÜ üliõpilasesinduse poliitikanõunik

Jaga artiklit