Tarmo Rüütli töö kuue aasta jooksul andis Eesti jalgpallikoondisele muuhulgas kõigi aegade edukaima valiksarja.
FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Viljandi karjamaalt rahvuskoondise etteotsa

Vilistlane

2005. aastal Tartu ülikooli avatud ülikooli treeninguõpetuse ja spordijuhtimise diplomiõppe lõpetanud Tarmo Rüütli alustas jalgpallimänguga juba poisikesena Viljandi karjamaadel. Eelmise aasta lõpus andis ta viimased kuus aastat peetud Eesti jalgpallikoondise peatreeneri ameti üle uuele mehele ja siirdus Tallinna Kalevi jalgpalliklubisse.

1973. aastal lõpetasite Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi, selleks ajaks olite aga juba mitu aastat klubitasemel jalgpalli mänginud. Kuidas nii läks?

Jah, mängisin kooli lõpetades juba FC Norma eest. Aga ega tol ajal ei olnudki teisi variante, kui kooli kõrvalt mängima hakata. Jalgpalli sai mängida 15–16-aastaselt B-klassis, 17–18-aastaselt A-klassis. Kui see läbi sai, oligi üleminek täiskasvanute jalgpalli. Sellises vanuses mängijaid klubid ikka jälgivad, mind kutsuti Normasse.

Kas õpetajad koolis selle pärast viltu ei vaadanud?

Kooliõpilased teevad ju ikka sporti. Trennides käiakse aga õhtuti, kooliasjad saab enne ära teha. Eks muidugi õpetajad kardavad natuke, mõned põevad rohkem, teised näevad aga suuremat pilti – elu ei koosne ju ainult ühest alast või ainest. Minu kooliasju jalgpall enamasti ei seganud, aga muidugi oli vaja vahel treeninglaagris käia. Meie grupi juht tehnikumis küsis siis mõnikord: «Rüütli, ega teile ei tundu, et olete endale vale eriala valinud?». Kõik inimesed ei saa ju sportlastest aru, ega suhtu sellesse samamoodi. Ka tänapäeval on neid, kelle arvates sport ei ole tõsine tegevus ja paneb pigem õlgu kehitama.

Kuidas te jalgpalli juurde üldse jõudsite? Kas mängisite juba väiksena koos vendadega?

Ikka-ikka. Meie maja oli Viljandi äärelinnas: ühel pool linn, teisel karjamaad palliväljakuteks. Muidu öeldaks, et hoovijalgpall, aga meie elu käis karjamaal, mitte hoovis. Muidugi luges ka seltskond, kellega mängida saaks. Minuvanuseid poisse oli seal piisavalt ja jalgpall oli põhiline asi, mida juba

5–6-aastaselt koos tagusime. Mõne poisiga mängisime koos hiljem nii noortesarjades kui ka täiskasvanuna.

Treener olete olnud juba alates aastast 1990.

Jah, olin siis vist 36. Oli ju näha, et mängimise asi kisub lõpupoole. Mul tekkis võimalus ja huvi, pakutigi treenerikohta ja nii tasapisi hakkasingi otsast pihta. Ja olen treener olnud siiamaani. Oli ka paar aastat, kus sai tehtud mõlemat. Vahepeal tuleb ikka ka ise platsil kaasa lüüa. Aga ma ei ole olnud korraga treener ja mängija samas meeskonnas. Ikka pigem nii, et olen ühes mängija ja teises treener. Seda tegelikult juhtub siiani, olen pidevalt kuskil madalates liigades või eriüritustel platsil edasi mänginud. Selle eest tuleb tänada taevaisa: tervis on siiamaale olnud korras ja on võimalik olnud endal ka aktiivne olla.

Kas mängija ja treeneri rollid erinevad väga palju või pigem täiendavad teineteist?

Minu jaoks on see olnud küll abistav, eelkõige tunnetuse mõttes. Ma saan väljakul tunnetada neid asju, mida oma meestele räägin, saan selle endast läbi lasta. See on väga oluline. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas need treenerid, kes polegi oma elus jalgpalli mänginud, meeskonda juhendavad. Ju peavad neil olema mingid muud tugevad küljed, mis kasuks tulevad. Minu jaoks on igatahes väga oluline, et oskaksin olla mängijatega samal lainel.

Heal treeneril võiks siis ikka mängukogemus olemas olla?

