FOTO: Andres Tennus

Palju õnne, eestikeelne ülikool!

Aktuaalne

Rahvusülikooli juubeliaasta on kulgenud töises ja rõõmsas meeleolus. Aasta jooksul on toimunud palju temaatilisi üritusi nii Tartus kui ka mujal Eestis. UT toimetus küsis selle aja jooksul paljudelt oma allikatelt ja sõpradelt ka seda, mida rahvusülikoolile sünnipäevaks soovida.

Eelmise aasta nelja parima õppejõu hulka valitud Edith Viirlaid soovib ülikoolile klassikaliselt pikka iga. «Et TÜ oleks Eestis endiselt esimene ülikool. Ma arvan, et kõik, kes on kunagi Tartu Ülikoolis õppinud, on uhked, et õppisid ikkagi siin. Samuti soovin seda, et ülikool hoiaks ja väärtustaks oma õppejõudusid,» ütleb Viirlaid.

1980. aastal ajakirjanduse eriharus eesti filoloogina TÜ lõpetanud Raimu Hanson on praegu Tartu Postimehe reporter. Kuigi ajalehetoimetus kolis mitu aastat tagasi peahoone vastast Vanemuise suure maja lähedale kuuendale korrusele, näeb ta nüüdki oma töölaua kõrval seistes ülikooli peahoone katust. «See tuletab mulle iga päev meelde, et pean elama ja töötama alma mater’i vääriliselt. Soovin eestikeelsele ülikoolile ja tema peahoonele uusi ja paremaid sajandeid, et seda näeksid ning sellest saaksid osa ka mu lapsed ja lapselapsed ning nende lapsed ja lapselapsed ja nii edasi ja nii edasi!» 

Inimgeneetika professor Maris Laan loodab, et eestikeelne akadeemilise hariduse andmine jätkub veel aastasadu. «Ma toetan väga rahvusvahelistumist, aga mitte keegi peale meie ei tee eestikeelset akadeemilist õppetööd ega teadust. Seda tuleb toetada ja ülal pidada. Ei oleks õige sellest loobuda, sest teisiti on lihtsam. Aga loomulikult ei tohi eestikeelsusega üle pingutada– näiteks doktoritöö keel sõltub ikkagi erialast, teemast, juhendajast ja oponentidest. Tuleb tegutseda ühiselt, et oleksime tugevad,» räägib Laan.

Tänavu 90. sünnipäeva pidanud alati nooruslik akadeemik Jaan Einasto soovib, et ülikool jätkaks ja hoiaks vaimutungalt, nagu ta on seda seni teinud.

Geograaf ja maastikuökoloog vilistlane Helen Sooväli-Sepping soovib alma mater’ile avatust, elujõulisust ja koostöötahet ning rõhutab, et avatuse ja elujõulisuse vundament ongi koostöö. «Tartu Ülikool kannab endas neid rahvuslikke väärtusi, aga need väärtused on kindlasti ka teistes Eesti ülikoolides. Et oleks rohkem koostööd distsipliinide vahel ja ka sees – see on see, mis ainult rikastab eesti teadvust ning ka meie alma mater’it, Tartu Ülikooli,» sõnab Sooväli-Sepping.

ETV rahvusülikooli saatesarja toimetaja ja TÜ vilistlane Tõnis Leht on sarja filmimise ajal olnud taas Tartu tihe külaline ning soovib eestikeelsele ülikoolile vaimuteravust ja nooruslikku hoogu ka teiseks sajaks.

«Tartu 2024» projektijuht Erni Kask soovib, et eestikeelne akadeemiline haridus ja ülikoolikultuur õitseks ka aastal 2024 ja igavesti. «Palju õnne, rahvusülikool!» soovib ta.

