1980. aastate keskel Tartu Riikliku Ülikooli peahoone Veski-nimelises auditooriumis tehtud pildil etendab ülikooli luuleteater Valhalla kava «Jätke joogimaja (ärge jooge vene viina)». Fotol vasakult Margus Kasterpalu, Tiit Pruuli, Jüri Luik ja Ariel Levin
FOTO: erakogu

Tiit Pruuli: rahvuslusele pannakse alus haridusega

Persoon

Teotahteline Tartu Ülikooli vilistlane Tiit Pruuli täitis juba 1980. aastatel ülikooliõpingute ajal arvestatavat osa eestluse ja demokraatia arendamisel Eesti ühiskonnas.

Terve Pruulide perekond on tihedalt Tartu Ülikooliga seotud, sest siin on õppinud nende pere mitme põlvkonna liikmed, alustades Tiidu vanaisast ja lõpetades tütrega. Tänapäeval on Tiit  tuntud eelkõige ettevõtja ja mitmekülgse ühiskonnategelasena.

Tiit on pärit Tartust. Suurema osa lapsepõlvest veetis ta Tähtveres, kus vastasmajas elas professor Endel Varep, veidi eemal olid aga sporditeadlase Atko-Meeme Viru, kirurg Artur Linkbergi ning müstilise filosoofi, luuletaja ja teoloogi Uku Masingu kodud. Ühel paralleeltänaval elasid ajaloolane ja filoloog Richard Adolf Kleis, keeleteadlane Paul Ariste ja folklorist Eduard Laugaste, teisel aga keeleteadlane Arnold Kask ja noor Jüri Allik.

Elukoht nii-öelda professorite linnaosas andis seega suurepärase võimaluse Tartu vaimust osa saada.

Koolihariduse sai Tiit Miina Härma nimelisest Tartu Linna 2. Keskkoolist, mis oli Nõukogude Eestis üks parimaid koole. Nagu Miina Härma Gümnaasium praegugi, oli see inglise keele erikool, aga Tiidu sõnul oli esmatähtis hoopis seltskond, kes oli sinna kokku tulnud või toodud.

«Nende seas oli loll olla loll. Väikese silmaringiga, vähelugenud, maailmast mitte aru saavat inimest ei kutsunud poisid oma kampa ega tahtnud tüdrukud peigmeheks,» meenutab Tiit.

Soov mõjutada ühiskonda

Tartu Ülikooli ajendas teda astuma naiivne nooruslik soov mõjutada tolleaegset kivinenud ühiskonda.

1980. aastate algul oli Tiit koolipoisina kahel aastal võitnud üle-eestilise koolinoorte kõnevõistluse ja osalenud suhteliselt heade tulemustega kirjanduse olümpiaadidel. Pelgalt kirjandus tundus talle aga liiga kitsa erialana ja kusagil hinges pitsitas soov jätta ühiskonda oma jälg. Seepärast tegi ta otsuse minna õppima ajakirjandust.

«Lootsin, et minust saab kunagi kultuuriajakirjanik, nagu oli mu praktikajuhendaja Eesti Raadios Mari Tarand või esimene ülemus Linnar Priimägi ajalehes Edasi,» meenutab ta.

Ülikooliaegsed tiitlid annavad märku sellest, kui palju Tiit juba tudengina jõudis: ta on Eesti Üliõpilaste Seltsi taastajaliige (1988) ja vilistlaskogu liige (1990), ajakirjandusüliõpilasena oli ta luuleteatri Valhalla üks juhte, Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas ajalehe Noorte Hääl toimetaja ning ajalehe Edasi toimetaja.

Koos teiste ajakirjandustudengite Ivo Rulli, Jüri Luige ja Ülo Veldrega võitles ta fosforiidi kaevandamise vastu. Panuse eest omariikluse arendamisel määrati talle Jaan Tõnissoni õpperaha.

«See oli tõesti aeg, mil ühiskonnas toimuvast ei saanud keegi kõrvale jääda. Suurte muutuste eel ja ajal on tihti just noored haritlased olnud protsesside eesotsas, paljus oli see nii ka perestroikasündmuste keerises. Aeg soosis tegutsemistahtega inimesi ja me tegutsesime siis ka täiega,» ütleb ta.

Ajakirjandusõpingutele tagasi vaadates meenuvad Tiidule eeskätt Peeter Vihalemma sotsioloogialoengud. Need olid tema hinnangul mõnusalt keerulised, kuid teemad sealjuures läbi komponeeritud ja rahulikult esitatud.