Mina arvan küll, et see tuleb igal juhul kasuks. Neil, kes on kunagi platsil ise mänginud, on ikkagi kergem treener olla, kui lihtsalt teoreetiliste teadmistega katsetajatel. Muidugi oleneb, kuhu sa satud ja mis seltskond sul on. On ju meeskondi, kes mängivad ka ilma treenerita ära – oleneb, mis tasemel muidugi. Igal juhul ei saa see kuidagi segada, kui oled mängu ka ise läbi teinud.

Aga igast inimesest ju treenerit ei saa.

Muidugi ei saa, meil ei ole ju nii palju meeskondi, et kõigile jätkuks! Meeskonnas on umbes 20 meest, aga treenereid 1–2. Mängijaid mahub jalgpalliturule palju rohkem, nii et kõik, kes tahaksid treenerid olla, ei saa oma lemmikasjaga tegeleda. Aga muidugi taanduvad paljud asjad ka igapäevastele vajadustele. Võib-olla on paljudel sellistel, kes omadustelt treeneriks sobiks, muid asju teha. Eks see on ka omamoodi looduslik valik – kellel näkkab rohkem, need jäävad.

Olete juhendanud klubisid Pärnus, Viljandis ja Tallinnas ning olnud ka kuus aastat Eesti jalgpallikoondise peatreener. Kuidas selliselt positsioonilt Eesti jalgpalli areng tundub?

Tõsi, omal ajal olid meie võrkpall ja korvpall liidusarjades esindatud, jalgpall aga mitte. Keskenduti aladele, kus olid pikemad traditsioonid ja suurem läbilöögivõimalus. Keegi ei hakka ju mingit kõrvale jäetud ala kunstlikult poputama, et anname neile ka raha, äkki tuleb midagi. Pidi olema olemas seltskond, kellel on oma alal juba mingeid tulemusi näidata. Raha antakse ju ikka siis, kui on, mida ette näidata, kõigile vahendeid ei jagu.

Aastatega on seisukohad natuke muutunud, jalgpall on kindlasti paremal järjel kui varem. On rohkem šansse ja rohkem põhjust olla tõsiseltvõetav. Kindlasti on arengule kaasa aidanud ka vabaks läinud piirid. Me oleme vabad ja teed on lahti, väljundid olemas. Kunagi pidime kodumaal hauduma ja ei saanud kuskile minna. Mina olin näiteks 36, kui esimest korda meeskonnaga välismaale sain – käisime Poolas. Aga praegu on iga noortemeeskond käinud välismaal turniiridel. Vabamas ühiskonnas ja ühises tegutsemises tase ka ühtlustub. Nüüdseks on meil olnud piisavalt aega jalgpalliga tööd teha ja leida inimesi, kes mängida tahavad ja oskavad.

Mis on praegu Eesti jalgpalli plussid ja miinused?

Seda on väga raske öelda. Ma arvan, et tugevus on see, kui sa tunnetad oma võimalusi. Tead, kus sa hierarhias asud, milleks võimeline oled, ja vastavalt sellele oskad teha oma plaanid ja valida vastused. Kui hindad ennast üle, saad vastu pead, kui end alahindad, ei saavuta ka midagi. Seda nii üldises kui ka igas mõttes. Meie miinuseks jääb alati geograafiline asend, meil ei ole teistega võrreldavat võimalust tegeleda jalgpalliga piisavalt heal tasemel. Muidugi ka väike inimeste arv, ei ole valida nii paljude seast kui teistel.

2001–2005 õppisite Tartu ülikoolis treeninguõpetuse ja spordijuhtimise diplomiõppes. Mis teid tagasi kooli tõmbas?

See oli see nii-öelda sisemine rahutus. Tehnikum andis küll keskerihariduse, aga ma ei ole oma erialal eriti töötanud. Ma ei olnud lihtsalt rahul, et ei ole ülikoolis käimist proovinud, tahtsin selle läbi teha. Kui ma seda teinud ei oleks, siis teeksin endale vist siiani etteheiteid. Oli huvi oma ajud proovile panna. Juhendada mehi mitte ainult instinkti järgi, vaid toetada oma otsuseid ka teoreetiliste teadmistega. Nüüd on see tehtud ja mina olen rahul.

Avatud ülikooli süsteem sobis mulle väga hästi. Tööinimesena ei saa ju öelda, et nüüd ma lähen mõneks ajaks töölt ära, õppima. Nii ei saa, tsükliliselt käia sobis väga hästi ja terve see kogemus andis väga palju juurde. Minu jaoks oli olulisem kogu see õppimise protsess ise, mitte nii väga diplom. See pani lihtsalt i peale täpi.

