Lapsed tegelikult sooviksid vanematega internetimaailmas toimuvast vanematega rääkida.
FOTO: Pixaby

Internetiohutust saab õppida lauamänguga

Ettevõtlus

Kommunikatsioonijuhtimise magistrant Diana Poudel mõtles välja lauamängu, mille abil õpivad lapsed digioskusi, ja kirjutas selle kohta ka magistritöö.

Diana Poudel on lapsevanem, küberhügieeni külalisõpetaja ning raamatu «Turvaline internet. Digimaailma teejuht» autor.

Turvalise interneti teemani jõudis ta üsna juhuslikult, kui tekkis vajadus õpetada kõigepealt enda lapsi ja seejärel juba nende klassikaaslasi. «Ma võin küll enda lapsi õpetada, aga kui sõbrad teevad internetis rumalusi, jõuavad need paratamatult ka meie koju,» sõnas Poudel.

Seetõttu hakkaski ta digi­oskusi õpetama koolides. Viimase paari aasta jooksul on magistrant Poudel andnud turvalise interneti koolitusi enam kui 2000 lapsele ja lapsevanemale ligi poolesajas Eesti koolis. Seda tehes on ta näinud, et müür kahe põlvkonna, laste ja vanemate vahel on kohati väga tugev ning kumbki pool ei oska seda lõhkuda või sellest üle ronida.

Eelmisel kevadel püüdis magistrant seda müüri lammutada raamatuga «Turvaline internet. Digimaailma teejuht». Raamat sai küll ekspertidelt ja pedagoogidelt palju positiivset tagasi­sidet, kuid kahjuks pole see Poudeli sõnul toonud soovitud laiaulatuslikku muutust.

Poudeli lootus, et ehk hakkavad õpetajad ka ise lapsi raamatu abil õpetama, ei ole täitunud, sest pedagoogid ei tunne end selles valdkonnas kindlalt. «Levinud on ka arusaam, et õpilased on interneti teemal nii targad ja õpetajad on need, kes aru ei saa. Tegelikult on ka õpilased hädas,» sõnas ta.

Selleks et lapsi harida, kirjutaski Poudel kõigepealt raamatu, mis on mõeldud iseseisvaks lugemiseks alates põhikooli teisest astmest. Algklassilastele jääb see aga keeruliseks ja nii nuputas ta tükk aega, mida teha selleks, et anda digitarkust ka noorematele.

Kord ütles üks õpilane Poudelile tunnis, et esimest korda elus rääkis ta arvutimängudest täiskasvanuga. «Arvutimängud võtavad tihtipeale suure osa laste päevast ja seal võib ette tulla igasuguseid sekeldusi, näiteks viirused, petuskeemid ja küberkiusamine. Neid muresid ei ole lastel aga kellelegi kurta, sest kui öelda emale-isale, on nende sage lahendus mängimist piirata. Lapsed pigem ei räägigi oma muredest, kui nad saavad karistada,» tõdes Poudel.

Tunde andes on ta näinud, kui palju lapsed tegelikult soovivad, et lapsevanemad tunneksid huvi nende tegemiste vastu virtuaalmaailmas. Ka emad-isad on mures selle pärast, millega nende lapsed internetis tegelevad, ja oma sõnul sooviksid teada, kui seal on probleeme.

Lapsevanemate jaoks on küll välja töötatud mõningaid digimaailmas toimimise juhendeid ja abistavaid materjale (näiteks veebi­lehed ­targaltinternetis.ee ja ­­suurimjulgus.ee), kuid Poudeli sõnul on nendes keskkondades väga palju teavet ja selle edasiandmine lapsele võib osutuda keeruliseks.

Et Diana Poudel on ise suur lauamänguentusiast, otsustas ta mõelda välja lauamängu, mille abil saaksid vajalikke teadmisi omandada nii lapsed kui ka nende vanemad. Lapsed saavad seda kenasti mängida koolitunnis, aga koos vanematega ka kodus.

«Koolidel on suur surve õpetada lapsi interneti teemadel, aga tegelikult toimub ju peamine interneti­tarbimine kodus. Seepärast peakski sellega tegelema ka kodus,» ütles mängu looja.

