FOTO: Andres Tennus

Raamatukogu muutunud nägu

Aktuaalne

Kümme aastat tagasi oli raamatukogu ülikooli kõige tuleohtlikum hoone, kus üks mure ajas teist taga. Pärast pikka ja põhjalikku remonti on Struve tänava alguses asuv maja läbi ja lõhki muutunud. Nüüd saab ülikool uhkustada igati tipptasemel õppe- ja teaduskeskusega.

Raamatukogu juhataja kohusetäitja Liisi Lembineni sõnul võiks raamatukogu olla koht, kus üliõpilased ja ülikooli töötajad saaksid võimaluse korral veeta terve päeva.

«Vahepeal saab loengus käia ja siis võib tagasi raamatukokku õppima või olesklema tulla. Siin saab arvutit kasutada, süüa ja uues spordisaalis isegi trenni teha. Kes tahab, lohistab kott-tooli vaiksemasse nurka ja teeb ka väikese uinaku,» loetleb Lembinen võimalusi, mida TÜ raamatukogu ühe rikkama lugemiskogu kõrval nüüd külastajatele pakub.

1982. aastal ehitatud raamatukoguhoone oli kümme aastat tagasi suures kriisis. Tugeva vihmaga tilkus katus läbi, ruumid olid külmavõitu ja ventilatsiooni undamine pani pea valutama. Töötajate ruumides peitis teip ajahamba puremisjälgi pea igal sammul.

Hoidlakorrused, kus hoiti ligikaudu nelja miljonit eksemplari trükiseid, graafikat, fotosid jm, olid kõige tuleohtlikumas seisus. Puudus tulekustutussüsteem ning suitsu- ja vingueemaldusseadmeid polnud hoones kunagi olnud. Ventilatsiooni- ja kliimaseadmed olid ajast ja arust.

Raamatutel parem elu

Käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja Malle Ermeli sõnul oli olukord halb ega võimaldanud trükiseid soodsates tingimustes säilitada.

«Praeguse võrestiku asemel oli meil plekist kokkukeevitatud põrand, mille all teises ruumis põlesid hõõglambid. See tekitas tunde, et oled praepannil. Praegu on raamatutel kindlasti parem!» on Ermel oma osakonna uute ruumidega väga rahul.

Turvatunnet annab korralik gaaskustutussüsteem, mille töökindlust raamatukogu töötajad aga päris elus kunagi proovida ei tahaks. Kliimaseadmed võimaldavad ruumides valida trükistele sobiliku temperatuuri – varem polnud sellist võimalust üldse.

Eesti ainus neutraliseerimismasin

2015. aastal sai raamatukogu neutraliseerimismasina, mis on seni Eesti ainus. Sellega saab teadlaste väitel pikendada paberi loomulikku vananemisprotsessi umbes 70 aasta võrra.

Masinasse mahub korraga kuni 80 kilo raamatuid. Neid töödeldakse seal aluselise ainega, mis neutraliseerib pabermaterjalis oleva liigse happe.



Masinasse minevad raamatud pannakse eelmisel päeval külmkappi jahenema.



Töötlus võtab aega umbes 20 minutit. Koos konditsioneerimise, töötlusjääkide nõrgumise ja muuga kestab ühe masinatäie töötsükkel umbes neli tundi.



Pärast töötlust pannakse raamatud eraldi ruumi n-ö hingama, et kõik keemilised aurud hajuks ja nendega saaks edasi tegeleda.

Neutraliseerimismasinast läbi käinud raamatud kontrollitakse üle, kantakse andmebaasi, pannakse märgistatud hoiukarpidesse ja saadetakse hoidlatesse. Ilma karpideta oleks neutraliseerimisest vähe kasu, sest 10–15 aasta pärast tuleks kallis töö uuesti ette võtta.

TÜ raamatukogu pakub neutraliseerimisteenust ka teistele Eesti mäluasutustele. Lähimad teised sellised masinad asuvad Peterburis ja Varssavis.

Samuti teeb rõõmsaks see, et uued külmvalgustid ei ole raamatutele ohtlikud ning trükiste jaoks on varasemast rohkem ruumi ja õhku. Küll aga muudab töötajate elu veidi keeruliseks üks raamatute ohutust silmas pidades tehtud ehitusotsus.

Nimelt on tervel hoidla teisel korrusel, kus hoitakse haruldusi, võrepõrand. See on ehitatud kaalutlusel, et tulekustutussüsteem töötaks nii tõhusalt kui võimalik ja raamatud saaksid tulekahju korral vähe kahju.