Pikka aega, aastatel 1975–2008 ülikooli ajalehe toimetaja ametit pidanud ja hiljem veel seitse aastat UT ajakirja ajaloorubriiki täitnud Varje Sootak soovib, et ülikooli ei kõigutaks tuuleiilid ei seest ega väljast, ei võõrvõimud ega meelt muutvad omad, ei bürokraatia ega ametnikud. «Et ülikoolis saaks õppida eesti keeles, et ülikoolis säiliks eestimeelsus, et me hingelinnud suhestuksid ülikooliga!» lisab Sootak.

Kõik, kes tahavad ka ise soovida rahvusülikooli juubeli puhul Tartu Ülikoolile õnne, saavad seda teha kirjalikult TÜ sotsiaalmeediakanalites,  30. novembri piduõhtul ja leheküljel 100.ut.ee/kylalisteraamat.


KÜSITLUS: Mida tähendab teie jaoks rahvusülikool?

Rahvusülikool 100 on sümbol nii Eesti riigile kui ka ülikooli vilistlastele, üliõpilastele, õppejõududele ning personalile. See on vabaduse ja väärtuse sümbol. Väikese riigi jaoks on suurim vara inimesed ning suurim väärtus tarkus. Just selle nimel meie rahvusülikool töötabki: harib riigi suurimat vara. Julgen öelda, et tänu pikaajalisele ja järjepidevale õppetööle on ülikool saanud killukeseks meie kõigi südamest ning kanname seda kaasas oma rännakutel. On ju ometigi iga eestlane oma riigi saadik ja mul on hea meel, et niivõrd suur osa nendest saadikutest on saanud kvaliteetse hariduse rahvusülikoolist.

Trine Tamm

riigiteaduste üliõpilane, TÜ üliõpilaskonna aseesimees

 

Minu jaoks seostub rahvusülikool kõigepealt tema rammusa ajaloolise pärandiga, mis muu hulgas kinnistab erilise sideme Pärnuga. Põhjasõja ajal siin tegutsenud Academia Pernaviensis kannab ülikooli vaimsust merelinnas edasi, sellenimeline mõttekoda taasasutati tänavu augustis Pärnu Academia Gustavo-Carolina 320. aastapäeval. Siit järgmine tähenduslikkus: rahvusülikool ulatub kõikjale, kuue samba vahelt palju kaugemale. Selle roll on sisuliselt kogu riigi arendamine. Avara pilguga, targalt, tasakaalukalt, julgelt ja järjepidevalt.

Gea Kammer

TÜ Pärnu kolledži arendusjuht

 

Rahvusülikool tähendab minu kui füüsiku jaoks eelkõige seda, et füüsikateadus 20. sajandi Tartus ei alanud Eesti NSV Teaduste Akadeemia füüsika, matemaatika ja mehaanika instituudi loomisega aastal 1946. Juba õige varsti pärast rahvusülikooli rajamist sai siin doktorikraadi tuntuim eesti füüsik Ernst Julius Öpik, kes andis aastal 1922 oma ajas parima hinnangu Andromeeda galaktika kaugusele Maast ja töötas hiljem välja tähtede evolutsiooni mudeli, mida loetakse põhijoontes kehtivaks ka praegu. Eksperimentaalfüüsikale eestikeelses Tartu Ülikoolis pani aluse Harald Gottfried Perlitz, kes algatas siin röntgenstruktuuranalüüsi uuringud ja sai füüsikaprofessoriks 1935. aastal. Perlitzi õpilane oli minu hilisem mentor dotsent Aleksander Pae, kellest sai ühtlasi minu akadeemiline isa üliõpilasseltsis Liivika.

Peale selle tähendab rahvusülikool minu jaoks ka pidevat vajadust kaitsta viimasel ajal tugevasti pidgin English’i poole kalduvat eesti teaduskeelt. Mitte lubada tudengitel optilise eraldusvõime asemel kasutada sõna resolutsioon ega teadusliku koostöö tähenduses sõna kollaboratsioon, mitte nimetada mingil kõveral esinevat tippu piigiks ega muuta kõik eesti arvud inglise numbriteks.

Kalev Tarkpea

füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja

Jaga artiklit