TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 13. lend tervitas Tartu teatriteadlasi avasüli.
FOTO: 13. lend

Tartu teoreetikud käisid külas Viljandi praktikutel

Tudengid

Aprilli keskel veetsid kolm Tartu teatriteaduse üliõpilast neli päeva Viljandis, et näha ja kogeda, mida teatripraktikutele ehk tulevastele näitlejatele tegelikult õpetatakse.

Karmel Helena Kokk, Birgit Malken ja Hanna Marrandi olid need näitlejatööst ja -koolitusest huvitatud üliõpilased, kes julgesid end teises keskkonnas proovile panna. Selline koostöö Tartu teoreetikute ja Viljandi praktikute vahel on üks mitmest uuendusest, mida teatriteaduse õppekavas teha plaanitakse.

Koostööidee tuli Karmelilt ja Birgitilt endilt. Laialt levinud arvamus, et teatriteadlased ei tea näitlemisest tegelikult mitte midagi, inspireeris neid mõtlema õppekava täiustamisele ja üht nende kursusekaaslast kirjutama lausa bakalaureusetööd.

«Detsembris toimus õppekavade arutelu, kus nii õppejõud kui ka üliõpilased said pakkuda, mida praegusega võrreldes paremini teha. Meil oli mitu ideed, kuidas teatriteaduse õppekavas rohkem kogemusi saada. Üks neist oli minna nädalaks näitlejate õpet vaatama ja seostada seda Tartus õpituga,» rääkis Karmel.

Mõtted pandi kirja ja anti teatriteaduse lektorile Hedi-Liis Toomele. Jaanuariks oli koostöökokkulepe olemas ja üliõpilastel paluti märku anda, kes sooviks juba sel kevadel 13. lennu näitlejatudengitele külla minna.

Karmeli sõnul pakuti praktikavõimalust esialgu ainult neile kui lõpetavale kursusele. Bakalaureusetöö kirjutamise kõrvalt ei julgenud paljud seda aga kasutada ja osalema kutsuti ka nooremaid teatriteadlasi. Nii ühines kevadel lõpetavate idee autoritega teisel kursusel õppiv Hanna.

Erinev ajaarvamine

Tartlased võeti Viljandis vastu väga soojalt ja nende külaskäik tekitas kohalikes palju elevust. Teatriteadlasi hoiti toimuvaga kursis ja jälgiti, et nad oleksid uudses keskkonnas viibides õigel ajal õiges kohas.

Birgit tunnistas, et enne Viljandisse minekut kartis ta natuke, et tõenäoliselt ei meeldi nad viljandlastele, sest ühed on teoreetikud ja teised praktikud. Pealegi on levinud arvamus, et teatriteadlased ainult kritiseerivad näitlejaid. Samuti arvas ta, et kuna päevad on vähemalt 12 tunni pikkused, möödub eesootav nädal nälgimise tähe all.

«Jah, päevad olid pikad ja näljatunne oli pidevalt – näitlejatudengite dieet ongi ajapuudus. Kuid kartus, et me neile ei meeldi, küll tõele ei vastanud,» rõõmustas Birgit. Kõige suurem üllatus oli tema jaoks hoopis see, et Viljandi teatriõppuritel puudub akadeemiline veerandtund.

«Kui ma ütlen Tartus, et kool algab kell 10, siis teavad kõik, et sel ajal olen ma alles kodus, sest veel on 15 minutit aega. Kui Viljandis ütleb keegi, et kool algab kell 10, siis tõenäoliselt nii see minutipealt ongi,» rääkis Birgit.

Veel hämmastas Birgitit, et tundide pikkuses puudus tema arvates igasugune loogika. Kui laulmine kestis poolteist tundi, siis teatriajalugu kaks ja pool tundi ning erialaaine hoopis neli tundi.

Hannat üllatas jälle mõnes tunnis see, kui karmid olid näitlejatudengid enda suhtes. Näiteks ei tahetud erialatunnis, kus oli ülesanne hääletooniga hinnanguid edasi anda, harjutuste alguses oma häält kasutada, sest seda kuuldes tekkis tudengitel tunne, et nad valetavad endale.

«Minu meelest oli see paradoksaalne, sest kogu näitleja töö seisneb ju mitte iseendaks olemises. Erialatunnis sai aga selgeks, et vajalik on täielik ausus – väikseimgi teesklus paistab kohe välja. Selliste detailide kallal võib lõputult tööd teha ja selle ees ei kohkunud noored näitlejad tagasi,» rääkis Hanna.

Asjalik eneseanalüüs

See, kui hästi oskavad alles teist aastat näitlejaks õppijad enda tööd analüüsida, väärib tulevaste teatriteadlaste meelest austust. Nad oskavad end väljendada ja tagasivaates selgitada, mida harjutust tehes mõeldi ja tunti.

