Teoreetilise filosoofia vanemteadur Alexander Stewart Davies
FOTO: Francesco Orsi

Ülikooli praegune süsteem suunab pindmiselt õppima

Kolumn

Bakalaureusetudengid läbivad Tartu Ülikoolis umbes kaks korda rohkem aineid kui ülikoolides, millel on QS-i edetabelis meist kõrgem positsioon.

Sellest võib järeldada, et keskmiselt on TÜ bakalaureuseastme üliõpilasel kaks korda väiksema mahuga ained ja igale ainele pühendumiseks poole vähem aega kui ülikoolides, mis on QS-i edetabelis kõrgemal kohal. Selline nähtus ei tulene aga täielikult üliõpilaste endi vabast valikust.

Suurel määral tingib selle TÜ õppekavade ülesehitus. Ühes semestris tuleb bakalaureuseastmes koguda 30 ainepunkti. Valikus olevad õppeained on aga sageli väikese mahuga. See tähendab, et kui tahta koguda ühes semestris 30 ainepunkti, peab korraga võtma päris palju õppeaineid.

Haridusuurijad eristavad kaht õppestiili: pindmist ja sügavat õppimist. Pindmise õppimise puhul püüab õppija saada hindamisel, näiteks eksamil, hea tulemuse. See ei pruugi aga tähendada, et ta aine materjali läbinisti mõistab. Seda õppestiili kasutades ei omanda üliõpilane oskusi, kuidas uutes kontekstides kogutud teadmisi rakendada. Pärast hindamisprotsessi lõppu ei pruugi üliõpilane isegi aine sisust eriti palju mäletada. Sügav õppimine tähendab vastupidist: õppija tagab selle, et ta mäletab materjali pikka aega, oskab seda rakendada uutes kontekstides ja ühendada teistes ainetes õpituga.

Peale selle on haridusuurijad märganud, et mida vähem on õppijatel aega, seda tõenäolisemalt on nende õppimine pindmine. Sellest võib järeldada, et TÜ õppekavade ülesehitus suurendab süstemaatiliselt tõenäosust, et bakalaureusetudengid kasutavad pindmist õppimist.

Väga vale oleks mõista seda pelgalt nii, et TÜ bakalaureusetudengitel tuleb igas õppeaines liiga palju tööd teha. Jah, mõni meie õppejõud annab pakutavate ainepunktide arvu silmas pidades oma aines osalejatele ülemäära palju koduseid töid. Probleem seisneb aga muus: tudengite aja killustamises liiga väikesteks fragmentideks. Üliõpilastelt võetakse niiviisi võimalus omandada oskusi ja mõistmist, mille saavutamiseks ei piisa ühest hommikupoolikust.

Kui olen sellest üliõpilastega rääkinud, on mõned mulle vastanud: «Mina sain ja saan väga hästi hakkama – mul on kõik A-d ja töökoormus on normaalne. Kui teistel tudengitel on probleeme, siis võib-olla on nad lihtsalt laisad.» 

Soovitan neil koduülikooli kaaslastega võrdlemise asemel kõrvutada oma oskusi ja teadmisi nendega, kes on saanud samasugused hinded ja bakalaureusekraadi ülikoolis, kus läbitakse korraga poole vähem aineid. Küsimus ei ole selles, kui hästi või halvasti sa ennast tunned, vaid selles, milliseid oskusi ja teadmisi annab sulle Tartu Ülikool tegelikultvõrrelduna sellega, mida ta sulle anda saaks.

1995. aasta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna õppekavade kogumikust leiab järgmised laused: «Uuenevas Tartu Ülikoolis on üliõpilane vaba akadeemiline kodanik. Kõik olulisemad otsused seoses oma õpingutega langetab üliõpilane ise.»

Vähemalt praegu pole see päris tõsi. Üliõpilased langetavad oma otsused teatud kontekstis, mida kujundavad ülikooli õppejõud ja juhtkond. Paljudes TÜ osakondades tingib praegune kontekst selle, et üliõpilastel tuleb võtta korraga palju aineid, isegi kui see pole nende kui õppijate huvides. Õppejõudude ja ülikooli juhtkonnana on meil vastutus leida ja rakendada viise, kuidas seda konteksti paremaks muuta.

Neist teemadest olen kirjutanud pikemalt oma hiljutises artiklis ««Cheap» and «Expensive» credit points: a case study of their causes and utility at a high course-load university», mis on avaldatud ajakirjas Tertiary Education and Management.

Alexander Stewart Davies

teoreetilise filosoofia vanemteadur

Jaga artiklit