ILLUSTRATSIOON: raamatukaas

„Tüdrukune“ jutustab ahistamisest ausalt

Arvustus

Eia Uus on noor eesti kirjanik, kes kirjandushuvilisele ilmselt tutvustamist ei vaja. Oma esikromaani „Kuu külm kuma“ avaldas ta kõigest 20-aastasena ja see on kuulunud paljude koolide kohustuslikku lugemisvarasse.

Olen Eia tegemistel ammu silma peal hoidnud. Tegin tema loominguga tutvust üsna juhuslikult, kui ostsin kunagi poest tema reisiraamatu „Minu Prantsusmaa“. Häbi tunnistada, aga soetasin selle teose hetke ajel ilusa esikaanekujunduse pärast. Sisuni jõudes oli mul oma ostu üle aga veelgi parem meel.

Kõigepealt nautisin autori kirjutamisstiili, hiljem tema intervjuusid lugedes avastasin aga, et ta on mulle ka inimesena sümpaatne. Eia vastab kõigile tunnustele, mis minu arvates peavad heal autoril olemas olema: ta on intelligentne, aus ja sügav ning oskab panna inimesi tähtsate teemade üle arutlema.

Läheb paljudele korda

Kui möödunud aasta lõpus ilmus tema uus romaan „Tüdrukune“, olid järsku kõik kohad seda täis. Tuntud inimesed – eelkõige naised – kinnitasid, kui olulise teema Eia oli tõstatanud. Tagakaanelt tutvustust lugedes võib jääda mulje, nagu oleks tegu lesbiromaaniga, aga teose sisu on palju sügavam ja tähenduslikum kui lihtne tõmme kahe naise vahel.

Kui juhtusin kultuurisaates „OP“ nägema Margus Tabori intervjuud Eiaga uue raamatu teemal, pani mind muigama saatejuhi võimetus teost korralikult iseloomustada. Raamatut kiites oli ta õigete sõnade leidmisega kimpus. Pärast romaani läbilugemist saan aru nii Tabori nõutusest kui ka paljude lugejate kiitusest.

Võib juba aimata, et raamat meeldis mulle tohutult. Kohati naersin valju häälega, teistel hetkedel sain pahaseks ja mõnikord tabasin end äratundmiselt. Lühidalt öeldes räägib raamat kõigest sellest, millega tuleb naistel päevast päeva rinda pista.

Näiteks selle loo kirjutamisele eelnenud päeval sõitsin üle tüki aja linnaliinibussiga. Ühes peatuses sisenes nokastanud meesterahvas, kes muidugi ei suutnud teekonda läbida endale tähelepanu tõmbamata. Õige kiirelt kadusid tema ümbert teised sõitjad, sest loomulikult hakkas mees kaasteelisi, eriti noori naisterahvaid tülitama.

Olen sellistes olukordades ikka pingsalt püüdnud aknast välja vaadata ja teeselda, et ei märkagi seda inimest. Kui silmsidet ei loo, siis on suurem tõenäosus, et saad bussisõiduga ühele poole nii, et selline mees sind ei sega. Tavaliselt ajavad nad labast juttu ja selle kartuses keerleb su peas ainult üks mõte: et ta ometi sinu juurde ei tuleks. Kuigi võib-olla midagi ei juhtu, on see ikkagi ebamugav olukord.

Veel üks näide. Mu endise kodu juures elas üks vanamees, kes oli tavaliselt juba päise päeva ajal manustanud rohkelt hundijalavett. Iga kord, kui teda bussipeatusesse tulemas nähti, vaatasid kõik seal olnud naised üksteisele otsa.

Sõnu ei olnudki vaja, sest saime niigi aru, mida teised tundsid. Kõigi naiste taktika paistis olevat minna peatuse teise nurka, pingist võimalikult kaugele: nii ehk pääseb sellest tüütust vanamehest.

Alati see muidugi ei õnnestunud ja siis ei aidanud miski muu, kui eemale kõndida. Ei ole meeldiv, kui keegi kommenteerib: ohoo, kui kena, näita end eestpoolt ka! Kuigi sellised sõnad ei liigitu ahistamise alla, on need ebamugavad, eriti kui neid sulle bussipeatuses karjutakse.

Igas peres oma onu Heino

Usun, et pea kõigil on suguvõsas mõni onu Heino, kes ei suuda ühelgi kokkusaamisel jätta mainimata noorte tüdrukute kujunevaid kehavorme. Ka see ei liigitu ahistamise alla, aga pole ju ka normaalne käitumine. Ei loe, et teised ütlevad: ah, ta ongi ju selline.

Üldiselt sedalaadi vahejuhtumitest ei räägita, sest naistel on häbi. See näitab, kui nihestunud maailmapilt meil kohati on: häbi tunnevad need, kes ei ole midagi valesti teinud.

Täpselt sellest „Tüdrukune“ räägibki. Raamatu kaante vahel saavad kokku paljud taolised juhtumid, mida on ilmselt suuremal või vähemal määral kogenud paljud naised. Et aga see on igapäevaelu, ei pööra keegi sellele erilist tähelepanu. Võib-olla ei saada arugi, et see pole õige.

Paljud mehepojad muigavad nüüd ilmselt, et enam ei või nalja ka teha, kõik on kohe #metoo. Aga mis nali see selline on, mis paneb teise poole end sedavõrd ebamugavalt tundma? Kardan, et mehed ei kujuta endale ettegi, kui palju tuleb (noortel) naistel matsliku käitumisega silmitsi seista.

Eia raamatut lugedes tabasin end korduvalt küsimas: kuidas ta küll julgeb niimoodi kirjutada? Võib arvata, et kõik kirjeldatud lood ei ole juhtunud tema endaga, aga osa neist kindlasti. Ma austan autorit väga selle eest, et ta on tõstatanud teema, mida on ühiskonnas väga kaua vaka all hoitud. Ta on teinud seda nii julgelt ja ehedalt ning – mis kõige tähtsam – niimoodi, et see läheb paljudele korda.

2005. aastal ütles Eia Madis Jürgenile antud intervjuus nõnda: „Mina tahaks mitte kirjutada mõttetuid raamatuid; et ma ei jõuaks sinnani, kus ennast enam ei huvita, inspiratsiooni pole ja lihtsalt kuivalt ja tundetult midagi kirjutad. Et mul oleks piisavalt taipu, et näha, kui aeg on läbi. Kui millalgi tuleb üksainus hea raamat, siis pigem jäägu nii, mitte et elu lõpuni kirjutada alla keskmise asju, mis mitte kellelgi midagi ei muuda. Kas kõik või mitte midagi!“

Ära muretse, Eia, minu meelest pole sa ühtegi alla keskmise asja kirjutanud!

Sandra Saar

ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist

Jaga artiklit