Paberilt lugemine on uuringute põhjal tavaliselt 10–20% tulemuslikum kui ekraanilt lugemine.
FOTO: Pixabay.com

Kuidas ja miks õppida kiiresti lugema?

Aktuaalne

Kes meist ei oleks põnevasse raamatusse süüvides soovinud, et suudaks kiiremini lugeda ning saaks ometi teada, mis teose lõpus juhtub? Selleks vajalikke võtteid on võimalik omandada Tartu Ülikoolis kiirlugemise kursusel.

Sotsiaalteaduste valdkonna emeriitprofessor Jaan Mikk, kelle teadlase­töö on seotud ennekõike õppe­kirjanduse uuringutega ja õpikutekstide aru­saadavuse suurendamisega, annab kevadsemestril ülikoolis taas kiirlugemise kursust, mis on juba mitu aastat olnud küllaltki menukas.

Mikk meenutab, et hoogne kiirlugemise õppimine läks lahti 2000. ja 2001. aastal, kui «Tiigrihüppe» programmi ja Avatud Eesti Fondi kaudu toetati kiirlugemist õpetava arvutiprogrammi koostamist. Seejärel hoog rauges ja ka õppejõud ei tegelnud sellega enam aastaid. Siis aga, 2015. aastal, kirjutasid Jaan Mikule ajakirjandustudengid, kes soovisid tema kui vanema õppejõuga teha ühe õppeaine jaoks intervjuu ning uurida, kuidas on töö ülikoolis aastate jooksul käinud.

Üliõpilased märkasid emeriitprofessori elulookirjeldust lugedes, et ta on muu hulgas koostanud kiirlugemise programmi, mida aga enam tööle ei saadud. Appi tõttas arvutispetsialist Heino Heinla, kellel õnnestus see siiski käima panna.

Kuna professoril enda sõnul midagi muud teha polnud, mõtleski ta, et teeb ülikoolile ettepaneku kiirlugemise kursus uuesti välja kuulutada. Läks hästi, ja nüüd on isegi väga hästi, sest kasutusel on uus programm, mille on oma magistritöö käigus koostanud Marten Siiber.

Palju on lugeda

Jaan Miku arvates peaks inimene tahtma kiiremini lugeda sellepärast, et lugeda ja õppida on lihtsalt väga palju. Nii mõnigi tuleb kursusele just seetõttu, et õppetöö käigus on vaja suur hulk materjali läbi töötada ja seda soovitakse teha kiiremini.

Ilukirjanduse lugemisel ei ole kiirus nii oluline, leiab emeriitprofessor. Tavalisel moel lugedes elatakse raamatusse ehk paremini sisse ja saadakse tugevam emotsioon. «Usun siiski, et need, kes on kiirlugemist õppinud, loevad ka ilukirjandust veidike kiiremini,» sõnab Mikk.

Niisiis on kiirlugemine vajalik esmajoones tööks, juhul kui tekstide sisu on suuresti juba tuttav. Palju kasu võiks sellest olla näiteks ametnikel ning suurel hulgal peavad dokumente lugema ka juristid.

Selleks, et kiiremini lugema õppida, on mitmesuguseid võtteid. Klassikalistel kiir­lugemise koolitustel õpetatakse näiteks silmaliigutusi. Jaan Mikk rõhutab aga, et tähtis on koondada tähelepanu. «Oluline on teksti paremini mõista ja meelde jätta, sest lugemine on ju tegelikult teksti mõistmine ja loetu seostamine varasemate teadmistega,» ütleb ta.

Kirjutatut aitavad paremini mõista laialdasemad teadmised ja suurem sõnavara, samuti lugemine suuremate ühikute kaupa: mitte sõna- või tähthaaval, vaid sõnaühendite kaupa. Loomulikult tuleb ka teksti sisu üle mõelda.

«Inimesed kardavad sageli, et kiiremini lugedes ei suuda nad teksti mõista või meelde jätta. Tegelikult soodustab mõõdukalt kiirem lugemine meeldejätmist ja mõistmist, sest loetakse suuremate ühikute kaupa,» selgitab Mikk.

Neil, kes tahavad kiiremat lugemist iseseisvalt harjutada, soovitab Jaan Mikk kõigepealt õppida keskenduma. See on tänapäeval keeruline ülesanne, sest meie ümber on väga palju mitmekesist ja seostamata teavet.

«Inimene on harjunud sellises keskkonnas elama ja raske on millelegi keskenduda, aga efektiivseks lugemiseks on just vaja keskenduda tekstile, mida parasjagu loetakse,» selgitas ta.