Kuidas õppekava ja juhendajad ülikoolis tundusid?

Ma arvan küll, et Tartu ülikoolis ei ole mittepädevaid õppejõude. Loomulikult oli eri lähenemisi selles mõttes, kuidas kontrolltöid või eksameid teha. Ma isegi ei mäleta, mis selle aine nimi oli, aga mulle meeldis väga ühe õppejõu lähenemine, et võite materjali kasutada. Minu arvates täiesti õige, sest küsimused ei olnud niisama lihtsad: kui sa ei olnud materjali läbi töötanud, ei oleks kuidagi teadnud, kust õiget vastust leida. See oli väga hästi kooskõlas ka küsimusega, mida me teeme: kas treenime mälu või saame targemaks selles osas, kust õigeid vastuseid elus leida. See on palju tähtsam, kui mingit täpset fakti meeles pidada.

Muidugi oli väga palju mitmesuguseid õppejõudusid. Oli rangemaid, leebemaid, väga karme – ikka nii, nagu elus on. Oli kindlasti perioode, kus olin mingite asjade pärast natuke stressis, et «õigeid» tähti saada. Aga nüüd on see tehtud. Kehakultuuri õppides on see hea asi, et kõik, mida õpime, tuleb ise läbi teha. Võimlemises naersin näiteks vahel, et pidi tegema asju, mida viimati teha tuli 7. klassis. Minu eelis oli see, et olen üsna heas füüsilises vormis, olen ju kogu elu ennast liigutanud ja aktiivne olnud. Mulle ei ole palju kaalu peale tulnud, aga mõnelt inimeselt nõuti ikka võimatut. Mingeid asju ei ole ju teatud kaalu juures enam lihtsalt võimalik teha. Aga kergejõustikus tuli ikka kõik asjad läbi teha.

Oli teooriat, oli praktikat. Olid ka suusalaagrid, orienteerumised. Eks oli muidugi seda ka, et said grupi ja pidid tunni andma, juhendama. Õppetöö oli optimaalne.

Foto: Mati Hiis / Õhtuleht / ScanpixJuba praeguseks on teil olnud päris pikk ja edukas karjäär tippspordis. Mida tagasi vaadates kõige parema meelega meenutate?

Minul on hästi läinud. Nii mängija kui ka treenerina. Spordis ei saa keegi olla alati edukas, on tõusud ja langused. Tagasivaates on mul ainult positiivsed emotsioonid, head asjad jäävad ju paremini meelde. Halvad asjad mind ei huvita. Jalgpallis ei saa alati võita, kord võidad, kord kaotad. Kui sa ei suuda kaotusi unustada ja neist üle olla, siis on jama. Mina viskan kehva mängu kõrvale ja keskendun sellele, et saaks järgmine kord paremini. Sellist asja, et tagantjärele mõelda ja kiruda, et olen terve aeg vale asjaga tegelenud, seda ei ole.

Eks raskeid aegu on ka olnud, see võib olla pikk või lühike. Kui näiteks kaotad mängu, on terve järgnev nädal, kus teed uue mängu jaoks tööd, raske. Läheb paremini, siis on raske aeg möödas. Koondises on ju tegelikult raske kogu aeg, ükskõik, kellega mängid, kogu aeg tuleb kõvasti tööd teha. Aga kõik on ju saavutatav! Kui hästi läheb, on emotsioonid jälle tasakaalus.

Meie jõudsime koondisega sinnamaani, et igas mängus oli meil väravalöömise soov. Kui värav tuli, siis teadsime, et oleme midagi ära teinud. Isegi kui lõpuks kaotus tuli. Kui me seda ei saavutanud, olime natuke pettunud ka siis, kui vastane oli väga tugev.

Ma ei saa leppida kiirete ja lahmivate järeldustega, kui mingi reporter tuleb ja ütleb: «Nii, kaotus! Spordis maksab ainult tulemus. Miks nii läks?» Valigu siis ala, kus kaotusi ei ole. Koondis peab olema alati valmis, et mängu võit ei pruugi tulla. Tuleb leida mingi muu võit: oli hea mäng, suutsid end ületada, pakkuda vastasele mängu jooksul vastasseisu ning publikule rohkem rõõmsaid hetki. Tulemus loeb ka, aga see ei ole kõige olulisem, maksab ju pühendumus, protsess.

Praegu olete suundumas koondise juurest tagasi klubitasandile. Mis tundega lähete tagasi Tallinna Kalevisse, kus kunagi ise mängisite?

