Tartu Riikliku Ülikooli päevil oli iseenesestmõistetav, et üliõpilaste ülesanne polnud ainult tarkust taga nõuda ja Nõukogude riigile meelepärasteks kodanikeks kasvada. Tudengitel tuli aastakümneid enam-vähem kohustuslikus korras panustada tasuta tööjõuna suure kodumaa arengusse.

Õppetöövälist rakendust leidsid nad kohe pärast taasavatud nõukogude ülikooli immatrikuleerumist 1944. aasta hilissügisel. Nimelt pidid üliõpilased, nagu ka töökollektiivid, veetma üks-kaks päeva nädalas linna taastamistöödel. Tuli lammutada varemeid, koristada prahti, täis ajada vanu keldreid ja teha muid selliseid töid.

Kuna Tartu oli teise maailmasõja lahingutes ulatuslikult kannatada saanud, jätkus tööd aastakümne lõpuni. Tartu Riikliku Ülikooli esimesel tegevuskümnendil polnud haruldane seegi, et üliõpilased saadeti sügiseti ülikooli õppehoonete ja ühiselamute tarvis talvepuid linna vedama või Ulilasse turvast aunatama.

Hoolimata sellest, et üliõpilasi juba niigi võimalust mööda heakorra- ja muudel töödel kasutati, võttis NSVL-i Ülemnõukogu 1958. aasta detsembris vastu seaduse, mille kohaselt tuli õppetöö ülikoolides senisest enam siduda tegeliku eluga. See tähendas, et õppivat noorsugu tuli kaasata ühiskonnale tulu toovatesse ettevõtmistesse veelgi rohkem, samuti pidi arendama nende praktilisi oskusi.

Nendest nõuetest lähtudes koostati uued õppeprogrammid, mis nägid muu seas ette selle, et ajaloo-keeleteaduskonna ning õigus-majandusteaduskonna (kui kõige elukaugemate valdkondade) päevases õppes tudeerivaid esmakursuslasi tuli suunata tootvale tööle Tartu ettevõtetesse ja ehitusobjektidele.

Nii töötasid näiteks ajaloo-keeleteaduskonna esimese kursuse poisid 1960. aastate algul hommikul kella kaheksast Tartu betoonitoodete tehase tsehhides, õhtul kuuest kümneni kuulasid aga loenguid. Seega said esmakursuslastest sisuliselt õhtuülikooli üliõpilased.

Paraku tähendas see tudengitele üle jõu käivat koormust: on ilmne, et kui päev otsa oli tehtud rasket füüsilist tööd, siis õhtustel loengutel pigem tukuti. Peagi mõistsid ka riigijuhid, et puuduliku väljaõppega üliõpilasi rakendati ettevõtetes pigem abitöödel ning see ei toonud kokkuvõttes kaasa muud kui üldise õppeedukuse langemise.

Võrreldes eelkirjeldatuga osutus palju pikemaajaliseks tavaks see, et üliõpilasi, enamasti jällegi esmakursuslasi, pagendati sügisel vähemalt kuuks ajaks kolhoosidesse-sovhoosidesse.

Nõukogude kodumaa põllumajanduses vajati saagikoristusel hädasti abikäsi. Enamasti tähendas see nädalate kaupa kartulivõtmist, mis vihmaste ilmadega oli pigem läbimärjana mudas sonkimine. Aga teha tuli muudki, näiteks peksta rehepeksumasinaga vilja või koristada lina ja viia vihud linalikku.

Kui esmakursuslaste kasutamisel vabriku- või ehitustöölistena 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul polnud üliõpilaste jaoks tõenäoliselt midagi meeldivat, siis kogu kursusega terveks septembrikuuks või kauemakski majandisse sõitmisel olid vaatamata pikkadele ja tihti rasketelegi tööpäevadele ka omad head küljed.

Kunagised üliõpilased on rõhutanud esmajoones seda, et esimesel ülikoolisügisel peale sunnitud nädalatepikkune pead-jalad koos töötamine, söömine ja magamine andis võimaluse kursusekaaslasi üsna lähedalt tundma õppida. Hoolimata tööpäevajärgsest väsimusest oli noortel teinekord veel hilisöölgi jõudu üksteisele vempe visata, maailmaasju arutada, õunaraksus käia, üheskoos laulda ning laupäeviti külapidudel lõbutseda.

Nii kujunes ajapikku välja kambavaim ja tänu sellele kasvas kursus ühtseks. See kokkukuuluvustunne liitis kursusekaaslasi veel aastakümneid hiljemgi.

Peale selle nendivad omaaegsed abitöölised, et kuigi töö eest palka üldjuhul ei makstud, toideti neid korralikult. Kolhoos ei koonerdanud ei piima, köögivilja ega sealihaga.

Viimast korda viidi esmakursuslased saagikoristustöödele appi 1990. aasta sügisel.