Kuigi kiirlugemise programmis on selleks olemas harjutus, on keskendumist võimalik õppida ka ilma programmita. Näiteks ei tasu mobiiltelefoni iga sellest kõlava märguande peale kätte haarata. Kõige lihtsam on panna see lihtsalt teise tuppa, käeulatusest välja. Selleks, et oma keskendumisvõimet veelgi süvendada, peaks aga püüdma telefoni märguannet eirata ja jätkata oma tegevust.

200 sõna minutis

Kuigi lugemise ja tead­miste omandamise kiirus on inimeseti väga erinev, võib öelda, et üliõpilaste keskmine lugemiskiirus on umbes 200 sõna minutis. Emeriitprofessor Mikk tunnistas, et ega temagi tavaliselt palju kiiremini loe.

Kiirlugemise kursusel, mille Mikk ka ise on läbi teinud, oli tema enda areng enam-vähem samasugune nagu tudengitel.Sügissemestri kursusel osalenud üliõpilased suurendasid teksti sisu omandmise kiirust keskmiselt 36%.

Täieliku lugemise maksimaalne kiirus on eesti keeles Miku sõnul ligikaudu 400 sõna minutis. Libilugemise kiirus on veel suurem, aga selle meetodi korral jäetakse osa sõnu vahele.

Kiirlugemise õppeainele on võimalik registreeruda 28 üliõpilasel, sest põhiline õppimis­vahend on arvutiprogramm ja rohkem osalejaid arvutiklassi ei mahu. Kaheksa praktikumi käigus tehakse peamiselt harjutusi, kuid peetakse ka lühikesi teooria­loenguid selle kohta, kuidas kiiremini lugeda. Ka kodus on võimalik harjutada, sest üliõpilased saavad Marten Siiberi väljatöötatud kiirlugemis­tarkvara vabalt kasutada.

Õppija, kes on programmis oleva populaarteadusliku teksti läbi lugenud, peab vastama kontrollküsimustele – need näitavad, kas ta on tekstist aru saanud. «See on meie õppetöös väga oluline, sest lõppkokkuvõttes on tähtis ju omandamine, mitte silmade libistamine üle teksti,» ütleb Mikk.

Samuti arvutatakse programmis lugemis- ja omandamis­kiirus. Kui harjutusi on tehtud juba palju, näitab programm, kui palju lugemiskiirus on suurenenud.

Tänapäeval loetakse üha rohkem arvutiekraanilt. Mikk teab arvukate kirjandusallikate põhjal, et raamatust lugemine on 10–20% tulemuslikum kui ekraanilt lugemine. Põhjus peitub ilmselt selles, et inimene ei ole arvutiekraaniga siiski veel nii palju harjunud kui raamatuga.

Kiirlugemist on võimalik õppida ka iseseisvalt, aga see nõuab rohkem tahtejõudu ja pingutust kui praktikumidel osaledes. Kursuse läbinud üliõpilased on Jaan Mikule öelnud, et koos on ikka parem õppida ning just praktikumid innustavad ja sunnivad end kokku võtma.

Mikk usub, et kõik inimesed on võimelised kiiremini lugema, ent õigete võtete selgeksõppimine eeldab siiski tööd. Üks üliõpilane kirjutas kursuse lõppedes, et varem oli tal loetu omandamise tase väga madal, kuid ta asus olukorda parandama ning lõpuks jäi lugemiskiirus samaks, aga sisu omandamine läks palju täielikumaks.

Kiirelt kiirlugejaks

Kursused, kus lubatakse ühe-kahe päevaga poole kiiremini lugema õpetada, on professori sõnul kõigest reklaamitrikid. «Eks sellest võib kasu ikka olla, sest õpetatakse mitme­suguseid võtteid, aga on väheusutav, et kiirlugemine muutuks ühe-kahe päevaga harjumuseks. Kiirlugemine on uute harjumuste õppimine ja omandamine, ning see võtab aega,» on ta veendunud.

Kõiki võtteid, mida kursusel õpitakse, pole Miku sõnul vajagi pidevalt rakendada. «Ega kogu elu ei pea proovima kiiresti lugeda, küll aga peab kogu elu lugema,» tõdeb ta.

Emeriitprofessor Jaan Mikk õpetab kiirlugemist üliõpilastele ka edaspidi, sest talle lihtsalt meeldib seda õpetada ja tudengitel on seda vaja. Ka õppeaine kohta saadud tagasi­side on väga hea.

«Sellepärast, et tudengitele see meeldib, ma ka õpetan. Õpetamine on mu elukutseline harjumus.»

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

kiirlugemine