Koondise peatreener olin kuus aastat, siis ei pidanud võib-olla nii palju pisiasjadega tegelema, sain plaane koostada ja palju mõelda. Koondises harjusin hommikuste trennidega, aga klubis on trennid hoopis teisel ajal, õhtuti. Paljud mängijad käivad ju päeval tööl. Nüüd algab igapäevane rutiin, hoopis teine elurütm. Kui sammulugeja peale panna, siis kindlasti tulevad numbrid tunduvalt suuremad. Aga samas on ehk näiteks närvipinge väiksem. Eks nende muutustega tuleb kohaneda, tegu on ju eri keskkondade ja nõudmistega.

Oskate ka koondise uuele peatreenerile Magnus Pehrssonile midagi soovitada?

Võõrale inimesele on väga raske midagi soovitada. Pehrsson on minu jaoks tundmatu inimene. Olen kindel, et ta annab endast parima. Eks saan ainult oodata ja vaadata, kuidas minema hakkab ja mis inimene ta on. Ma olen teda näinud ainult pildi peal, ühtegi sõna ei ole vahetanud. Jalgpallis on muutused tavalised: vahetatakse klubisid, treenereid, võistkonnakaaslasi. Muutusega tuleb kaasa minna ja arvestada uue inimese nõudmiste ja nägemusega. Kohanema peavad nii tema kui ka tiim.

Sportlase ja treenerina on teid iseloomustatud kui rebase vaistuga heatahtlikku killumeistrit. Kuidas päriselus asjad on?

Oi, mul päriselu ju ei olegi, ainult sport! (muigab kavalalt – toim) Vaist on mind kindlasti aidanud, olen nii mõnigi kord teinud õigeid otsuseid. Aga seda on aidanud teha ka kogemus. Killumeister… Ma olen öelnud, et võtke asja tõsiselt, aga mitte surmtõsiselt, läbi huumoriprisma saab ka anda õigeid signaale. Ükskõik, kas tegeled spordi, töö või millegi muuga. Mina surmtõsiste hulka kindlasti ei kuulu.

Kuidas pere sellesse suhtub, et jalgpall on nii suur osa teie elust?

Eks mul on vanust juba peaaegu kuus kümmet, kõigil on aega sellega harjuda olnud. Spordile meil perest keegi viltu ei vaata, keegi võhik ka ei ole. Eks kõik jälgivad ja teavad, mis toimub. Poeg Henri mängib ise jalgpalli, üks tütardest on tantsujuht, tegeleb truppidega ja tantsib ka ise. Eks sport on nii ehk naa osa kõigi elust, ükskõik, kas alustad jalgpalliväljakult või tantsusaalist.

Novembrikuu Postimehe intervjuus väitsite, et näiteks hobide jaoks teil aega polegi.

Nojah, aga mis hobi mul vaja on? Minu elu on seotud ühe konkreetse asjaga, mis võimaldab eri lähenemisi: kas närin treeneripingil küüsi tugeva vastasega mängides, olen taastavas trennis mängijatega, juhendan taktikatreeningut, kus on nüansid paigas, või mängin ise sõprade seltsis pulliga pooleks – see võimaldab mul kõike teha. Ma ei kahetse seda, et ma ei käi kuskil kalal või jahil. Pigem vaatan, mis päev toob. Kui Inglise liigal on huvitav mäng, väga hea, vaatan seda, kaks – veel parem! Saunad-värgid, mis sa muud ikka tahad. Kui teenid sellega leiba, mis teistele on hobi, on raske rääkida, mida vabal ajal teed. Ütleme siis nii, et elamine ongi minu hobi.

Ka teadmiste kogumise võiks hobina kirja panna. Kas te enam kooli ei plaani minna ja midagi juurde õppida?

Ei, aitab koolist! Tartust piisas mulle täiesti. Pealegi on mul ju suhteliselt palju koolitusi, kus käia tuleb. Üks koolitus ajab praegu teist taga, lõpuks on tahtmine juba neist eemale hoida. Viimase aja lööklause ongi mul see, et kardan muutuda eksperdiks, kes teab kõike mitte millestki. Aga nii palju, kui on litsentsitingimuste täitmiseks vaja juurde võtta, teen läbi. Kasulikke asju ja huvitavaid aktsioone on küll. Aga et kooli minna ja jälle eksamistress läbi teha, seda ma enam vabatahtlikult endale kaela ei võta. Kui nüüd keegi relva ähvardusel käsiks, siis ehk küll…

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

jalgpall, vilistlane