«Esimesel hetkel võis tunduda, et Vihalemm oma aeglase meelelaadiga pole mingi lektor, aga mulle imponeeris väga tema tasakaalukus ja tõesti asjade olemuseni minev sügavus. Peeter läks alati välja kõige peenema detailini, sügavaima tuumani,» täpsustab ta. Üks meeldejäävamaid õppejõude oli kahtlemata ka Marju Lauristin, kes seletas asju küll üldiselt, ent väga tabavalt.

Kõige tähtsamaks peab Tiit Tartu akadeemilist elu, mis oli toona, 1980. aastatel ja 1990. aastate alguses väga vilgas ka väljaspool auditooriume.

Inspireeriv oli käia näiteks ülikooli filmiklubis, kus esines sageli semiootik Juri Lotman, ja osaleda emakeeleringis, mida juhatas keeleteadlane Valve-Liivi Kingisepp. Legendaarsed olid ka ajaloolaste ekskursioonid Eestis ja mujal eesotsas Sulev Vahtre ning Helmut Piirimäega. Samuti on Tiidul elavalt meeles ajakirjandusosakonna oma väike tele- ja raadiostuudio, mis asus keeltemaja keldris.

«Sinna kutsuti väikese seltskonnaga Tartu vaimu kandjad – Paul Ariste, arhitekt Arnold Alvil Matteus, pedagoogikateadlane Aleksander Elango ja paljud teised – ning seal sai lindistatud nende pehmelt öeldes nõukogudevastaseid mälestusi,» meenutab ta.

Tiidu hinnangul on ajakirjandusel nii ülikoolis õpetatava erialana kui ka üleüldiselt suur mõju Tartu Ülikooli arengule. «See, kuidas omal ajal töötasid ühiskonda mõjutades koos näiteks ajakirjandusosakond ja ajaleht Edasi, on omaette, veel lahti kirjutamata peatükk eesti ajakirjanduse ajaloos. Need vastastikused mõjutused olid väga suured,» leiab ta.

Praegu on Tiidu arvates aga ülikool samas seisus kui kõik teised akadeemilised asutused ja peab meedia tähelepanu eest võitlema. Hinnatakse vaid neid, kes on pälvinud tähelepanu. Alles siis võib saada piisavalt raha, parimad õppejõud ja võimaluse valida parimaid õppureid, kellest saavad parimad teadlased.

Tegutsemine mitmel rindel

Tiit on väga mitmekülgne inimene. Ta on ühiskonnas tuntud peamiselt ettevõtja ja ajakirjanikuna, kuid peale selle on ta tegutsenud ka paljudes teistes valdkondades, alates raudtee-ehitusest ja lõpetades filmikunstiga (sealjuures on ta olnud mitme dokumentaalfilmi kaasstsenarist, toimetaja ning produtsent). Ta on kirjutanud artikleid ning teinud raadiosaateid välis- ja sisepoliitikast, kultuurist ja mittekultuurist.

«Võib-olla oleks täpsem spetsialiseerumine olnud mõistlikum, aga mu uudishimu eri teemade vastu on lihtsalt nii suur,» selgitab Tiit, kellel jagub aega ka tennise, fotograafia ja reisimise jaoks. Ta on käinud enam kui sajas riigis ja osalenud ümbermaailmareisidel nii auto kui ka laevaga.

Üheks viimase aja suurimaks proovilepanekuks peab Tiit Antarktika-ekspeditsiooni juhtimist. Veebruarini kestval uurimisretkel purjejahiga Admiral Bellingshausen osaleb kokku üle 20 teadlase ja merendustegelase.

Üks selle reisi peamisi eesmärke on populariseerida teadust, et inimesed saaksid paremini aru, milline on maailmamere ja kogu meie planeedi olukord. Näiteks septembris viibis Tiit Prantsusmaa sadamalinnas Brestis, kus korraldati ekspeditsiooniga seoses kliimamuutuste foorum.

Inspiratsiooni ja motivatsiooni leiab tegus mees enamasti sellest, kui ta näeb, mida huvitavat ja edasiviivat on teinud teised inimesed.

«Mind inspireerib, kui keegi on kirjutanud hea teksti, teinud põneva filmi või pannud püsti hästi toimiva ettevõtte. Tahan teha sama. Tahan uurida, miks tal on nii hästi läinud, tahan tema edu ja ilu edasi arendada,» kirjeldab ta.