«Publik ei oska aimatagi, kui suur töö on iga lause, sõna, vahel koguni tähe väljaütlemise taga,» tõdes Hanna.

Oli tunda, et kultuuriakadeemia õpe on väga tudengikeskne – näitlejaüliõpilaste arvamus enda ja teiste tegevuse kohta oli väga tähtis. Pidevalt peeti dialoogi õppejõududega, kes olid üliõpilaste mõtetele väga avatud.

«Kui Tartus võtab keskmine tudeng enne küsimuse või paari lause pikkuse kommentaari esitamist oma 10–15 minutit mõtlemisaega, siis tundus, et Viljandis kehtib loogika «mis meelel, see keelel». Sellest võiksime kindlasti pisut eeskuju võtta,» ütles Birgit.

Ka Karmel hindas väga noorte julgust kohe küsida ja oma arvamust avaldada. Näitlejad suhtusid tema hinnangul kõigesse ja kõigisse tähelepanelikult ning küsisid teiste arvamust juba tundide ajal.

Kõik kolm noort tõdesid, et tundide ülesehituses on praktikutel rohkem vabadust. Kui õppejõule või üliõpilastele tundus, et sel päeval on vaja teha midagi muud kui esialgu plaanis, siis nii tehtigi.

«Kui näiteks kõik ei jõua ettenähtud ajaga oma asju ära esitada, võib keegi teha ettepaneku panna päeva lõppu lisatund, ja see sobib kõigile. Ma ei kuulnud selle nädala jooksul kordagi, et keegi oleks pikkade päevade üle kurtnud,» rääkis Birgit.

Kohmetud humanitaarid

Kuigi külas käidi näitlejatudengitel, sattusid tartlased kokku ka muude üliõpilastega. Näiteks olid teatriajaloo ning teadus- ja loometöö metodoloogia tundides ka valguskujundajad, dekoraator-butafoorid, lavastuskorraldajad ja teised etenduskunstide osakonna erialade esindajad.

Samuti kutsusid noored näitlejad teatriteadlasi kaasa vaatama tantsijate hääletöö eksamit.

Mõnes tunnis kutsuti ka külalisi endid kaasa tegema ja osalema – näiteks Ugala teatri proovisaalis toimunud hääletreeningus rulliti end põrandal ringi, et oma keha paremini tunnetada.

«Tundus, et õpitud häbitunde kaotamine on oluline näitlejakoolituse igas etapis. Meil kolmel oli keerukas kõike nii ausalt teha nagu neil, kuna meie ei ole häbitunde hülgamist ära õppinud,» rääkis Hanna.

Teistes tundides esitati jällegi sarkastilisi küsimusi teatriteadlaste vajalikkuse kohta. Tartlased võtsid üheks enda eesmärgiks kummutada müüt hinnanguid jagavast ja ainult kritiseerivast teoreetikust, kes ei austa protsessi ega pea lugu tulemustest.

Karmel kinnitas, et nad on tõeliselt vaimustuses sellest, mida Viljandis õpitakse, kui vahvad on tudengid ja kui soojad õppejõud.

«Kohmetu humanitaarina on mõnikord raske oma näoilmega saata sõnumit: «Ei-ei, ma imetlen sind, mitte ei vahi pahaselt!» Nii mõnigi kord tundus, et meid vaadati kahtlevalt, nagu me ainult analüüsiks ja hindaks neid. Tegelikult me nautisime ja tahtsime saada osa sellest maagiast,» rääkis Karmel.

Konkreetsemad plaanid

Hanna tunnistas, et pärast Viljandis käimist hakkas ta praktilisest lähenemisviisist puudust tundma. «Tartus istume laua taga ja õpime teooriat. Mulle meeldis, et seal sai võrdselt arendada nii keha kui ka vaimu,» ütles ta.

Karmel hakkas seevastu rohkem hindama just Tartu akadeemilist keskkonda, mida Viljandis eriti tunda ei olnud. Kui näiteks Tartus on kõigil ainetundidel konkreetne pikkus ja sisu, võivad Viljandi näitlejad ühes ruumis tööd teha kas või neli tundi järjest.

Üliõpilastel oli kahju, et Viljandisse satuti sealse eksamiperioodi alguses ja kohalikel polnud seetõttu aega Tartu külalistega rohkem suhelda.

Viljandist tagasi jõudes arutati seda teatriteaduse professori Anneli Saroga. Üheskoos leiti, et järgmisel õppeaastal võiks külastuse aeg olla pikem ja käik ajastatud pigem semestri algusesse, mil õppetööd on vähem.

«Praegu olime vaatlejad, keda vahel tundidesse kaasati, aga tulevikus võiks koostöö olla konkreetsem. Kindlasti saab teatriteadlastele välja mõelda ülesanded, mis tuleksid kasuks ka praktikutele,» rääkis Karmel.

Jaga artiklit