Virgo ja tema kaasa kasutavad põhilise liiklusvahendina jalgrattaid.
FOTO: erakogu

Augustini Augsburgis

Reisikiri

Oleme seni kaasaga oma välisõppeid sihtinud pigem põhja poole: Islandile ja Norrasse. Tõenäoliselt oma viimaseks välisõppeks otsustasime end proovile panna ja minna hoopis lõunasse.

Võimalusi kaaludes jäi sõelale Augsburg, Saksamaa lõunaosas redutav kunagine mõjukeskus. Eeldasime, et klimaatiliselt võib see meie jaoks kujuneda raskeks, kultuuriliselt aga ehk kodusemaks – on ju sakslased osa oma kultuuri meile toonud. Osaliselt eksisime.

Eripära ilmnes juba selles, et Augsburgi teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb augustis-septembris. Meie jaoks tähendas see kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühitamisel.

Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole alanud, kord teiselt poolelt paluda, kas saaks ehk juba mõned õppeained kinnitatud.

Arvasin, et olen bürokraatia masinavärgiks valmis, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei olnud. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu. Kuidagi oleme hakkama saanud ja vahest saame ka lahkudes ikka asjad aetud.

Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida ja paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis saab süsteemi kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu.

Linnast

Augsburg on kasvava, ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased ning hiljem on olnud see jõukas kant. Augsburgis pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetas vaenutsevaid diktaatoreid laenudega ja ühtlasi asutas maailma esimese sotsiaalmajutuse.

Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb tänapäevani ja kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama mis sadu aastaid tagasi: paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas kunagi pikka aega ka Mozarti vanaisa.

Augsburgist on pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin on Rudolf Diesel loonud diiselmootori.

Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis tegutseb MAN-i nimelise tehasena tänini ja täidab muu hulgas ka Eesti teid veokitega. Kunagi vorpis see aga hoolega hoopis trükimasinaid.

Kuna tehas tootis teise maailmasõja ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk. Nii linn kui ka tehas said sõjas palju kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi elektritootmiseks ühele väikelinnale, kus seda pruugiti sel eesmärgil veel 1980. aastateni.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu ületada kanaleid – Lechi jõe äärses linnas neid jagub. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil on käitatud seadmeid ning saavutatud konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, näiteks on jõeveega jahutatud tapamaja keldreid.

Kanaleid, veemajandust, tammisid, hüdroelektrit ja sildu-purdeid on rohkem kui Veneetsias. Need on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile taotleda UNESCO maailmapärandi tiitlit.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega suuresti linna liikluskorralduse, aga tekitab ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab joogivee ning muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa.

Sellist mõõtu ning nii mitmekesise ajaloo ja elukeskkonnaga linn passib meile hästi. See on piisavalt väike, et jõuaksime oma sagedastel matkadel linna serva kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda.

Endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, et käia Alpides ja mujal, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. Vahest millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Koolist

Ülikool on noor, asutatud 1970. aastatel, kuid see ei tähenda, et siinne suhtumine oleks nooruslik või liberaalne. Pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine: paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest saati ja tavatsevad asju ajada vanaviisi. Muutustega ei ole harjutud. Tartu Ülikool oma pika ajalooga teab, et muutused on kõrghariduse osa, ja mõneti on meil märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi Ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde moodustatud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt. Juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti oma.

Sel ajal, kui meie arengu ja teadmiste alustala ei suudeta viia isegi lubatud ühe protsendini SKT-st, investeerib Saksa valitsus teadusse ja arendusse ligi kolm protsenti SKT-st ning 2025. aastaks on kavas suurendada seda 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaika otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan vaadata Saksamaa poole.

Õppekorraldusest

Kuna varasematel välisõpingutel Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval lillutamiseks suurt aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15 EAP). Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et õppetööd jagub niigi.

Tõsi küll, astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Selleks on mul aga eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on mahukad, nii et saad ühe semestri jooksul rahulikult keskenduda paarile ainele ja ülesandele ega pea siblima paljude väikeste vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust valida ise aine maht ja koormus.

See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan kaks ainepunkti; kui peale selle teen mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande, saan neli ainepunkti; ja kui kõigele lisaks kirjutan veel ka seminaritöö, saan kuus ainepunkti.

Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu huvitab mind väga, aga milles ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Ei saa ka öelda, et need kaks punkti niisama sülle kukuks, sest aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

Õppetööst

Mahukaimas, 12-punktises aines, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et olen ainuke välistudeng, ja kuna olin lektoriga varem meilitsi suhelnud saksa keeles, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles.

See sobis mulle hästi, sest Eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad kubisema koledast inglise keelest, ning pealekauba saan nüüd saksa keele praktikat ja teised peavad taluma minu konarlikku keelt. 

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ja kohe on ilmnenud hädad, mis on tuttavad Tartu Ülikoolistki – õppetöö paikaloksutamine alles käib ja segaduses paistavad olevat nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme oma rühmadega ligi kaks kuud teinud ettekandeid, teooria ja praktikaga aga pole tegelenud peaaegu üldse.

Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte «Kohe tegutsema!», siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad kulutama suure osa ajast kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada.

Õppeainest

Aine, mille pealkiri võiks tõlkes kõlada «Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine», peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst, sest see annab rohkem aimu linnas toimuvast ja selle elanike mõtteviisist, hakkasin peaaegu kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti. 

Sellega taban mitut kärbest ühe hoobiga: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne väljund loodud. Samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ning läbitud kilometraaž on korralik – harvad pole päevad, mil kõnnime 15 kilomeetrit. Linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti ning teoste tarvis taustatööd tehes avanevad süvitsi siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused.

Meie töösse on nüüd kaasatud ka Augsburgi Ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas välja töötada toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel tutvuda linna peidus poolega.

Virgo välisväisamisi toetab Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm.

Virgo Siil

ajakirjandusmagistrant

Jaga artiklit