Tiidu sõnul on tal väga vedanud sellega, et teda ümbritseb palju andekaid ja tarku sõpru-tuttavaid. Suured eeskujud on talle olnud ka Tartu akadeemilised persoonid: ajakirjandus- ja keeleteadlane Juhan Peegel oma rahuliku meele ja armastusega eesti kultuuriloo vastu, sotsiaalteadlane Marju Lauristin ja Sulev Vahtre ausa rahvusluse poolest ning kirjandusteadlane Jaan Unt, kes korraldas oma tarkust täis kodus vabameelseid klubiõhtuid.

Mõeldes sellele, millist osa on Tartu Ülikoolist saadud haridus tema elus mänginud, eristab Tiit haridust ja haritust. «1980. aastatel tuli oma aega raisata ka igasuguse jora peale, mida hariduse pähe esitleti,» ütleb ta. Sellised distsipliinid nagu sõjaline õpetus, teaduslik kommunism, tööohutus, poliitökonoomia ja paljud muudki olid suuresti jaburad. Õnneks töötas ülikoolis ka õppejõude, kes oskasid punaste pealkirjadega ainete varjus õpetada päris filosoofiat ja päris elu.

Ajakirjandusosakonnas olid Lauristin, Peegel ja Vihalemm koostanud õppekavad sedasi, et niinimetatud erikursuste raames käisid loenguid pidamas oma ala vaieldamatud liidrid kogu Eestist. Tiidu sõnul andis see peale formaalse, tunniplaanipõhise hariduse veel ka harituse.

Põlvkondadepikkune side

Pruulide peres on ülikooliharidus olnud au sees mitme põlvkonna jooksul. Esimesena tuli Tartu Ülikooli Haanjamaalt Tiidu vanaisa Feliks Mendik, kellest sai hiljem arstiteaduskonna õppejõud. Enne iseseisvuse kaotamist ja akadeemiliste organisatsioonide sulgemist 1940. aastal kuulus ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi.

«Need vanamehed, vanad seltsivennad, kes vanaisa juurde kogunesid, olid minu, poisikese jaoks jällegi osake mitteformaalsest haridusest. See oli nõukogude aja hädavajalik osa, kui tahtsid normaalseks ja ausaks jääda,» räägib Tiit.

Seejärel astus ülikooli Tiidu isa Margus. Salajasse noorteühendusse kuulumise pärast viidi ta ülikooli viimaselt kursuselt Siberisse. Isa järel käis ülikooliteed Tiit ise ja Tiidu järel omakorda üks tema kahest tütrest, kes õppis siin sotsiaalpedagoogiks.

Ülikoolielu on aastakümnetega väga palju muutunud. Tiidule tundub, et võrreldes selle ajaga, kui tema üliõpilane oli, on ülikoolisisesed suhted muutunud familiaarsemaks. Respekti ja õppejõudude töö väärtustamist oli Tiidu arvates varem rohkem kui praegu.

«Meie hakkasime Juhan Peeglit sinatama alles pärast lõpudiplomi saamist,» mainib ta.

Olenemata kõigist muutustest on aga Tiidu side Tartu Ülikooliga säilinud: esiteks perekondlike sidemete kaudu ja teiseks tänu Eesti Üliõpilaste Seltsile.

«Minu meelest kannavad sedalaadi organisatsioonid oma liikmete kaudu suurepäraselt edasi vana akadeemilist vaimu, hoiavad vanemaid vilistlasi kursis ülikoolis toimuvaga ja aitavad noortel leida radu, mida mööda tulevikus käia,» leiab ta.

Tulevikusuundadele mõeldes arvab Tiit, et ülikool ei tohiks muutuda puhtalt rakenduslikuks kõrgkooliks, nagu mõnel pool kipub juhtuma. Selle asemel tuleks kõikides valdkondades hoida tasakaalu teaduse ja igapäevaelu vahel, teisisõnu mõelda sellele, kuidas saaks inimene kasutada teaduspõhist uudsust ja innovaatilisust näiteks kodus – oma garaažis või köögis. Tema hinnangul tuleks ülikoolis kindlasti pidada tähtsaks akadeemilist vabadust koos akadeemilise vastutusega.

Tiit soovib ka seda, et Eesti praegune valitsus mõistaks propagandistliku pudi-padi asemel rahvusülikooli rahastamise tähtsust.

«Rahvuslusele pannakse alus haridusega. Harimatust inimesest saab hobusevaras,» ütleb Tiit. Rahvusülikoolile soovib ta juubeliaasta puhul oskuslikke kompromisse, et säilitada rahvusliku ja emakeelse ülikooli staatus ning olla samal ajal lõimitud maailma haridus- ja teadussüsteemi.

Mari Liiver

õigusteaduskonna turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

Jaga artiklit