«Selle võrepõranda peal ei ole hea käia – olen siia jätnud juba mitu paari kingi – ja ka kärudega on siin väga raske liikuda. Kui keegi tellib näiteks Diderot’ ja d’Alembert’i entsüklopeedia mitu köidet, mis kaaluvad mitu head kilo, pean need liftipunkti süles kandma läbi hoidla,» kirjeldab Ermel.

Tõenäosus, et keegi prantsuse esientsüklopedistide Denis Diderot’ ja Jean le Rond d’Alembert’i «Entsüklopeedia» köiteid soovib, on tegelikult üsna suur, sest need on Eesti ainsad eksemplarid.

Ülikooli raamatukogule osteti need umbes sada aastat tagasi Ropka mõisast.

Vanu teatmeteoseid kasutatakse sageli näiteks selleks, et saada rohkem andmeid omaaegsete inimeste või ka mõistete esialgsete tähenduste kohta.

«Ülikooli raamatukogu eripära ja ka põhjus, miks paljud meie trükised näevad välja kulunud, on see, et raamatuid on päriselt kasutatud, ja seda tehakse ka edaspidi. Paljud annetatud raamatudki on varem näiteks teadlaste või haridustegelaste käes aktiivses kasutuses olnud,» seletab Ermel.

Inimestel rohkem võimalusi

Kui fondides ja teistes töötajate ruumides oli varem peaaegu igal sammul asendamatu abimees pragusid kattev teip, siis enam majast lapitud kohti ei leia. Enam pole muret ka jaheduse ja umbsusega, sest kõik vajalikud süsteemid on olemas ja töötavad väga hästi.

«Töötingimused on nii head, et neid ei saa kümne aasta taguse ajaga võrreldagi!» kiidab raamatukoguhoidja Mare Pikkel. Tema tööruumides on eelkõige uudiskirjandusteosed, aga nendega kaasnevast trükilõhnast pole remonditud ruumides märkigi. Aastaid tagasi oli see suur probleem ja endist tööpaika võrdleb ta kõleda koridoriga.

Uuendusena on töötajad endale saanud ka mitu puhkeruumi, mida on võimalik vaheseinaga eraldada. «Nii saab ühes ruumiosas näiteks koosolekut pidada, samal ajal kui pausi pidavad töötajad teisel pool seina rahulikult kohvi joovad või lõunat söövad,» seletab Liisi Lembinen.

Silmanähtavalt on muutunud ka külastajatele avatud ruumid. Sealgi  on paremad olud nii raamatute kui ka inimeste jaoks. Majas on välja vahetatud kõik torud, valgustid ja kogu elektrisüsteem.

Raamatukogu arvutiklassi kasutamiseks oli kümmekond aastat tagasi pikk järjekord. Nüüd on klasse mitu, need on mugavad ja avarad, kuid suurem osa külastajaid kasutab töötamiseks oma sülearvutit.

Õnneks ei saa enam kurta ka pistikupesade vähesuse üle. Neid jagub Lembineni kinnitusel nii põrandaile kui ka pea igale postile ja seinale üle terve maja.

Kuigi raamatukogu külastatavus pole remondieelsele ajale veel järele jõudnud, näitab statistika järjest suuremat külastajate arvu. Palju rahvast toob juurde konverentsikeskus, mille saalides korraldatakse sageli üritusi.

Lembinen räägib, et raamatukogu tulevikuplaane arutades on esitatud ka mõte teha see avatuks kogu ööpäeva. Öötundidel oleks lahti küll vaid fuajee ja avasaal. Sellega kaasneks aga lisakulu, muu hulgas tuleks palgata turvafirma ning kõrgemate korruste ja konverentsisaalide ette paigaldada turvauksed.

«Esialgsed arvutused näitavad, et see ei oleks odav lõbu, ja me ei oska öelda, kui palju selle järele tegelikult nõudlust on. Soovi on küll avaldatud, aga me ei tea, kas päriselt oleks kasutajaid tõesti nii palju, et see põhjendaks lisakulu,» ütleb ta.

Kahjuks pole üht muret pika remondi käigus suudetud lahendada: tihedamate vihmasadude ja lumesulamise aegu tilgub endiselt laest vesi. Õnneks on see mure alles jäänud vaid paaris üksikus kohas.

Jaanuaris käisid raamatukogus proove võtmas katuseeksperdid, et tilkumise põhjus välja selgitada. Esialgse hinnangu järgi on mõni ehitustöö piisava kvaliteediga tegemata, kuid tõde selgub alles aruandest.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Galerii: 

Jaga artiklit