Mängu prototüüpi on katsetanud enam kui sada last ja täiskasvanut ning nüüdseks on mäng valmis. Tagasiside on Poudeli sõnul olnud väga hea ja ta soovib mängu välja anda enne sügist, et noored alustaksid järgmist kooliaastat juba veidi targemate ja ettevaatlikumatena.

Head pahade vastu

Mängu nimeks sai laste soovil «Häkkerite lahing». Mängijate ülesanne on olla head ehk eeti­lised häkkerid, kes kaitsevad oma kasutajaid pahade häkkerite eest. Pahad häkkerid ründavad mängijaid ning mängijate eesmärk on kasutaja profiilidelt pahavara eemaldada. Seda saab teha kaitsekaartide abiga, kuid nende saamiseks peab oskama küsimustele õigesti vastata. Iga häkkeri jaoks on kõige olulisem tööriist tema teadmised. Ei tasu muretseda, kui neid esimesel mängul napib – iga kaardi taga on selgitavad tekstid ja mängu käigus saab uusi teadmisi. Mida paremini aga häkker teab, kuidas internet toimib ning millised on sealsed ohud ja võimalused, seda osavam ta on. Nii annavad mängus omandatud head teadmised digimaa­ilmas suurema turvalisuse.

Palju kasulikku

Tänu mängule saavad lapsed palju uusi tarkusi küber­hügieenist ja täiendavad oma digipädevust, kuid peale selle arendavad nad ka peenmotoorikat, lugemisoskust ja loogilist mõtlemist. Mängu saab mängida nii täiesti üksi kui ka mitme meeskonnaga. Poudel koostab abimaterjalid ka õpetajatele ja tublidele lapsevanematele, et soovi korral saaks mängu põhjal pidada koolis turvalise interneti tunde. Mäng sisaldab 12 värvitavat tegelaskaarti ja kolme tühja tegelaskaarti, kuhu võib ise mõne tegelase joonistada.

Katsetused on näidanud, et «Häkkerite lahing» on suurepärane vahend põnevate vestluste algatamiseks. «Kui lapsevanem ei tea, kuidas lapsega tema kogemustest ja tegemistest internetis rääkida, siis mängu abil jagub juttu kohe pikemaks ajaks,» sõnas Poudel.

Mängu on proovinud nii lapsed, pered kui ka eksperdid. Tallinna Tehnika­ülikooli küber­kaitse magistri­õppe lektor Birgy Lorenz, Püha Johannese Kooli haridustehno­loog Aet Mikli ja Vanalinna Hariduskolleegiumi küber­kaitse­õpetaja Mirell Merirand, kes said teiste hulgas proto­tüüpi ­katsetada, andsid Poudelile väärt tagasisidet.

Näiteks soovitas Birgy Lorenz teha osa küsimusi keeleliselt lihtsamaks. Mirell Merirand aga pakkus, et gümnaasiumiastme jaoks võiks olla eraldi küsimused, mis puudutaksid näiteks tumeveebi ja seksiteemaliste sõnumite saatmist.

Selliseid, gümnaasiumi­õpilaste jaoks eakohaseid mängukaarte kasutaks ta tunnis oma sõnul meelsasti. Ühe idee kohaselt võiks lisada veel ühe kaarditüübi, et mäng oleks veidi keerukam ja sobiks ka gümnaasiumitundides kasutamiseks.

Juhend puudus

Poudeli jaoks oli niisuguse mängu väljatöötamine esmakordne kogemus. Selle käigus tundis ta puudust juhendmaterjalidest, mis aitaksid tegevust paremini raamides hoida. Seetõttu püüdis ta ka oma magistritöös anda võimalikult täpse ülevaate kogu protsessist, et tulevikus oleks see abiks neile, kel on plaan ise mõni õpimäng valmis teha.

Mängu piltide ja kujunduse autor on Marja-Liisa Plats, kes on lasteraamatute illustraatori ja kunstnikuna korduvalt tunnustust pälvinud.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit